Põrandakate
Teekate või teekate (Ameerika inglise keeles) on vastupidav pinnamaterjal, mis on paigaldatud sõidukite või jalgsi liiklemiseks mõeldud alale. Seda kasutatakse peamiselt teepinnana. Pavement, (inglise keeles) viitab üldiselt kõnniteele või kõnniteele. Varem kasutati laialdaselt kruusast teekatteid, munakivi ja graniitkivi. Need pinnad on enamasti asendatud asfaldi või betooniga, mis on paigaldatud tihendatud aluskihile. Teekatted on sageli tähistatud, et suunata liiklust. Tänapäeval on hakatud kasutama läbilaskvaid sillutamismeetodeid väheste koormustega teede ja kõnniteede puhul.
Ajalugu
1984. aastal kirjutas Laura Ingalls Wilder, raamatu "Väike maja preerias" autor, kui ta koos vanematega vagunis sõitis, sellest, kuidas ta esimest korda nägi kõnniteed:
| " | "Keset linna oli maa kaetud mingi tumeda ainega, mis vaigistas kõik rattad ja summutas kabja heli. See oli nagu tõrva, kuid Papa oli kindel, et see ei olnud tõrva, ja see oli midagi kummi sarnast, kuid see ei saanud olla kummi, sest kummi maksis liiga palju. Me nägime daame, kes kõik olid siidis ja kandsid räbaldunud päikesevarju, mis kõndisid koos oma saatjatega üle tänava. Nende kontsad jätsid tänavale mõlgid, ja kui me vaatasime, täitusid need mõlgid aeglaselt ja silusid end. See värk oli justkui elus. See oli nagu maagia." | " |
Esimesed sillutatud teed rajasid kartagolased umbes 600 eKr. Vana-Rooma ja hävitasid Karthago, kuid võisid laenata sillutatud teede idee. Nad ehitasid kogu oma impeeriumi ulatuses üle 87 000 kilomeetri teid.
Thomas Telford (1757-1834) oli šoti ehitusinsener. Ta on tuntud tasaste teede ehitamise poolest, mis nõudsid vankrite vedamiseks vähem hobuseid. Tema teed olid hästi projekteeritud ja kandsid suuri koormusi. John Loudon McAdam (1756-1836), oli šoti insener ja teedeehitaja. Ta leiutas uue protsessi, "makadamimise", sileda ja kõva pinnaga teede ehitamiseks, mis kuivavad kiiresti. Tema teed olid vastupidavamad ja vähem mudased kui mullapõhised teed.
Asfalt
1870. aastaks hakati Ameerika Ühendriikides teede ehitamisel kasutama asfalti, mida laotati hargiga ja tihendati auruvalluritega. 1894. aastal leidis Ameerika insener Clifford Richardson, et asfaldiga sillutatud teed ei sisalda piisavalt jämedat kruusa. Ta koostas selle aja kõige vastupidavama teekatte spetsifikatsiooni.
1907. aastaks kasutati teede ehitamiseks vähem looduslikku asfalti kui naftapõhist asfalti. Autod muutusid üha populaarsemaks ja teesid oli vaja rohkem. See tekitas uusi meetodeid asfaldi tootmiseks. Teine maailmasõda tekitas vajaduse parema ja tugevama teekatte järele, millele maandada raskeid õhusõidukeid.
Betoon
Vana-Roomlased olid esimesed betooni suuremahulised kasutajad. Kuid pärast Lääne-Rooma impeeriumi kokkuvarisemist kasutati betooni vaid harva. Betooni kui ehitusmaterjali hakati uuesti arendama 18. sajandi keskel. Üks olulisemaid betoonkattematerjalide kasutusviise tekkis 1950. aastatel, kui USAs alustati riikidevahelise maanteede süsteemi rajamist. USAs on umbes 45 000 miili riikidevahelist maanteed. Umbes 60 protsenti neist on betoonist.
