Boriss Nikolajevitš Jeltsin ( listen ; vene keeles Бори́с Никола́евич Е́льцин; 1. veebruar 1931 - 23. aprill 2007) oli Venemaa esimene president ja riigi esimene valitud juht. Ta oli ametis aastatel 1991-1999.

Varane elu ja karjäär

Jeltsin sündis 1. veebruaril 1931 väikekülas Butka Sverdlovski oblasti lähedal. Ta õppis Uurali polütehnilises instituudis ja töötas alguses insenerina ja ehitusprojektide juures. 1960.–1970. aastatel tegi ta karjääri Nõukogude Liidu Kommunistlikus Parteis, tõustes kuni piirkondliku parteijuhi ametikohani. 1980ndate keskel sai temast Sverdlovski (tänase Jekaterinburgi) oblastikomitee esimene sekretär — see oli tema tõuge rahvusvahelisemasse poliitikasse.

Tõus riigipeaks ja 1991. aasta riigipööre

Perestroika ja glasnosti ajastul kujunes Jeltsin tugevaimaks parteist lahku läinud reformistlikuks poliitikuks. 1990ndate alguses valiti ta RSFSR (Venemaa Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik) ülemnõukogu juhiks ning 1991. aasta juunis sai temast esimene otseselt valitud Venemaa president, võites valimistel tuntud kommunistid ja endised parteifunktsionärid.

Augusti 1991 riigipöördekatse ajal tõusis Jeltsin rahvusvahelisse tähelepanu, kui ta keeldus tunnustamast putši ja astus vastu katsejuhtidele. Kuulus foto temast tanki otsas Moskva Valge Maja ees sai üheks sümboliks glasnostile ja liikumisele nõukogude režiimi murdmiseks. Pärast ebaõnnestunud putši kiirenes NSV Liidu lagunemine ning detsembris 1991 lõpetasid Venemaa liiduvabariigid oma senise liidu.

Majandus- ja sotsiaalpoliitika

Jeltsini tähtsaimaks ülesandeks kujunes nõukogude majandussüsteemist turumajanduse poole liikumine. Koos valitsusjuhtidega (nt juhatavas rollis olid reformijad nagu Jevgeni Gajdar) viidi 1992. aastal läbi kiireid turureforme — hinnad liberaliseeriti, riigisektori reformimine ja privatisatsioon algasid. Reforme kutsutakse sageli „šokiteraapiaks”, kuna need viisid kiiresti edasi majandusliku ümberkorralduseni, kuid kaasnesid ka suured sotsiaalsed kulud: hinnatõus, inflatsioon, töökohtade kadumine ja osaliselt ka elatustaseme langus.

Privatiseerimisprotsessid 1990ndate keskel lõid aluse nii nimekaimadele eraomanikele kui ka laialdasele korruptsioonile. Skeptilisemad hinnangud rõhutavad, et erakordselt kiire ja hästi reguleerimata privatiseerimine andis poliitiliselt seotud kaupmeestele ja ärimeestele võimaluse omandada suurt osa riigi varast.

Välis- ja julgeolekupoliitika

Vene välispoliitika Jeltsini ajal oli üleminekukaosile iseloomulik: Venemaa püüdis leida uut koha rahvusvahelises süsteemis, säilitada sidemeid Läänega ja samal ajal lahendada julgeolekuga seotud küsimusi endistes liiduvabariikides. Relvastuse vähendamise ja koostöö algatused Läänega vaheldusid pingetega, mis tekkisid näiteks piirkondlikes konfliktides ja NATO laienemisküsimustes.

Tšetšeenia sõjad

Jeltsini ametiajal puhkesid kaks sõjalist konflikti Tšetšeenias. Esimene (1994–1996) päädis lahingute ja raskete inimkannatustega, ning 1996. aastal sõlmiti Khasavyurti rahuleping, mis ajutiselt lõpetas suured sõjategevused. Konflikt jättis sügava traagika ja ebastabiilsuse pärandi. Teine tšetšeenide konflikt algas 1999. aastal, kui Jeltsin oli veel ametis, kuid selle kestvust ja ulatust kujundasid ka hilisemad sündmused ning poliitilised muutused — see konflikt mõjutas tugevalt Venemaa sise- ja julgeolekupoliitikat lähiaastatel.

Valimised 1996 ja võimulolemise lõpp

1996. aasta presidendivalimised, milles Jeltsin säilitas oma positsiooni, olid vastuolulised: tema toetuseks mobiliseeriti laialdaselt meediat ja äriringkondi ning kampaania kulutas palju ressursse. Kuigi ta võitis taasvalimise, oli tema populaarsus suure osa ametiajast väga madal ning riik seisis silmitsi nii majanduslikke kui poliitilisi kriisidega, näiteks 1998. aasta finantskriisiga.

Tervis, tagasiastumine ja surm

Jeltsini tervis halvenes avalikult 1990ndate lõpus; ta sai mitmeid haigushoidlat ja oli sageli töövõimetu. 31. detsembril 1999 teatas ta ootamatult ametist taandumisest ning määras ajutiseks presidendiks peaministri Vladimir Putini. Boriss Jeltsin suri 23. aprillil 2007 Moskvas pärast pikka haigust. Tema lahkumist mälestati nii avaliku avalduse kui ka eripalgeliste hinnangutega tema pärandile.

Pärand ja hinnangud

  • Demokraatlik nihe: Jeltsinile omistatakse sümboolne roll liikumises autoritaarse Nõukogude süsteemi murdmiseks ja paljude poliitiliste reformide käivitamises.
  • Majanduslikud ja sotsiaalsed järglased: tema reformidel olid püsivad mõjud — kiire privatisatsioon, turureformid ja uute võimustruktuuride tekkimine, ent ka suur ebavõrdsus, korruptsioon ja majanduslik segadus.
  • Vastukajad: nii Venemaal kui rahvusvaheliselt on tema pärand vastuoluline: teda hinnatakse nii vabaduse taastamise eest kui ka vastutajana 1990ndate sotsiaalmajanduslike kannatuste ja julgeolekukriiside eest.

Boriss Jeltsini aeg Venemaa ajaloos jääb murranguliseks perioodiks: see oli ajastu, mil riik lahkus ühelt suurvõimulikult ning autoritaarselt süsteemilt ja püüdis leida teed turumajanduse ja demokraatliku juhtimise poole — protsess, mis kujundas Venemaa poliitikat ja ühiskonda aastakümneteks edasi.