Boris Yeltsin

Varajane elu

Jeltsin sündis 1. veebruaril 1931. aastal väikeses külas Uurali mägedes. Lapsena kaotas ta vasakult käelt kaks sõrme pärast seda, kui ta ja tema sõbrad mängisid granaatidega, mille nad olid varastanud sõjaväe kauplusest. Jeltsin töötas ehitajana, seejärel astus 1961. aastal kommunistlikku parteisse. Ta oli 1970. aastatel Sverdlovski (praegu Jekaterinburg) linna juht. Üks tema tegudest oli hoone lammutamine, kus Nikolai II ja tema perekond maha lasti.

Poliitiline karjäär

1985. aastal tegi Mihhail Gorbatšov Jeltsini Moskva linna juhiks. Jeltsinist sai Gorbatšovi valitsuse üks liberaalsemaid liikmeid ja ta kurtis sageli, et Gorbatšov ei teinud piisavalt reforme. Lõpuks, 1987. aastal, tekkis tal Gorbatšoviga tüli ja lõpuks visati ta välja. Jeltsin oli seejärel otsustanud kättemaksu võtta. Pärast Venemaa valimisi 1989. aastal sai Jeltsinist Venemaa parlamendi juht. See oli tema idee luua Venemaa presidendi ametikoht üldse.

Venemaa president

Jeltsinist sai 1991. aastal Venemaa esimene valitud juht. Ta sai 57% häältest. Kaks kuud hiljem sai Jeltsinist kogu Venemaal kangelane, kui ta aitas peatada rünnaku valitsuse vastu Moskvas. Hiljem samal aastal varises Nõukogude Liit kokku, kui Venemaa ja kõik ülejäänud 14 rajooni muutusid iseseisvaks. Jeltsin võitis Ameerika Ühendriikide ja Euroopa toetuse, kui ta lubas tuua Venemaale kapitalismi ja demokraatia, kuid 1990ndad olid Venemaa jaoks rasked ajad ja Jeltsin oli presidendina ebapopulaarne juht.

1993. aastal püüdis Venemaa parlament Jeltsinit võimult kõrvaldada, kui ta püüdis korraldada ennetähtaegseid valimisi. Probleem läks nii suureks, et Jeltsin kasutas lõpuks tankide rünnakut Venemaa parlamendihoone vastu. Pärast parlamendi peatamist valitses Jeltsin paar kuud diktaatorina, kuni valijad kinnitasid uue põhiseaduse.

Kogu ülejäänud presidendiaja jooksul mõjutasid Venemaad paljud rahaprobleemid, sealhulgas inflatsioon ja korruptsioon. Jeltsin otsustas müüa paljud asjad, mis olid valitsuse omanduses, nagu nafta ja maagaas, ning paljud riiklikud ettevõtted, kuid need sattusid lõpuks väikese võimsa miljardäride grupi kätte, kes said tuntuks kui oligarhid. 1998. aastal tabas Venemaad suur finantskriis. Jeltsin alustas ka sõda, et takistada Tšetšeenia osa Venemaast eraldumist.

Neist probleemidest hoolimata valiti Jeltsin 1996. aastal uuesti ametisse. Tema suurim vastane oli kommunist Gennadi Zjuganov. Paljud venelased arvasid, et kui Zjuganov valitakse, siis võib see põhjustada kodusõda. Kuid selleks ajaks, kui ta 1999. aasta uue aasta õhtul tagasi astus, oli Jeltsin nii ebapopulaarne, et tema populaarsus oli arvatavasti vaid 2%.

Hilisem karjäär

Jeltsini peaminister Vladimir Putin astus presidendiks. See oli vaid ajutine, kuid Putin valiti korralikult paar kuud hiljem, kui toimusid valimised, et otsustada, kes peaks Jeltsinit asendama.

Isiklik elu

Jeltsin võitles presidendi ajal alkoholismiga. See tõi sageli kaasa kummalise käitumise, kui ta külastas teisi riike. Ühe Berliini visiidi ajal haaras ta kepi ja üritas sõjaväeorkestrit dirigeerida. Ühe Washingtoni visiidi ajal leidsid salateenistuse liikmed ta Valge Maja ees purjus peaga. Ta kannatas ka südameinfarkti all.

Surm

Jeltsin suri 23. aprillil 2007 Moskvas, Venemaal, 76-aastaselt südamepuudulikkuse tagajärjel. Tema matused toimusid 25. aprillil 2007.