Einsatzgruppen: natsi-Saksamaa paramilitaarne surmarühm ja holokaust

SS-i juht Reinhard Heydrich lõi Einsatzgruppen umbes 1938. aastal.

Kõigepealt, 1938. aasta oktoobris, saatis Heydrich Einsatzgruppen Sudeedimaale. Natsi-Saksamaa juht Adolf Hitler tahtis Sudeetimaa üle võtta. Ta oli valmis kasutama natside sõjaväge, et tungida sinna sisse. Müncheni lepingus leppisid maailma suurriigid siiski kokku, et Hitler võib Sudeedimaa endale saada. Einsatzgruppen aitasid vallutada valitsushooneid ja võtsid kõik valitsuse paberid, mida nad leidsid. Nad arreteerisid ka umbes 10 000 Tšehhi kommunisti ja Saksa kodanikku. ^{pp. 405, 412}

1939. aasta septembrist detsembrini osales Einsatzgruppen natside T4-programmis. Natsid uskusid, et füüsilise, vaimse ja vaimse puudega inimesed ei väärinud elu. Aktsioon T4 oli plaan neid kõiki tappa. Alguses tulistasid Einsatzgruppen ja teised natsid need inimesed maha. Kuid 1940. aasta kevadel hakkasid natsid kasutama gaasikambrite kasutamist, et nad saaksid puudega inimesi kiiremini tappa. ^{pp. 138–141}

1939. aastal otsustas Hitler tungida Poolasse. Heydrich otsustas, et Einsatzgruppen järgneb Saksa tavalisele armeele.^p. 425 Nende ülesanne oleks tappa Poola ühiskonna kõige tähtsamad inimesed, nagu vaimulikud, õpetajad ja akadeemiliste ringkondade liikmed. Nad tapaksid ka kõik, kes keeldusid nõustumast natside ideede või reeglitega.^p. 144 Adolf Hitler ütles: "...Poola juhte ei tohi olla; seal, kus Poola juhid on olemas, tuleb nad tappa[.]" ^p. 143Einzatsgruppen järgisid seda plaani, tappes 1939. aasta lõpuks umbes 65 000 tsiviilisikut. Nende inimeste hulka kuulusid Poola juhid, juudid, prostituudid, romad ja vaimuhaiged inimesed. ^{pp. 430–432}

Lõpuks sundisid Einsatzgruppen Poolas ellujäänud juudid Poola suurlinnades asuvatesse getodesse kolima. Natsid kavatsesid vabaneda kõigist Poola juutidest, kuid nad ei olnud veel otsustanud, kuhu nad neid saata.^{pp. 227–228, 242-245}Saksa armee abiga sundisid Einsatzgruppen ka kümneid tuhandeid juute ida poole Poola sellesse ossa, mille Nõukogude Liit oli üle võtnud. ^p. 429

1941. aastal otsustas Hitler tungida Nõukogude Liitu. Ta nimetas seda plaani operatsiooniks Barbarossa. Hitler vihkas kommunismi. Ta tahtis kommunistliku Nõukogude Liidu üle võtta ja kommunismi lõplikult tappa. ^{pp. 95–96}

1941. aasta mais andis Heydrich Einsatzgruppenile käsu tappa juute Nõukogude Liidus. ^{pp. 94–95}

1941. aasta juunis teatas SS-i juht Heinrich Himmler teistele SS-i juhtidele, et natsid kavatsevad tappa kuni 30 miljonit inimest Nõukogude Liidus. Einsatzgruppen mängiks selles olulist rolli, mõrvates inimesi, keda natsid pidasid alaväärseks. Siiski kasutasid natsid ka teisi strateegiaid, näiteks näljutamist, et tappa teisi nõukogude inimesi. ^p. 181

Einsatzgruppen jagunesid seitsmeks pataljoniks.^p. 225 Hitleri armee tungis Nõukogude Liitu 22. juunil 1941. aastal. Mõned nädalad hiljem alustasid Einsatzgruppen tööd Ida-Poolas, mis oli Nõukogude Liidu kontrolli all. ^p. 185Heydrich andis neile kolm peamist ülesannet: ^p. 177

1. Võtta kontrolli alla kõik Nõukogude Liidule ja kommunistlikule parteile kuulunud ametid ja paberid;
2. tappa kõik Nõukogude Liidu tippjuhid ja
3. Juutide vastu suunatud pogromide (rahutuste ja mõrvade) alustamine ja õhutamine.

Einsatzgruppe tegi neid töid mitmel viisil. Mõnikord koostasid nad nimekirju inimestest, keda nad pidasid vaenlasteks, ja seejärel mõrvasid nad neid. Teinekord tapsid nad mõne päeva jooksul tuhandeid inimesi. Näiteks Babi Yaris tappis üks Einsatzgruppeni pataljon kahe päevaga 33 771 juuti; Rumbula veresauna käigus tappis teine pataljon kahe päevaga umbes 25 000 inimest.

Kui natsid võtsid üle üha rohkem ja rohkem riike, lõid nad rohkem Einsatzgruppe. Nad lõid ka väiksemaid rühmi, mida nimetati Einsatzkommando ja Sonderkommando. Nende hulka kuulusid:

• Einsatzgruppe E, mis töötas iseseisvas Horvaatia riigis
• Einsatzgruppe G, Rumeenias, Ungaris ja Ukrainas
• Einsatzgruppe H, Slovakkias ^p. 419
• Einsatzgruppe Iltis, Sloveenia ja Austria piiril
• Einsatzgruppen Jugoslawien ja Serbien, Jugoslaavias
• Einsatzkommando Luxemburg, Luksemburgis
• Einsatzgruppe Norwegen, Norras
• Einsatzkommando Tilsit, Leedus ja Poolas ^p. 197
• Einsatzgruppe Tunis, Tunises

Tapa käsk

Pärast natside sissetungi Nõukogude Liitu oli Einsatzgruppide peamine ülesanne endiselt tsiviilisikute tapmine, nagu nad tegid seda ka Poolas. Kuid seekord andis Heydrich Einsatzgruppenile käsu tappa:

• Komissarid (Nõukogude valitsuse ametnikud)
• Kõik maailma kommunismi toetava Kominterni tipp- ja keskastme liikmed.
• Kõik kommunistliku partei tipp- ja keskastme liikmed
• Kõik äärmuslikud kommunistliku partei liikmed
• Kõik juudid, kes töötasid valitsuses või ühenduse parteis.

8. ja 17. juuli vahel andis Heydrich Einsatzgruppenile samuti käsu tappa:

• Kõik meesjuudid vanuses 15-45 aastat. ^p. 198
• Kõik Nõukogude Punaarmee juudi sõjavangid
• Kõik Punaarmee sõjavangid Gruusiast ja Kesk-Aasiast, sest ka nemad võivad olla juudid. ^p. 97
• Kõik roma inimesed, keda nad leidsid, ja kõik vaimuhaiged inimesed

Tapmised

Punaarmee taganes. Heydrich arvas siiski, et piirkonnas on veel nõukogude sissivõitlejad ja arvas, et kohalikud juudid aitavad neid. Ta andis Einsatzgruppenile käsu õhutada juudivastaseid pogromme äsja okupeeritud aladel. Lätis, Leedus ja Ukrainas puhkesid pogromid (millest mõned algasid Einsatzgruppen).^p. 526 Operatsiooni Barbarossa esimeste nädalate jooksul tapeti 40 erinevas pogrommis 10 000 juuti. 1941. aasta lõpuks oli toimunud umbes 60 pogrommi, milles hukkus kuni 24 000 inimest. ^p. 526

Kõik peamised Einsatzgrupid osalesid sõja algusest peale massitulistamistes.^{pp. 196–202} Alguses tulistasid nad ainult täiskasvanud juudi mehi. Augustiks tulistasid nad aga kõiki juute, sealhulgas naisi, lapsi, imikuid ja vanureid. Alguses tapsid nad inimesi laskurpolkudes. Kui see muutus liiga aeglaseks, hakkasid Einsatzkommandod laskma suuremaid gruppe massihaudade kõrval või isegi nende sees.^p. 207 Kui uudised nendest tapmistest levisid, põgenesid paljud juudid.

Natsid hakkasid inimesi koonduslaagritesse ja getodesse saatma. Maapiirkonnad olid enamasti juudivabad.^{pp. 211–212} Natsid lõid sunnitööjõude, et kasutada juute orjatena, kuni natsid olid nad kõik tapnud. Natsid lükkasid seda eesmärki edasi kuni 1942. aastani. ^{pp. 212–213}

Einsatzgruppe A töötas Balti riikides Eestis, Lätis ja Leedus. Need riigid olid enne natside võimule võtmist Nõukogude Liidu poolt okupeeritud. Einsatzgruppe A tappis 1941. aasta juunist novembrini umbes 140 000 inimest. ^p. 98

Kui Einsatzgruppe A sisenes Leedus Kaunasesse, toimus pogrom. Nad lasid kõik kurjategijad vanglast välja ja julgustasid neid ühinema pogromiga. Nelja päevaga tapeti pogromi käigus 4000 juuti. ^p. 41

Einsatzgruppe A juht lasi vägivaldsel antisemiitilisel Viktors Arājsil luua väiksema Einsatzgruppe nimega Arājs Kommando. Koos tapsid need kaks rühma Leedus Riias 2300 juuti. Kuue kuu jooksul tappis Arājs Kommando umbes poole Läti juutidest.

Ka Leedus ja Eestis loodi selliseid rühmitusi nagu Arājs Kommando. Nende abiga suutis Einsatzgruppe A tappa peaaegu kõik oma piirkonna juudid. ^p. 182

Rumbula veresaun

1941. aasta novembris otsustas Himmler, et lätlasi ei tapeta piisavalt kiiresti. Ta tahtis juute Saksamaalt Lätti üle viia. Ta käskis mõrvata kõik Lätis Riia getos elavad inimesed. ^{pp. 206–209}

Natsid ütlesid geto elanikele, et nad saadetakse teise kohta elama. Nad käskisid neil oma asjad ja väärtasjad kaasa võtta. ^{pp. 208–210}

Natsid viisid inimesi tuhandeid korraga lähedalasuva metsa poole. Nad tulistasid inimesi, kes püüdsid põgeneda või ei suutnud piisavalt kiiresti kõndida. Nad võtsid juutidelt kaasa võetud asjad ja sundisid neid riideid ära võtma. Siis panid nad viiskümmend korraga ohvrid massihauda lamama ja lasid nad maha. ^{pp. 208–210}

Kahe päeva jooksul mõrvasid Einsatzgruppen umbes 25 000 inimest. ^{pp. 210–214}

Mõne aja pärast mõistis Himmler, et Einsatzgruppeni meetodid ei olnud parim viis inimeste võimalikult kiireks ja odavaks tapmiseks.^p. 197 Ta leidis ka, et paljudel Einsatzgruppidel oli raskusi nii paljude inimeste tapmisega. Mõnedel olid füüsilised ja vaimse tervise probleemid ning teised muutusid alkohoolikuteks.^{pp. 52, 124, 168} Himmler tegi lõpliku otsuse pärast seda, kui ta oli näinud 1941. aasta augustis toimunud massihukkamist. Ta otsustas, et juutide mahalaskmine on tema meeste jaoks liiga stressirohke. ^{pp. 547–548}

Himmler otsustas, et vastus sellele probleemile on juutide (ja teiste) tapmine mürkgaasiga.^p. 167 Alates 1942. aastast hakkasid kõik peamised Einsatzgrupid tapma inimesi gaasivagunite abil, mida oli kasutatud juba varakult T4-aktsioonis puuetega inimeste tapmiseks. Nendes kaubikutes pumbati kaubikute mootorite süsinikmonooksiidi heitgaasid veoauto tagaossa, tappes seal olevad ohvrid. Kuid 1941. aasta septembriks olid natsid Auschwitzi koonduslaagris hakanud katsetama tsüaniidilaadse pestitsiidiga Zyklon B. ^{pp. 280–281}

Wannsee konverentsil 20. jaanuaril 1942 otsustasid natsid ametlikult tappa kõik Euroopa juudid (11 miljonit inimest). Mõned neist töötatakse surnuks. Teised tapetakse hävituslaagrites (surmalaagrites) (saksa keeles: Die Endlösung der Judenfrage). ^p. 555-556Natsid lõid surmalaagrid nagu Auschwitz-Birkenau ja Bełżeci hävituslaagrid eesmärgiga tappa võimalikult palju inimesi võimalikult kiiresti. Need surmalaagrid asendasid Einsatzgruppeni kui natside peamise massimõrva- ja genotsiidistrateegia. ^{pp. 279–280}

Alguses saadeti Einsatzgruppe võitlema partisanide vastu - natside poolt okupeeritud aladel elavate inimeste vastu, kes jätkasid natside vastu võitlemist.^p. 2481944. aastaks oli enamik Einsatzgruppe muutunud Waffen-SSi võitlusüksuste osaks või saadetud surmalaagreid valvama.

Einsatzgruppen pidasid oma massimõrvade kohta hoolikalt arvestust, et nad saaksid oma ülemustele aruandeid kirjutada. Einsatzgruppe A komandör esitas 1. detsembril 1941 Jägeri aruande. selles on juttu Einsatzgruppen A tegevusest Leedus.

Aruandes öeldakse, et Einsatzgruppen A tappis 137 346 inimest.^p. 215 Enamik neist olid juudid, kuid teised olid kommunistid, kurjategijad ja muud natside "vaenlased".^p. 126Alates augusti keskpaigast, mil mõrvati 3 207 inimest, olid ohvrite hulgas ka lapsed. ^p. 126

1942. aasta veebruaris muutis Jäger oma hinnanguid selle kohta, kui palju inimesi Einsatzgruppen tappis. Ta ütles, et ohvreid oli 138 272, sealhulgas: ^p. 126

• 48 252 meest (35%)
• 55 556 naist (40%)
• 34 464 last (25%)

Jäger ütles ka, et ainult 1851 ohvrit (1,3%) ei olnud juudid. ^p. 126

Paljudes teistes Einsatzgruppeni koostatud dokumentides ja aruannetes räägitakse sellest, kui palju inimesi eri üksused tapsid. Näiteks üks uurija vaatas läbi üle 200 operatiivolukorra aruande (Einsatzgruppeni aruanded oma ülemustele selle kohta, mida nad tegid). Ta vaatas ka kirju ja aruandeid, mida kirjutasid Einsatzgruppeni ülemused. Ta leidis, et 1942. aasta seisuga olid Einsatzgruppen A, B, C ja D tapnud peaaegu miljon inimest: