Laskurgrupp on rühm relvastatud inimesi, kes tulistavad ja tapavad surmanuhtluse saanud kurjategija. Tavaliselt kinnitatakse hukatavale inimesele käed selja taha, teda võidakse siduda posti või tooliga ning sageli seotakse silmad kinni. Sõjaväelistes oludes on seda hukkamismeetodit ajalooliselt sageli kasutatud selliste süütegude eest nagu deserteerumine, argpükslikkus ja reetmine.

Kuidas see tavaliselt käib

Tavapärane protseduur võib erineda riigiti, kuid üldjuhul kehtib järgmine kirjeldus:

  • Hukatud isik viiakse kohale ja kinnitatakse; tihti seotakse silmad kinni ning katakse nägu või asetatakse nöörist kaelarõngas (olenevalt meetodist).
  • Laskurgrupp koosneb mitu relvastatud meest — eesmärk on tagada hukatus korralikult ning mõnikord ka jaotada vastutus.
  • Mõnes praktikass kasutatakse „tühja patruuniga” relva (või mõne laskuri relv tühjaks laaditakse) selleks, et laskurid ei saaks olla kindlad, kes neist tegelt tappis. See on mõeldud emotsionaalse koorma leevendamiseks, kuigi see meetod ei esine kõikjal.
  • Hukkamised suunatakse tavaliselt südame piirkonda, et tagada kiire surm; siiski võivad vigased tabamused põhjustada kannatusi ja ümberjutustades nimetatakse selliseid juhtumeid „valesti tabamisteks”.

Ajalooline taust

Laskurgruppi on kasutatud sajandeid ning see on olnud levinud nii sõjaväeliste kuritegude kui ka tsiviilõiguslike hukkamiste täideviimise meetod. Sõjaväes oli see lihtne ja suhteliselt kiire moodus karistada desertereerumist, reetmist ja desertööre. Tsiviilõiguses asendati või kõrvaldasid selle teised meetodid vastavalt tehnoloogia, ühiskondlike hoiakute ja seadusandluse muutustele.

Seis neis päevades

Paljud riigid on tänapäeval kas täielikult lõpetanud surmanuhtluse või asendanud selle teiste täideviimise viisidega, näiteks surmava süsti või elektroonilise vooluga. Näiteks Ameerika Ühendriikides kasutas Utah' osariik varem laskurgruppi surmanuhtluse täideviimiseks, kuid nüüd on seal tavapärasemalt kasutusel surmanuhtluse süstimine.

Mõned riigid, näiteks Indoneesia ja Araabia Ühendemiraadid, on ajalooliselt kasutanud või kasutavad siiani laskurgruppe hukkamismeetodina. Täpne riikide nimekiri ja kasutuselevõtud muutuvad ajas — mõnikord nähakse ette mitme meetodi võimalikku rakendamist või tehakse seadusandlikke muudatusi vastuseks rahvusvahelisele survele ja sisepoliitilistele aruteludele.

Mõnede allikate järgi on viimastel aastakümnetel oluliselt vähenenud riikide arv, kes regulaarselt kasutavad laskurgruppe, ent arvestataval hulgal kohtades on see jäänud kas ametlikuks valikuks või ajutiselt rakendatud meetodiks. Konkreetseid numbreid ja statistikat tasub vaadata usaldusväärsetest rahvusvahelistest inimõiguste aruannetest, kuna seisud muutuvad kiiresti.

Õiguslikud ja eetilised küsimused

Laskurgrupi kasutamine tekitab palju õiguslikke ja eetilisi vaidlusi. Kritiseerijad toovad esile järgmised argumendid:

  • Lõppeesmärk — surmanuhtlus üldiselt on vastuoluline ning paljud inimõigusorganisatsioonid peavad seda ebainimlikuks ja pöördumatuks karistuseks.
  • Kannatused ning risk „valesti tabada” — kui täideviimine ei ole perfektne, võib see põhjustada tarbetuid kannatusi.
  • Publikureet, militariseerimine ja moraalne mõju selliste protseduuride läbiviijatele.

Pooldajad on öelnud, et laskurgrupp võib olla suhteliselt kiire ja tehniliselt lihtne meetod, mida krooniliselt rakendades on võimalik pidada efektiivseks inimjärjekordade lühendamisel; siiski on see argument paljudes riikides vähenenud vastuvõetavuse tõttu kaotamas mõju.

Kokkuvõte

Laskurgrupp on traditsiooniline ja ajaloo jooksul laialt kasutatud hukkamismeetod, eriti sõjaväelises kontekstis. Kaasaegses maailmas on selle kasutus märgatavalt vähenenud: mitmed riigid on loobunud surmanuhtlusest või asendanud laskurgrupi muude täideviimise viisidega. Samas on paigas, kus seda meetodit veel kasutatakse või on see seadusandlikult lubatud, ning teemaga kaasnevad sügavad õiguslikud ja eetilised vastuvaidlused, mis mõjutavad edasisi poliitilisi otsuseid.