Wannsee konverents oli Saksamaa natside valitsuse kõrgemate liikmete kohtumine, mis toimus 20. jaanuaril 1942 Berliini Wannsee eeslinnas. Konverentsi juhtis SS-juht Reinhard Heydrich ning selle sekretäriks oli Adolf Eichmann. Kohtumise peamiseks eesmärgiks oli koordineerida ja sidustada erinevate riigiasutuste panus juudiküsimuse “lõpliku lahenduse” elluviimisel ning anda Eichmannile volitused logistikaks ja organiseerimiseks.
Taust
Konverents toimus ajal, mil natside juhtkond oli juba käivitanud massimõrveid Ida-Euroopa juutide vastu (sh Einsatzgruppen tegevus nõukogude aladel alates 1941. aastast) ning rajatud olid esimesed surmalaagrid. Wannsee konverents ei olnud algatus massimõrva ideele, kuid see tähistas selle bürokraatliku ja riikliku korralduse süstemaatilist planeerimist: riigiasutused pidid kokku leppima vastutusalades, transpordi- ja finantsküsimustes ning seaduslikus ja poliitilises kattevariis.
Osalejad ja protokoll
Koosolekul osalesid kõrge taseme ametnikud mitmetest ministeeriumidest ja julgeolekuorganitest (kokku ligi 15 meest). Heydrich esitas seal plaani juutide ümberpaigutamiseks ja “lahendamiseks”: sunddeportatsioonid Saksamaa poolt okupeeritud aladele Ida-Euroopas, kus osaliselt rakendataks töökoormust ehk “töö kasuks” ning teisestest inimestest plaaniti lahti saada. Konverentsi detailidest ja aruteludest annab teada nn Wannsee protokoll — kirjalik koosoleku pidulik protokoll, mis sisaldab ka andmeid juudi elanikkonna suuruse kohta erinevates Euroopa riikides. Protokoll kasutab sageli eufemisme (“Umsiedlung”, “Endlösung”), ent selles on selge viide juutide hävitamisele ja nende süsteemsele kõrvaldamisele.
Tulemused ja rakendamine
Wannsee konverentsiga koordineeriti administratiivselt ja logistiliselt sunddeportatsioone, transpordikorraldust ning ametkondade ülesandeid. Kuigi kohtumine tutvustas ideed juutide viimisest “ida” ja tööks kasutamisest, ei viinud plaan täpselt sellisel kujul ellu — sõja arengud, eriti Nõukogude armee vastupealetungid, muutsid olukorra. Selle asemel viidi suurem osa Euroopa juudidest koondus- ja surmalaagritesse (nt Chelmno, Belzec, Sobibor, Treblinka ja Auschwitz-Birkenau) või tapeti massiliselt kohapeal. Wannsee konverents oli oluline selleks, et anda bürokraatlik heakskiit ja koordineerida eri ministeeriumide ja administratsioonide osalust holokausti elluviimises.
Allikad ja mälestus
Säilinud protokoll ja dokumendid on pärast sõda saanud olulisteks ajaloolisteks allikateks, mis näitavad, kuidas holokausti poliitiline ja tehniline korraldus toimus riigiaparaadi tasandil. Ajaloolase Joseph Wulfi ning teiste aktivistide ja teadlaste püüdluste tulemusena on Wannsee’ villa, kus konverents peeti, muudetud mälestuskohaks ja hariduskeskuseks, mis annab teavet holokausti põhjuste, kulgemise ja ohvrite kohta ning hoiab elus mälestust nendest, keda mõrvati.
