Nürnbergi kohtuprotsesse oli kaks peamist osa: suur rahvusvaheline protsess ja sellele järgnenud mitmed järelkohtud. Esimene ja kõige tuntum oli natsi-Saksamaa juhtide kohtuprotsess. Seda korraldas Rahvusvaheline Sõjatribunal (IMT). Kohtunikud ja prokurörid olid pärit neljast sõjaaegsest liitlasriigist: Prantsusmaalt, NSV Liidust, Ühendkuningriigist ja Ameerika Ühendriikidest. IMT protsess toimus Nürnbergi Justiitsmajas 20. novembrist 1945 kuni 1. oktoobrini 1946.

IMT – peamine kohtuprotsess: süüdistused ja tulemused

IMT esitas süüdistused mitmes kategoorias, millest olulisemad olid rahva vastu suunatud kuriteod (crimes against humanity), sõjakuriteod ja rahvastevahelise rahu rikkumine (crimes against peace). Kohtu alla anti suurettevõtte juhtivad poliitikud, sõjalised juhid ja valitsuse esindajad – kokku oli indekteeritud 24 kõrget natsi­juhti. Enamik neist tunnistati süüdi: mõnedele määrati surmanuhtlus, teistele pikk vanglakaristus, osa mõisteti süütuks või jäid tervislikel põhjustel kohtusaalita (nt mõned ei saanud osaleda tervislikel põhjustel või olid surnud enne kohtuprotsessi lõppu).

Kohtuprotsess andis selge vastuse mitmele olulisele õiguspõhimõttele: kohus rõhutas, et isiklikku vastutust ei saa peita vaid korralduse „käskude täitmise“ ehk käsuandja argumendi taha; kõrgem ametikoht ei anna õigust toimepandud kuritegudele. Samuti fikseeriti ja populariseeriti põhimõtteid, mis hiljem said aluseks Nürnbergi põhimõtetele ja rahvusvahelise kriminaalõiguse arengule.

Järelkohtuprotsessid (Ameerika korraldatud katset)

Teiseks katsete kogumiks olid 12 järelkatset (saksa keeles nachfolgende Prozesse). Need kohtuprotsessid toimusid madalama astme natside, näiteks arstide, kohtunike, SS‑ametite ja sõjaväejuhtide, samuti töösturi- ja ministeeriumi ametnike rühmade üle. Kuigi järelkohtuprotsessid toimusid samas kohtusaalis kui IMT‑protsessid, viisid neid läbi ainult ameeriklased. Näiteid nendest kohtuasjadest on tuntud kui Doctors' Trial (arstid), Judges' Trial (kohtunikud), Einsatzgruppen Trial (hävitusüksused), Ministries Case (valitsusministeeriumide ametnikud) ja mitmed tööstuse ja SS‑organisatsiooni kaasused. Järelkohtuprotsessid toimusid aastail 1946–1949.

Esialgse plaani kohaselt pidi IMT korraldama mitu katset ja liitlased pidasid samuti oma katsetusi kohalike ametnike üle. Koostöö Nõukogude Liidu ja lääneliitlaste vahel katkes kiiresti. IMT pidas ainult ühe suure kohtuprotsessi. Nii et USA pidas ise kohtuprotsessid järgmiste tähtsamate natside üle.

Tähtsus ja pärand

Nürnbergi protsessid olid ajalooliselt ja õiguslikult murrangulised. Nad:

  • kinnitasid individuaalse kriminaalvastutuse printsiipi rahvustevahelises õiguses;
  • tuvastasid ja sõnastasid kuriteod nagu „kuriteod inimkonna vastu“ ja „sõjakuriteod“;
  • kehtestasid pretsedendi rahvusvaheliste kuritegude kohtulikuks menetlemiseks, mis mõjutas hilisemaid rahvusvahelisi tribunale (nt ICTY, ICTR) ning lõpuks ka Rahvusvahelist Kriminaalkohtu (ICC).

Tänapäeval peetakse Nürnbergi protsesse rahvusvahelise kriminaalõiguse aluseks ja nad on olulised nii ajaloo kui ka õigusliku mõistmise seisukohalt: kohtumenetlused dokumenteerisid natside organiseeritud kuritegude ulatust, andsid hagi‑ohvritele õiguse ja lõid aluse poliitiliselt sõltumatutele rahvusvahelistele kohusmenetlustele tulevikus.