Partisan: relvastatud võitleja — määratlus, kriteeriumid ja õiguslik staatus

Partisan: selge ülevaade relvastatud võitleja mõistest, kriteeriumitest ja rahvusvahelisest õiguslikust staatusest — määratlus, identifitseerimine ja 1977. protokollid.

Partisan on relvastatud võitleja või võõraviha, kes ei kuulu riigi regulaarvägedesse või nende ametlikku koosseisu kuuluvatesse üksustesse. Termin pärineb itaalia keelest, kus algselt tähendas poliitilise partei liiget; sõjanduses kasutatakse seda sageli mässuliste, partizani- või geriljavõitlejate tähistamiseks. Rahvusvahelises õiguses ei ole partisanidel automaatselt eraldi ja iseseisvat õiguslikku staatust – nende kaitse ja õigused sõltuvad sellest, kas nad vastavad teatud tingimustele.

Määratlus ja ajalugu

Partisanid on tavaliselt relvastatud rühmitused, mis tegutsevad väljaspool riiklike relvajõudude formaalseid struktuure. Ajalooliselt on partizane tuntud näiteks Teise maailmasõja vastupanuliikumistes (Prantsuse Résistance, Jugoslaavia partizanid), kus nad mõnes olukorras tunnistati rahvusvahelise sõjaõiguse raames õigustatud võitlejateks. Kaasaegsed partizani- või geriljagrupid võivad olla väga erineva organisatsiooni, eesmärgi ja juhtimisstruktuuriga.

Kriteeriumid – millal loetakse partisan õiguslikult „võitlejaks“

Geneeva konventsioonide ja nende tõlgenduste kohaselt kasutatakse nelja peamist kriteeriumi, mille alusel hinnatakse, kas millegi või kellegi võib pidada militaarseks võitlejaks (ja seega kas püüdmise korral kehtivad sõjavangiõigused):

1. Kontroll ja vastutus: organisatsiooni eesotsas peab olema isik või juhatus, kes vastutab ja kelle kaudu korraldatakse tegevust ja tegevuse allajuhatust;
2. Tuvastatav eristusmärk: rühmal või selle liikmetel peab olema püsiv ja kaugele nähtav eristusmärk või muu tunnus, mis eristab neid tsiviilisikutest;
3. Relvade avalik kandmine: võitlejad peavad kanda relvi nähtavalt, mitte varjatult;
4. Seaduste ja tavade järgimine: tegevus peab olema kooskõlas sõjapidamise tavade ja humanitaarõiguse nõuetega (nt eristamine tsiviilisikutest, keelatud relvade mittesisaldamine, vältida julma kohtlemist).

1977. aasta lisaprotokollide seletus

1977. aastal vastu võetud lisa-protokollid Geneeva konventsioonidele täpsustasid mõningaid olukordi. Eriti oluline on Lisaprotokoll I (rahvusvaheliste konfliktide kohta), mis rõhutab, et liikmesriikide ja organisatsioonide liikmele ei tohi võidelda õiguslikku seisundit ilma põhjuseta ära võtta, ning võimaldab teatud erandeid eristusmärgi nõudele. Täpsemalt on sätestatud, et militaarsete formatsioonide liikmelt ei tohiks automaatselt ära keelduda võitleja- või sõjavangi staatus, kui nad on selgelt osa organiseeritud jõududest. Samuti on leevendatud nõuet fikseeritud eristusmärgi osas: teatud juhtudel piisab sellest, et relvi kanda avalikult iga sõjalise kokkupõrke ajal ja nii kaua, kui nad vastase ees on nähtavad.

Õiguslik staatus ja tagajärjed

• Kui kriteeriumid on täidetud: tabatud partisanid võivad saada sõjavangide (POW) staatuse, mis annab neile kaitse ja õigused vastavalt Geneeva III konventsioonile (õigus inimväärsele kohtlemisele, kaitse kohtualuste ja vangide kaitse põhimõtted jne).
• Kui kriteeriumid ei ole täidetud: isikud võivad jääda ilma combatant privilege’ist ning nende tegevus võidakse hinnata kuritegelikuna vastavalt sõjaseadustele või riigi siseõigusele (nt terrorismi-, röövi- või metsavendluse süüdistused). Samuti võib sellisel juhul rakenduda vastutus perfidüü (pettuse) või tsiviilisikute sihipärase ründamise eest.
• Erinevused konfliktitüüpide vahel: rahvusvahelises relvakonfliktis (riik vs riik) on võimalus saada võitleja ja POW staatus selgem; siseriiklikes relvakonfliktides (riiklik vastasseis mässulistega) ei anna rahvusvaheline õigus tavaliselt sama combatant-privilegi ning lisaprotokoll II ei anna samu õigusi kui protokoll I.

Näited ja kaasaegsed tõlgendused

Ajaloolised partizaniliikumised, mis järgnesid etteantud kriteeriumidele (nt organiseeritud juhtimine, eristusmärgid ja relvade avalik kandmine), olid sageli tunnistatud seaduslikeks võitlejateks ja nende liikmetel oli sõjavangistaatus, kui nad said vangi. Kaasaegses relvastatud konfliktis on eristamine keerulisem: paljud mitte-riiklikud rühmitused ei kasuta selget eristusmärki ega kanna relvi avalikult, mis raskendab nende õigusliku staatuse kindlaksmääramist. Samas peab rahvusvaheline humanitaarõigus kehtima kõigi osapoolte jaoks ning tsiviilisikuid tuleb kaitsta sõltumata sellest, kuidas vastasrühmitusi tähistatakse.

Kokkuvõtlikult: partisan ei ole automaatselt ega igal juhul eraldiseisev õiguslik kategooria — tema kaitse ja õigused sõltuvad sellest, kas ta vastab rahvusvahelises sõjaõiguses kehtestatud kriteeriumidele. Praktikas otsustab staatuse ja õiguste kohaldamise sageli konkreetne olukord ja asjaomaste riikide või rahvusvaheliste institutsioonide tõlgendus.

Otsing