Kariibi mere piraatlus: ajalugu, kuulsad piraadid ja piraadikood
Filmi kohta vt Kariibi mere piraadid.
Kariibi mere piraatlus oli Kariibi mere piirkonnas märkimisväärne nähtus, mis tekitas eriti palju muret Hispaania mereväele, kes püüdis piirkonda kontrollida. Kuigi Inglased alistasid 1588. aastal Hispaania armada, ei lõppenud hispaanlaste huvi ja mõju Uue Maailma üle – nad püüdsid jätkuvalt kaitsta oma kaubateid ja koloniaale Kariibimeres.
Ajalooline taust ja privaatersus
17. sajandil ja 18. sajandi alguses kasutasid eurooplased sageli seaduslikku privaatersust (letter of marque) sõjaaegsetes konfliktides: riigid andsid neile eriloasid rünnata vaenlase kaubalaevu, et nõrgestada vastase majandust. Sellised võitlejad, keda kutsuti privaatersiteks, tegutsesid vahel koos ja vahel eraldiseisvalt ning neid oli kerge segi ajada piraatidega, sest piir seadusliku rünnaku ja röövimise vahel võis olla hägune.
Selle poliitika taga oli soov kahjustada Hispaania kaubandust ja suurendada teiste võimsuste – eriti Inglismaa – mõju Uues Maailmas. Privaatersite edu andis aga paljudele meeskondadele võimaluse üle minna täielikule piraatlusele, kui sõjaline või poliitiline toetus kadus.
Sir Henry Morgan ja Kariibi piraadid
Sir Henry Morgan oli üks kuulsamaid mereröövlitest, keda Inglise võimud mõnel ajal ka toetuseks kasutasid. Ta juhtis edukaid rünnakuid Hispaania kolooniate vastu, näiteks rüüstate Panama linna 1671. aastal – tegu oli laialt tuntud ja vastuolulise retkega. Hiljem kutsuti Morgan Angliasse, talle anti ametlikult andestus ning tema teenetest tunnustati: ta sai kõrge positsiooni Jamaical (ta oli ka ühel ajal saare asekuvernöri ametis) ja talle anti rüütlik tiitel.
Kuid Morgan ja paljud teised mereröövlid ei jäänud püsima vaid valitsuse teenistusse: rüüstamine muutus sageli isikliku rikastumise vahendiks. Üha enam hakati ründama kõiki kaubalaevu vaatamata riigile, mille lippu nad kandsid.
Elu piraadi laeval ja piraadikoodeks
Piraadid moodustasid tihti tugeva vendluse ja järgisid oma reegleid. Morgan ja tema kaaslased kandsid karedaid särke, põlvpükse, vildist mütse ning nahkvöid; vööle riputati püssirohtu, lihunõelu ja lühikesi tulerelvi nagu musketid (musketid). Tuntud tunnusmärk oli ka must lipp ehk Jolly Roger, mis saatis sõnumi – rünnakule tule või hukk.
Paljud piraadid järgnesid nn. piraadikoodeksile ehk artiklitele, mis reguleerisid pardal elu. Koodeksite tüüpilised punktid olid:
- igale mehele kuulus teatud osa saagist ja tal oli õigus hääletada olulisemates otsustes (nt. kapteni valik);
- kapten valiti enamasti võitluse ja navigatsiooni osas, kuid päevapoliitikas oli tihti võimukas ka kvaartermaster (quartermaster);
- vigastuste eest maksti kompensatsiooni (nt. käe või sõrme kaotus tõi rahalise hüvitise);
- rangelt keelatud oli reetmine – sellega kaasnes sageli surmanuhtlus.
Taktika, alused ja laevad
Piraadid kasutasid väiksemaid kiiremaid laevu nagu sloopid, brigantiinid ja schoonerid, mis olid manööverdusvõimelised ning sobisid äkiliste rüüsteretkedeks. Nad tegutsesid tihti varjatud lahetes ja mangroovide vahel, kasutades baasina tuntud piraatikeskusi nagu Port Royal (Jamaica), Tortuga (Haiti lähistel) ja 18. sajandi alguses ka Nassau (Bahama saartel).
Kuulsad piraadid
Lisaks Sir Henry Morganile on Kariibi piraatluse ajaloos mitmeid tuntud nimesid:
- Edward "Blackbeard" Teach – tuntud oma uriini-suitsu ja sõjapealiku imagoga; blokeeris 1718. aastal Charlestonit ja hukkus samal aastal lahingus Briti mereväe vastu;
- Calico Jack (John Rackham) – kuulus oma lippude ja selle poolest, et pardal on olnud Anne Bonny ja Mary Read;
- Anne Bonny ja Mary Read – kaks naispiraati, kes said legendaarseks oma julguse ja vägivalla poolest;
- Bartholomew Roberts (Black Bart) – üks viljakamaid röövleid (plunder) 1719–1722, röövis sadu laevu;
- Henry Every – varasem piraat, kes saavutas suurt tuntust ja kellega seoses puhkes rahvusvaheline otsing.
Piraatluse lõpp ja mõju
Suuremahuline piraatlus Kariibimeres hakkas taanduma 18. sajandi esimesel poolel mitmel põhjusel:
- Suurtükiväega varustatud ja üha aktiivsem Royal Navy patrullid tegid röövimise raskemaks;
- rahvusvahelised lepingud ja tugevdunud koloniaaladministratsioon vähendasid piraadi tugipunkte;
- õigusaktid ja ranged karistused – mitmes riigis kehtestasid seadused piraatluse vastu (nt. Piracy Acts) ja pakkusid amnestiat, et paljud piraadid saaksid end õiguslikult puhastada;
- 1717–1718 välja kuulutatud kuninglikud andestused (pardonid) ning samaaegne aktiivne tegevus, mille juhtisid näiteks Woodes Rogers Bahamal.
Piraatluse jätkusuutlikku hukkumist mõjutas ka majanduslik ja poliitiline ümberkorraldus – üha tugevamad riigivõimud kontrollisid meresid ja sadamaid paremini kui varem.
Pärand ja kultuur
Kariibi piraatluse kuvand on jäänud rikkalikuks osaks populaarteadusest ja kultuurist: legendid, romaanid, muusika ja filmid on kujundanud romantiseeritud kujutluse piraatidest. Tegelikkuses oli piraatluse elu sageli julm, ettearvamatu ja ohtlik, ent selle demokraatlikud elemendid, tugevad reeglid pardal ning mõju merenduse ajaloole on jätnud püsiva jälje.
Rüüstamised kahjustasid oluliselt Hispaania kaupade liikumist ja tekitasid püsiva ohumõtte koloniaalvõimudele – see osa ajaloost on oluline mõistmaks, kuidas merendus-, sõjaline ja kolonialistlik poliitika omavahel põimusid.
Kaasaegne huvi piraatluse vastu on suuresti tänu kirjandusele ja kinole (vt esimest rida): nii on säilinud nii hoiatused ajaloo raske poole kui ka intrigeeriv legendipärane pool, mis inspireerib endiselt kirjanikke ja filmitegijaid.
Allikasena ja täiendava lugemisena võib uurida piraadikoodekseid, dokumente privaatersitest ja kirjeldusi kuulsate rünnakute kohta, mis annavad parema ülevaate nii seaduslikest kui ka seadusevastastest tegevustest Kariibi meres.
Mõned põhipunktid kokkuvõtlikult:
- Piraatlus Kariibimeres oli tihedalt seotud koloniaalpoliitika ja kaubanduse võimuvõitlusega.
- Privaatersus aitas algselt teatud röövlite tegevust õigustada, kuid muutus sageli piraatluseks.
- Piraadid järgnesid oma kordadele ja reeglitele, mis sisaldasid jagamisprintsiipi ja kompensatsiooni haavade eest.
- 18. sajandi alguseks hakkasid tugevamad mereväed ja seadused piraatluse maha suruma.
Piraadid olid Kariibi mere hirmus.
Kui piraadid vangi võtsid, ei olnud nad tavaliselt nende suhtes halvad.
Piraatluse põhjused
Piraadid leidsid kergesti uusi liikmeid. Meremehed mereväeteenistuses elasid sageli palju raskemat elu kui piraadid. Neid võisid neist kõrgemal seisvad inimesed julmalt karistada, neil ei olnud head toitu ja neile maksti vaid vähe raha. Piraadid pakkusid võrdsust, head toitu (kui seda oli) ja võimalust rikastuda.
Piraatide elu
Piraadid olid aga vähe paremad. Kaubalaevade komandörid olid piraadilaevu nähes hirmul, sest piraadid ei halastanud eriti palju inimesi, keda nad vangistasid. [] Nad lasid neid maha, peksid nad surnuks, piinasid neid või heitsid nad kõrbesaarele. [] Piraadid ei olnud ka üksteise vastu väga lahked. [] Kuigi neil oli "piraatide seadus", vaidlesid nad omavahel ja liikmed võisid saada sama karistuse kui nende vaenlased.
Elu piraadilaeval oli väga raske. Seal ei olnud kunagi kuiva magamispaika, supelda sai väga harva, toit oli sageli halb ja oht oli ootuspärane. Paljudel piraatidel puudusid pärast veriseid merelahinguid käed või jalad. Isegi piraadid, kes lõpuks rikkaks said, riskisid tabamise korral ikkagi hukkamisega.
Piraadid jätsid sageli oma vangistatud inimesed kõrbesaarele nälga surema.
Küsimused ja vastused
K: Millise sündmuse tõttu saavutasid inglased kontrolli Kariibi mere üle?
V: Inglased olid 1588. aastal võitnud Hispaania armada, mis lõpetas hispaanlaste kontrolli ookeanide üle ja võimaldas neil saada kontrolli Kariibi mere üle.
K: Kuidas kasutas inglise valitsus piraate?
V: Inglise valitsus kasutas piraate, et teha kahju Hispaania mereväele ja ekspordile, et saada Uues Maailmas rohkem maad ja takistada Hispaaniat kontrollima Uue Maailma kaubandust.
K: Kes oli Sir Henry Morgan?
V: Sir Henry Morgan oli tuntud piraat, keda Inglise valitsus julgustas. Esialgu töötas ta nende heaks, kuid lõpuks hakkas ta töötama ainult enda jaoks.
K: Millised esemed olid tavaliselt piraatide vööl?
V: Piraadid kandsid tavaliselt vööl püssirohtu, lihuniku noad ja blunderbussid (lühikesed musketid).
K: Mida sisaldas nende "piraadikoodeks"?
V: Piraadikoodeksis oli kirjas, et igal mehel oli õigus hääletada kõigi asjade üle, näiteks kapteni valimisel või selle üle, millist laeva järgmisena rünnata.
K: Kes on Amaro Pargo?
V: Amaro Pargo oli Hispaania meremees, kes kauples sageli Kariibi mere piirkonnas, rüüstades samal ajal Hispaania vaenulike võimude laevu, millega ta oma teekonnal kokku puutus. Ta elas kümme aastat Kuubal, kus tal olid järeltulijad.
