Pennsylvania vintpüss

Ajalugu

Pennsylvania vintpüss arenes välja varasemast ja palju raskemast Jaeger-vintpüssist, mille Saksa relvamehed tõid Ameerika kolooniatesse. Jageri püss oli lühike ja raske püss, mis tulistas suure kaliibriga kuuli. See oli mõeldud Euroopas hästi teeninud inimeste jahipidamiseks. Nagu ka tolleaegsed pikemad ja raskemad sileraudsed musketid, ei sobinud mõlemad hästi jahipidamiseks Ameerikas.

Need relvamehed koondasid oma tegevuse Lancasteri maakonda, Pennsylvaniasse mitmel heal põhjusel. See oli tol ajal oluline kaubavahetuse ristumiskoht. See asus Pennsylvania osariigi Philadelphia ja läänepoolse kõrbe vahel. Piirkonnas olid ka suured rauamaagi varud relvatorude jaoks ja lehtpuumetsad relvavarude jaoks. Varasematest relvakujundustest välja arendatud toode võis tulistada kuni viis korda kaugemale. Pennsylvania vintpüss suutis tabada sihtmärke täpselt 300 jaardi (270 m) kaugusele. Alates umbes 1730. aastast kuni 1812. aasta sõjani oli Pennsylvania vintpüss eelistatud kaugtulirelv Ameerikas.

Ameerika Vabadussõja ajal tekitasid Pennsylvania laskurkompaniid Briti liinide taga häireid. Briti Brown Bessi siledakuulipilduja laskekaugusest eemal olles said miilitsamehed ja snaiprid kaugelt sihtida üksikuid sõdureid ja ohvitsere. George Washingtonil oli hea meel, et need mehed olid varustatud oma Pennsylvania püssidega. Enamik sõdureid kasutas musketti, sest seda oli lahingus palju lihtsam ja kiirem laadida. Kuid ameeriklaste teraväelane oma pika püssiga võis maha võtta Briti kindrali, kes arvas, et ta on lahingust piisavalt kaugel, et olla turvaline. See võis muuta ja muutis mitmete lahingute tulemust. Ashley Halsey Jr. kirjutas:

[Üks Briti kindral oli nördinud] selle üle, et teatud tobedad ameerika piirimehed, kes kandsid põlvini välja rippuvaid särgisärke, lõid tema valvureid ja ohvitsere ebatavaliselt kaugelt maha. Edasi andis kindral käsu võtta kinni üks eksemplar, iga laskur ja tema püss. Rüüsteretkedel lohistati Pennsylvania osariigi Yorki maakonnast pärit kapten Walter Crouse oma pika püssiga tagasi. Sel hetkel tegid britid ... psühholoogilise vea. Nad saatsid oma proovipüssimehe Londonisse. ... Crouse, kellele anti käsk oma tähelepanuväärset relva avalikult demonstreerida, tabas iga päev sihtmärke 200 meetri kauguselt - neli korda suurem praktiline laskekaugus kui tolleaegsetel sileraudsetel sõjaväe kivipüssidel. Värbamine hääbus, nii räägitakse, ja kuningas George III palkas kiirelt hessi püssikompaniid, et võidelda laskesuusatamise vastu laskesuusatamisega.

Neid relvi kandnud täpsuslaskurid on osa Ameerika ajaloost ja müüdist. Kuid nad olid kindlasti olemas ja mängisid olulist rolli sellistes lahingutes nagu Saratoga lahing 1777. aastal ja New Orleans'i lahing 1815. aastal.

Disain

Sellele püssile on kasutatud mitmeid nimesid ja nimi sõltus sellest, kus seda kasutati. Ükskõik, kas seda nimetati Kentucky püssiks, Schimmeliks, lõunapoolsete vaeste poiste püssiks või Tennessee püssiks, paljud neist on järjekindlalt toodetud Lancasteri linnas, Pennsylvanias. Tüüpilise selle konstruktsiooniga vintpüssi pikkus oli 42 tolli (1100 mm) kuni 46 tolli (1200 mm). See oli kaliibriga .50 (13 mm) ja selle varras oli valmistatud kõverast vahtrast. Varras toetas täies ulatuses püssirauda. Sellel oli sirbikujuline tagumik, levinud olid ka lappkast ja põsepesa. Varajased mudelid kasutasid kivilukust laskemehhanismi, hilisemad mudelid aga lööklaengut. Tünnid olid vintpüssiga.

Daniel Boone'i püss on tüüpiline näide Pennsylvania püssist. See oli 5 jalga ja 3 tolli pikk (160 cm). See oli kaliibriga .44 ja tulistas kuuli, mis kaalus umbes 130 graini (8,4 g). Püss kaalus 11 naela (5,0 kg). Kasutades kuulivormi, suutis Boone ühest naelast (0,45 kg) pliist saada umbes 55 pliikuuli. Sellise suurusega kuuli tulistamiseks oleks vaja ainult umbes sõrmkübaratäis musta pulbrit.

Olukorras, kus võis toimuda käsitsivõitlus, oli Pennsylvania püss liiga õrn, et kasutada seda nuiaks. Selle löömine millegi vastu võis põhjustada relvaliikide purunemise. Pikk õhuke sepistatud rauast toru oli suhteliselt pehme ja seda võis kergesti painutada. Piirimehed teadsid seda ja olid ettevaatlikud, et mitte kahjustada oma peamist jahirelva. Lahingus võttis Pennsylvania vintpüssi ümberlaadimine kaks korda kauem aega kui Brown Bessi musketil. Mis veelgi hullem, tünni pikkuse tõttu pidi laskur peaaegu püsti seisma, et hoolikalt pulbrit mõõta, kuuli ja pauku laadida ning seda püstoliga tampida. Pole ime, et Pennsylvania vintpüssimehed varjusid puude taha, et mitte end vaenlase tulega kokku puutuda. Revolutsioonisõja ajal oli muskett peamine relv mõlemal poolel. Vähem kui 10% ameerika sõduritest kandis pikka püsse.