Robert Oppenheimer (1904–1967) — Manhattani projekti juht ja aatomipommi isa
Robert Oppenheimer — Manhattani projekti juht ja "aatomipommi isa". Lugu teadusest, sügavatest moraaliküsimustest ja pärandist — tema roll tuumarelvade loomisest kuni tagasilöökideni.
Julius Robert Oppenheimer (22. aprill 1904, New York City – 18. veebruar 1967, Princeton, New Jersey) oli juudi päritolu USA füüsik, keda tuntakse eelkõige kui Manhattani projekti teaduslikku juhti. Teisemaailmasõja ajal juhtis ta projekti teaduslikku tööd, mille käigus arendati ja katsetati maailma esimesi tuumarelvi. Selle töö tõttu nimetatakse Oppenheimerit sageli "aatomipommi isaks".
Haridus ja varane teadustöö
Oppenheimer õppis alguses Harvardis, kus ta omandas laiema humanitaar- ja loodusteadusliku tausta, ning jätkas seejärel Cambridge'i (Cavendish Laboratory) ja Göttingeni ülikoolis, kus tema doktorikogu juhendajaks oli Max Born. Ta kujunes välja teoreetilise pärastlõunafüüsikuna: andis olulise panuse kvantmehaanika ja tuumafüüsika teooriasse ning töötas mitmete tähtsate alaprobleemide — näiteks aatomi- ja ydinprotsesside — kallal. Tema varasem teadustöö hõlmas ka töid, mida tänapäeval seostatakse nimedega nagu Born–Oppenheimeri lähenemine (1927) ja hilisemad uurimused tuumareaktsioonide ning relativistlike gravitatsiooniprobleemide alal (nt Oppenheimer–Snyderi kollaps).
Manhattani projekt ja Los Alamos
Sõja ajal määrati Oppenheimeriks Los Alamos'i laboris (New Mexico) Manhattani projekti teaduslik juht. Tema ülesandeks oli koondada keerukas meeskond teoreetilisi ja eksperimentaalseid füüsikuid ning insenere, organiseerida teadusuuringud ja viia projekt eesmärgini. Tulemuseks oli 16. juulil 1945 Trinity katse New Mexicos, mis oli esimene inimtekkeline tuumaplahvatus. Pärast Trinityt järgnesid aatomipommide kasutamine Jaapanis (Hiroshima ja Nagasaki) ning oma kuulsas meenutuses tõi Oppenheimer esile Bhagavad-Gita sõnad: "Mina olen muutunud Surmaks, maailmade hävitajaks." See fraas sai tema kommentaaridest üheks tuntumaks tsitaadiks.
Pärastsõjaaeg, poliitika ja turvaküsimused
Pärast sõda tegi Oppenheimer karjääri teaduse ja avaliku poliitika ristumispunktis: ta juhtis Ameerika tuumaenergia komisjoni (AEC) nõuandvat üldkomiteed (General Advisory Committee) ja osales riiklikus julgeoleku- ja teaduspoliitikas. Ta avaldas muret tuumasrelvade edasise arendamise – eriti vesinikpommi – ning tuumasaladuste leviku pärast ning võttis mitmetes asjades vastu mõõdukama lähenemise kui mõned tema kolleegid. Samal ajal äratas tema varasemad sidemed vasakpoolsete ringkondadega (sõprused ja kilde pereliikmetega, kellel olid kommunistliku partei lähendid) Washingtonis kahtlusi.
Kuulamine ja karjääri lõpp faas
1954. aastal kaotas Oppenheimer oma ametliku julgeolekukontrolli pärast AEC poolt korraldatud kuulatust, kus tema lojaalsus ja sobivus klassifitseeritud informatsioonile juurdepääsuks vaidlustati. Kuulamine pööras avaliku tähelepanu tema poliitilistele sidemetele ja mõjutas tugevalt tema avalikku mainet; mitmed kolleegid ja endised kaaslased, sealhulgas Edward Teller, andsid vastuolulisi tunnistusi. Selle protsessi tagajärjel kaotas ta juurdepääsu ametlikele saladustele ja mitmed valitsuse ülesanded tema elust said kättesaamatuks.
Hilisuud ja tunnustused
Pärast turvakontrolli kaotust pöördus Oppenheimer enam akadeemilise töö poole: ta töötas õpetajana ja nõustajana ning jätkas teadustegevust ning mõtisklusi teaduse ja eetika teemadel. 1963 pälvis ta riikliku tunnustuse — Enrico Fermi auhinna — mis tõlgendati osaliselt tema ametliku rehabiliteerimisena. Tema mõtisklused teadlase vastutusest ja tehnoloogia mõjust ühiskonnale on jätnud tugeva jälje teaduse filosoofilisse diskursusesse.
Isiklik elu ja pärand
Oppenheimer suri 18. veebruaril 1967 Princetonis, tema surma põhjuseks oli kurguvähk. Ta oli 62-aastane. Tema elu ja töö on jätnud vastuolulise, kuid olulise pärandi: ta on samal ajal tunnustatud suure teadusliku taiplikkuse ja organiseerimisvõime poolest ning kujutatud ka moraalse dilemmani sümbolina — teaduse saavutuste ja nende võimalikust kahjulikust kasutamisest tulenevate tagajärgede vahel. Tema elu ja roll Manhattani projektis on jätnud tugeva jälje populaarsele kultuurile ning olnud teema mitmetes biograafiates, uurimustes ja kunstilistes tõlgendustes (sh filmid, raamatud ja dokumentaalid).
Pange tähele, et Oppenheimeri tööd ja otsuseid hinnatakse tänapäeval mitmekülgselt: tema roll teadusliku edu saavutamisel ja samal ajal moraalsete küsimuste tõstatamisel jätkab arutelusid teaduse, poliitika ja ühiskonna vastutuse teemal.
J. Robert Oppenheimer, "aatomipommi isa", oli Los Alamose riikliku laboratooriumi esimene direktor alates 1943. aastast.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Julius Robert Oppenheimer?
V: Julius Robert Oppenheimer oli juudi päritolu Ameerika füüsik.
K: Mille poolest on Oppenheimer kõige tuntum?
V: Oppenheimer on kõige paremini tuntud kui Manhattani projekti teaduslik direktor, mille käigus ehitati esimesed tuumarelvad.
K: Miks nimetatakse Oppenheimerit "aatomipommi isaks"?
V: Oppenheimerit nimetatakse "aatomipommi isaks", sest ta oli esimese tuumarelva ehitanud Manhattani projekti teaduslik direktor.
K: Mida ütles Oppenheimer pärast aatomipommi edukat katsetamist New Mexicos?
V: Oppenheimer meenutas: "Me teadsime, et maailm ei saa enam olla endine. Mõned inimesed naersid, mõned inimesed nutsid, enamik inimesi vaikis."
K: Millist tsitaati mainis Oppenheimer kuulsalt pärast aatomipommi edukat katsetamist?
V: Oppenheimer mainis kuulsalt tsitaati hinduistlikust pühakirjast Bhagavad Gita: "Nüüd olen ma muutunud Surmaks, maailmade hävitajaks."
K: Miks kaotas Oppenheimer pärast sõda oma julgeolekukontrolli ja töökoha?
V: Oppenheimer kaotas pärast sõda oma julgeolekukontrolli ja töökoha, sest tuumavastasest liikumisest lähtuv tuumaspionaaž tekitas muret.
K: Kuidas ja millises vanuses Oppenheimer suri?
V: Oppenheimer suri 62-aastaselt kurguvähki.
Otsige