H. J. Muller — Nobeli laureaat ja geneetik, röntgenimutatsioonide uurija

Hermann Joseph Muller, üldtuntud kui H. J. Muller (21. detsember 1890 - 5. aprill 1967) oli Ameerika Ühendriikide geneetik, pedagoog ja Nobeli preemia laureaat. Ta oli kõige tuntum oma tööde poolest kiirguse füsioloogilise ja geneetilise mõju kohta, samuti oma otseste poliitiliste veendumuste poolest. Muller hoiatas sageli tuumaplahvatustest tuleneva radioaktiivse kiirguse pikaajaliste ohtude eest.

Mulleri elu oli nii erakordne, kui seda vaid ette kujutada saab. Ta sündis New Yorgis ja sai doktorikraadi CalTechis Morgani Drosophila kärbse laboris. Seejärel töötas ta Rice'i Ülikoolis ja veetis seejärel kaksteist aastat Texase Ülikoolis. Seejärel kolis ta 1932. aastal Berliini, seejärel Leningradi (Peterburi) ja seejärel Moskvasse. Kõigis neis kohtades korraldas ta geneetika laboratooriumi ja mõnikord ka õpetas. Siis tekkis teaduslik šarlatan Lüsenko, kes hoolitses selle eest, et tõelised geneetikateadlased sattusid Stalini pahameele alla. Taas kord kolis Muller, seekord Edinburghi, kus tal oli 250 drosofila tüve, ja lõpuks 1940. aastal tagasi Ameerika Ühendriikidesse, kus temast sai Manhattani projekti nõunik. Temast sai Indiana Ülikooli zooloogiaprofessor.

Muller sai 1946. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna "avastuse eest, et röntgenikiirguse abil saab esile kutsuda mutatsioone". Selleks ajaks oli tegelik huvi samade mõjude vastu, mida põhjustavad tuumakatsetuste käigus tekkivad gammakiired. Muller oli kogu südamest eugeenika, sotsialismi, ateismi ja muude suhteliselt ebapopulaarsete ideede entusiast, kuid tema tegelik panus oli geneetika. Üks lugupeetud allikas kirjutab tema kohta:

Teadustöö ja röntgenimutatsioonide uurimine

Mulleri kuulsaim teadustöö keskendus mutatsioonide kunstlikule tekitamisele ja nende uuringule Drosophila-kärbse mudeli abil. Ta demonstreeris, et röntgenikiirgus suurendab pärilike mutatsioonide sagedust, mida oli võimalik jälgida nähtavate fenotüüpide (näiteks silma- või sabaomaduste) muutuste kaudu järglastel. Tema tulemused olid olulised, sest need andsid tugeva eksperimendilise tõendi, et geenid on muutuvad üksused ja et keskkonnategurid (nagu ioniseeriv kiirgus) võivad pärilikke muutusi esile kutsuda.

Metoodiliselt tähendas see, et Muller suutis kvantifitseerida mutatsioonide esinemissageduse suurenemist pärast kiirgusdoose ja näidata selgelt seost doosi ja mutatsioonide vahel. Tema tulemused aitasid kujundada hilisemat arusaama geenidest kui bioloogilise informatsiooni kandjatest ning panid aluse edaspidisele uurimistööle mutatsioonimehhanismide valdkonnas.

Poliitika, aktivism ja vastuolud

Muller oli aktiivne ühiskondlikus ja poliitilises tegevuses: ta hoiatas avalikult tuuma- ja radioaktiivse saaste ohtude eest ning osales debattides, mis puudutasid tuumakatsetusi ja nende mõju rahva tervisele. Ta oli tuntud oma vasakpoolsete vaadete poolest ning tema avatud retoorika eugenika ja sotsialismi teemadel tekitas nii imetlust kui ka teravat kriitikat. Kuigi 20. sajandi alguse ja keskpaiga teadlaste seas oli eugenika laialt arutletud ja mõnel juhul toetatud, tuleb seda tema puhul tõlgendada ajalises kontekstis ning eristada tema teaduslikke saavutusi poliitilisest ja ühiskondlikust tegevusest.

Samal ajal oli Mulleri töö ka vastuoluline teaduslikus mõttes. Mõned kriitikud on hiljem arutanud, kas osad tema röntgeni abil indutseeritud mutatsioonidest olid tõelised punktmutatsioonid või pigem kromosomaalsed resektsioonid ja destruktiivsed muutused. Selline diskussioon ei vähenda tema panust, kuid rõhutab, et mutatsioonide tüüpide ja molekulaarsel tasandil toimuvate protsesside täpne mõistmine arenes edasi alles koos DNA struktuuri ja molekulaarbioloogia edasiste avastustega.

Töö mõju ja pärand

• Teaduslik mõju: Mulleri avastused näitasid, et ioniseeriv kiirgus võib põhjustada pärilikke muutusi. See aitas siduda keskkonnategurid ja geneetilised efektid ning kiirendas uuringuid mutatsioonide olemuse ja geneetilise varieeruvuse kohta.
• Avalik poliitika: Tema hoiatused radioaktiivse kiirguse riskide kohta mõjutasid avalikku arutelu tuumakatsetuste ja kiirgusohutuse üle. Muller kutsus sageli üles ettevaatusele ja rahvusvahelisele vastutustundele tuumaenergia valdkonnas.
• Haridus ja mentorlus: Oma karjääri jooksul juhendas ja mõjutas ta mitmeid nooremaid geneetikuid ning aitas luua laboratoorseid traditsioone nii Ameerikas kui ka Euroopas.

Viimane elu ja meenutused

Muller jätkas teadustööd ja õpetamist kuni vanaduspäevadeni. Ta pühendus nii teadustööle kui ka avalikule tegevusele, taunides tuumakatsetusi ja toetades laiemalt teadusliku teadmise kasutamist ühiskondlike otsuste aluseks. Ta suri 1967. aastal, jättes maha tugeva akadeemilise pärandi ja arutelu kiirguse ja pärilikkuse ristumispunktide üle.

Kokkuvõttes on H. J. Muller oluline figuur 20. sajandi geneetikas: tema töö kiirguse ja mutatsioonide uurimisel muutis teadlaste arusaama pärilikest muutustest ning avaldas püsivat mõju nii teadusele kui ka ühiskondlikule arutelule kiirguse ohutuse üle.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Hermann Joseph Muller?

K: Mille poolest on ta kõige tuntum?

K: Kus ta sai doktorikraadi?

K: Kuidas sai temast Indiana Ülikooli zooloogiaprofessor?

K: Mille eest Muller võitis Nobeli preemia?

K: Millised olid Mulleri poliitilised veendumused?

K: Milline oli Mülleri tegelik panus geneetikasse?

Otsing