H. J. Muller
Hermann Joseph Muller, üldtuntud kui H. J. Muller (21. detsember 1890 - 5. aprill 1967) oli Ameerika Ühendriikide geneetik, pedagoog ja Nobeli preemia laureaat. Ta oli kõige tuntum oma tööde poolest kiirguse füsioloogilise ja geneetilise mõju kohta, samuti oma otseste poliitiliste veendumuste poolest. Muller hoiatas sageli tuumaplahvatustest tuleneva radioaktiivse kiirguse pikaajaliste ohtude eest.
Mulleri elu oli nii erakordne, kui seda vaid ette kujutada saab. Ta sündis New Yorgis ja sai doktorikraadi CalTechis Morgani Drosophila kärbse laboris. Seejärel töötas ta Rice'i Ülikoolis ja veetis seejärel kaksteist aastat Texase Ülikoolis. Seejärel kolis ta 1932. aastal Berliini, seejärel Leningradi (Peterburi) ja seejärel Moskvasse. Kõigis neis kohtades korraldas ta geneetika laboratooriumi ja mõnikord ka õpetas. Siis tekkis teaduslik šarlatan Lüsenko, kes hoolitses selle eest, et tõelised geneetikateadlased sattusid Stalini pahameele alla. Taas kord kolis Muller, seekord Edinburghi, kus tal oli 250 drosofila tüve, ja lõpuks 1940. aastal tagasi Ameerika Ühendriikidesse, kus temast sai Manhattani projekti nõunik. Temast sai Indiana Ülikooli zooloogiaprofessor.
Muller sai 1946. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna "avastuse eest, et röntgenikiirguse abil saab esile kutsuda mutatsioone". Selleks ajaks oli tegelik huvi samade mõjude vastu, mida põhjustavad tuumakatsetuste käigus tekkivad gammakiired. Muller oli kogu südamest eugeenika, sotsialismi, ateismi ja muude suhteliselt ebapopulaarsete ideede entusiast, kuid tema tegelik panus oli geneetika. Üks lugupeetud allikas kirjutab tema kohta:
H.J. Mülleri mälestustahvel Berliin-Buchis.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Hermann Joseph Muller?
V: Hermann Joseph Muller, tuntud ka kui H. J. Muller, oli Ameerika geneetik, pedagoog ja Nobeli preemia laureaat.
K: Mille poolest on ta kõige tuntum?
V: Ta on kõige paremini tuntud oma töö eest kiirguse füsioloogilise ja geneetilise mõju kohta, samuti oma otseste poliitiliste veendumuste poolest.
K: Kus ta sai doktorikraadi?
V: Ta sai doktorikraadi CalTechis Morgani Drosophila kärbse laboris.
K: Kuidas sai temast Indiana Ülikooli zooloogiaprofessor?
V: Pärast Berliinis, Leningradis (Peterburis) ja Moskvas veedetud aega, seejärel kolimist 250 drosofila tüvega Edinburghi ja lõpuks 1940. aastal Ameerika Ühendriikidesse naasmist, kus temast sai Manhattani projekti nõunik, sai temast Indiana Ülikooli zooloogiaprofessor.
K: Mille eest Muller võitis Nobeli preemia?
V: Ta sai 1946. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna "avastuse eest, et röntgenikiirguse abil saab esile kutsuda mutatsioone".
K: Millised olid Mulleri poliitilised veendumused?
V: Muller oli kogu südamest eugeenika, sotsialismi, ateismi ja teiste suhteliselt ebapopulaarsete ideede entusiast.
K: Milline oli Mülleri tegelik panus geneetikasse?
V: Tema tegelik panus geneetikasse oli avastamine, et mutatsioone saab esile kutsuda röntgenikiirguse abil.
