Tuumasõda: määratlus, ajalugu, tagajärjed ja tuumarelvade riskid

Tuumasõda on sõda, milles riigid võitlevad tuumarelvadega. Kuna tuumarelvad on äärmiselt võimsad ja võivad põhjustada hävingut kogu maailmas, on tuumasõja võimalus avaldanud suurt mõju rahvusvahelisele poliitikale.

Seni on sõjategevuses kasutatud kahte tuumarelva. Neid kasutati Hiroshima ja Nagasaki aatompommiplahvatustes, mille tagajärjel hukkus umbes 120 000 inimest. Hiljem tehti tuhandeid palju võimsamaid pomme. Neid ei ole veel sõjas kasutatud.

Mõiste ja olemus

Tuumasõda tähendab konflikti, kus kasutatakse tuumarelvi — seadmeid, mis vabastavad energiat tuuma lõhustumise või ühinemise teel. Tuumarelvad erinevad tavarelvast oma hävitusvõime, kiirituse ja püsivate keskkonnamõjude poolest. Tuumasõja potentsiaal hõlmab nii otsest inimohvrite arvu kui ka kaugeid tagajärgi toiduahelale, kliimale ja ühiskondlikule korrale.

Ajalooline taust

Esimene ja seni ainus kord, kui tuumarelvi lahingutingimustes kasutati, olid 1945. aasta lõpus Ameerika Ühendriikide rünnakud Hiroshima ja Nagasaki. Neis plahvatustes hukkus kohe ja lühikese aja jooksul hinnanguliselt umbes 120 000 inimest; surmade arv kasvas aja jooksul kiirituse ja vigastuste tõttu veelgi. Pärast seda algas külm sõda ja ulatuslik relvastumine — riigid arendasid palju võimsamaid ja hulgaliselt tuumapomme ning ehitasid välja käivitus- ja hoidmismehhanisme, mis langesid eri doktriinide nagu heidutuse (deterrence) ja vastastikkuse hävitamise (mutual assured destruction) alla.

Tuumarelvade mõjud ja tagajärjed

• Otsene mõju: plahvatus, lõhkelaine, intensiivne kuumus ja ülikõrge rõhk, mis hävitavad hooned ja põhjustavad koheseid kehalisi vigastusi.
• Kiirgus: äge kiiritussündroom, pikaajaline vähirisk ja geneetilised efektid; saastumine võib muuta alasid elamiskõlbmatuks aastateks või aastakümneteks.
• Sotsiaal-majanduslik kollaps: infrastruktuuri purunemine, meditsiinisüsteemi kokkuvarisemine, toidu- ja veepuudus, massiliikumised ja ühiskondlik kordade häirimine.
• Kliimamõjud (tuumatalv): teadusuuringud näitavad, et isegi piiratud tuumasõja puhul võib atmosfääri sattuvate tuha- ja suitsuosakeste tõttu esineda jahenemist, saagikuse langust ja globaalseid toidupuudusi.
• Elektromagnetiline impuls (EMP): kõrgevõimsuse plahvatused kõrgel atmosfääris võivad kahjustada või häirida elektroonikat ja sidevõrke laialdaselt.

Modernne tuumaarsenal ja riigid

Pärast külma sõja lõppu on osa tuumaarsenaleid vähendatud, kuid tuumarelvad ei ole kadunud. Mitmed riigid — sh Ameerika Ühendriigid, Venemaa, Hiina, Prantsusmaa, Suurbritannia, India, Pakistan, Põhja-Korea ja tõenäoliselt ka Iisrael — omavad või on arendanud tuumavõimekust. Rahvusvahelised hinnangud näitavad, et maailmas on hinnanguliselt kümneid tuhandeid lõhkepeasid (sõltuvalt allikast umbes 10 000–13 000), millest märkimisväärne osa kuulub USA-le ja Venemaale.

Riskid ja võimalused valearvestuseks

• Õnnetused ja tehnilised riket: salvestatud relvade, käivitussüsteemide või hoiustamisega seotud vead võivad viia tahtmatu käivitamiseni või lekkeni.
• Miskalkulatsioon ja kommunikatsioonivahe: pingesituatsioonis valeandmed või aeglane otsustusprotsess võib viia eskalatsioonini.
• Levimine ja terrorism: tuumasulgmete, tuumamaterjali ebaseaduslik liikumine või terrorismi soovi korral rehvilolek tõstab riski, et tuumarelva või radioloogilist materjali kasutatakse mittetariiklike rühmade poolt.
• Strateegilised doktriinid: doktriinid, mis lubavad kiiret vastust või esmast kasutust, suurendavad eskalatsiooni ohtu.

Rahvusvahelised meetmed ja lepingud

On mitmeid rahvusvahelisi raamistikke ja lepinguid, mis püüavad vähendada tuumarelvade ohtu ja levikut, näiteks Tuumarelvade leviku tõkestamise leping (NPT), Comprehensive Nuclear-Test-Ban Treaty (CTBT) ning eri strateegilised piirangud ja kontrolllepingud nagu START-uuringud ja New START. Lisaks tegutsevad rahvusvahelised organisatsioonid ning riikidevahelised kontrollmehhanismid, relvakiivendused ja ekspordipiirangud (nt NSG) selle nimel, et takistada tuumatehnoloogia levikut ja halbade juhtumite tekkimist.

Ennetus ja riskide vähendamine

Tõhus ennetus nõuab mitmekülgset lähenemist:

• tuumarelvade arvu vähendamine ja lagunemisjärgne likvideerimine;
• usaldusväärsed kontroll- ja verifitseerimismehhanismid;
• hädaolukorra kommunikatsioonikanalid ja „hotline’id” suurte riikide vahel;
• tuumamaterjali turvaline hoidmine ja ekspordi kontroll;
• rahvusvaheline koostöö ning diplomaatia, mis vähendavad konfliktide ja valearvestuste riski.

Humanitaarne ja õiguslik aspekt

Tuumarelvade kasutamise humanitaarne mõju on tohutu. Suurte surmade, kannatuste ja pöördumatute keskkonnakahjude tõttu on teema ka rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõiguste kontekstis kriitiliselt oluline. Mitmed rahvusvahelised algatused rõhutavad, et tuumarelvade kasutamine või ähvardamine võib minna vastuollu rahvusvahelise õiguse ja inimkonna huvidega.

Kokkuvõte

Tuumasõda ei ole pelgalt teoreetiline oht — selle tagajärjed võivad olla laastavad nii inimkonnale kui ka planeedile tervikuna. Seetõttu on rahvusvaheline leppimine relvade vähendamiseks, usaldusel põhinev diplomaatia, tugevad kontrollimehhanismid ja koostöö ennetusmeetmete jaoks hädavajalikud. Iga samm relvastuse piiramise ja riskide maandamise suunas vähendab võimalust, et tuumavõimud kunagi reaalselt omavahel sõjaväeliselt kokkupõrku satuksid.

Otsing