Epidemioloogia

Epidemioloogia uurib, kuidas haigused mõjutavad elanikkonna tervist ja haigestumist. Selle eesmärk on tegutseda rahvatervise ja ennetava meditsiini huvides. See on oluline ka rahvatervise uuringutes. See teeb kindlaks haiguste, sealhulgas epideemiate riskitegurid ja pakub välja parimad ravimeetodid kliinilises praktikas.

Epidemioloogid alustavad haiguspuhangute uurimisest kuni uuringu kavandamise, andmete kogumise ja analüüsini. Nad kasutavad hüpoteeside testimiseks statistilisi mudeleid ja dokumenteerivad tulemused. Epidemioloogid uurivad ka haiguste koostoimet populatsioonis. Epidemioloogid kasutavad bioloogiat (et paremini mõista haiguse protsesse), statistikat (et kavandada ja mõista häid uuringuid), arvuteid (andmete salvestamiseks ja haiguste mustrite kaardistamiseks) ja sotsiaalteaduste valdkondi, et mõista "suure pildi" põhjuseid.

Epidemioloogia tähendab "inimeste peal toimuva uurimine". Sõna tuleneb kreekakeelsetest terminitest epi = peal, seas; demos = rahvas, piirkond; logos = uurimus, sõna, diskursus. See kehtib ainult inimpopulatsioonide kohta. Kuid terminit kasutatakse ka loomapopulatsioonide "epizooloogia" ja taimepopulatsioonide uurimisel.

Ajalugu

Hippokrates oli esimene, kes uuris seoseid haiguste ja keskkonnamõjude vahel. Ta eristas "epideemilisi" ja "endeemilisi" haigusi: haigused, mis "külastavad" elanikkonda (epideemia), vastandatakse haigustele, mis "elavad" elanikkonna sees (endeemilised).

Pärsia arst Avicenna avastas 1020. aastatel tuberkuloosi ja sugulisel teel levivate haiguste nakkavuse. Ta täheldas haiguse levikut vee ja pinnase kaudu. Avicenna ütles, et kehasekreem on enne nakatumist saastunud võõraste maiste kehadega . Ta võttis kasutusele karantiinimeetodi, et piirata nakkushaiguste levikut.

14. sajandil jõudis Al-Andalusse must surm (puhangupuhang). Ibn Khatima arvas, et nakkushaigusi põhjustavad "tillukesed kehad", mis tungivad inimkehasse ja põhjustavad haigusi. Teine andaluusia-araabia arst Ibn al-Khatib (1313-1374) väitis oma traktaadis "Katkust", kuidas nakkushaigus võib levida kehakontaktide ja "rõivaste, anumate ja kõrvarõngaste" kaudu. Girolamo Fracastoro Veronast oletas, et need väga väikesed, nähtamatud osakesed, mis põhjustavad haigusi, on elusad. Nad olid võimelised õhu kaudu levima ja paljunema. Neid võis hävitada tulega. Ta lükkas ümber Galeni miasmateooria (mürgine gaas haigete inimeste puhul). 1543. aastal ilmus Fracastoro raamat "De contagione et contagiosis morbis", milles soovitas haiguste ennetamiseks isiklikku ja keskkonna hügieeni. Anton van Leeuwenhoeki poolt 1675. aastal välja töötatud piisavalt võimsa mikroskoobi abil saadi visuaalsed tõendid elusate osakeste kohta, mis olid kooskõlas haiguste mikroobide teooriaga.

1662. aastal analüüsis John Graunt Londoni surmade nimekirju enne suurtkatku. See andis statistilisi tõendeid erinevate haigusteooriate poolt ja vastu. Dr. John Snow uuris 19. sajandi kooleraepideemiate põhjuseid. Ta märkas, et kahes Southwark Water Company poolt varustatavas piirkonnas oli oluliselt suurem surmade arv. Ta näitas, et Broad Streeti pump oli Soho epideemia algataja, mis on klassikaline näide epidemioloogiast Ta kasutas vee puhastamiseks kloori ja lasi pumba käepideme eemaldada. See peatas haiguspuhangu. See oli oluline sündmus rahvatervise ajaloos ja epidemioloogia teaduse asutamisüritus.

Terminit "epidemioloogia" kasutas esmakordselt 1802. aastal hispaania arst Villalba. Nüüd kasutatakse seda terminit epideemiliste haiguste ja haiguste kirjeldamise ja põhjustamise kohta üldiselt. Seda võib kasutada paljude haigusega mitteseotud terviseseisundite, näiteks kõrge vererõhu ja rasvumise puhul.

1847. aastal vähendas Ungari arst Ignaz Semmelweis Viini haiglas imikute suremust desinfitseerimise abil. Kahjuks ei hakatud desinfektsiooni laialdaselt kasutama enne, kui Briti kirurg Joseph Lister "avastas" antiseptika 1865. aastal pärast Louis Pasteuri tööd. 20. sajandi alguses võtsid Ronald Ross ja teised kasutusele matemaatilised meetodid epidemioloogias. 1954. aastal tulid Richard Dolli juhitud uuringu tulemused. See andis väga tugevat statistilist tuge kahtlusele, et tubakasuitsetamine on seotud kopsuvähiga.

John Snow'i originaalkaart, millel on näidatud 1854. aasta Londoni epideemia ajal esinenud koolerahaigete klastrid.

Kutseala

Paljud epidemioloogid on arstid või omavad vastavat kraadi. Mõned epidemioloogid töötavad kogukonnas, tavaliselt rahvatervise/tervise kaitseteenistuses. Nad on haiguspuhangute uurimisel ja nende vastu võitlemisel esirinnas. Teised töötavad mittetulundusühingutes, ülikoolides, haiglates ja suuremates valitsusasutustes, nagu haiguste kontrolli ja ennetamise keskused (CDC), Tervisekaitseagentuur, Maailma Terviseorganisatsioon (WHO).

Praktika

Epidemioloogiliste uuringute eesmärk on võimaluse korral tuvastada erapooletuid seoseid kokkupuute, näiteks alkoholi või suitsetamise, bioloogiliste mõjurite, stressi või kemikaalide ja suremuse või haigestumuse vahel.

Õigustõlge ja advokaaditöö

Epidemioloogilised uuringud tõestavad ainult seda, et haigustekitaja on võinud põhjustada haigestumist populatsioonis. See ei tõenda, et see põhjustas mõju ühelgi konkreetsel juhul.

Rahvatervise valdkonnas kasutatakse epidemioloogilisi tõendeid sageli selleks, et propageerida isiklikke meetmeid, näiteks toitumise muutmist, ja ettevõtte meetmeid, näiteks rämpstoidu reklaami kaotamist. Uuringutulemused jõuavad avalikkuseni, et aidata inimestel teha teadlikke otsuseid oma tervise kohta.

Sageli ei ole ebakindlusest hästi teavitatud. Uudisartiklites kajastatakse sageli ühe uuringu viimaseid tulemusi, ilma et selle piiranguid või konteksti mainitaks. Epidemioloogilised vahendid on osutunud tõhusaks selliste haiguste nagu koolera ja kopsuvähk peamiste põhjuste kindlakstegemisel. Nendega on probleeme peenemate terviseküsimuste puhul. Mitmed hiljutised epidemioloogilised tulemused (näiteks hormoonasendusravi mõju kohta) on hilisemate randomiseeritud kontrollitud uuringutega ümber lükatud.

Rahvastikupõhine tervishoid

Epidemioloogiline praktika ja epidemioloogilise analüüsi tulemused annavad olulise panuse tervishoiu juhtimisse.

Hinnata sihtrühma terviseseisundit ja vajadusi.
Sekkumiste rakendamine ja hindamine
Hoolduse osutamine kõnealuse elanikkonna liikmetele

Kaasaegne rahvastikupõhine tervishoid on keeruline. Epidemioloogiline praktika ja analüüs on selle põhikomponent. See ülesanne nõuab tulevikku suunatud võimet juhtida, kuidas tervishoiusüsteem reageerib praegustele terviseküsimustele ja kuidas tervishoiusüsteem saab reageerida tulevastele võimalikele rahvastiku terviseprobleemidele.

Seotud leheküljed

puhangu uurimine.
Maailma Terviseorganisatsioon

Küsimused ja vastused

K: Mis on epidemioloogia?

V: Epidemioloogia on elanikkonna tervist ja haigusi mõjutavate tegurite uurimine.

K: Millised on terviseprobleemide kolm põhjuslikku tasandit?

V: Terviseprobleemide põhjuslikkuse kolm tasandit on individuaalne käitumuslik tasand, individuaalne bioloogiline tasand ja poliitilis-majanduslik ökoloogiline tasand.

K: Kuidas aitab epidemioloogia mõista rahvastiku tervist?

V: Epidemioloogia aitab mõista rahvastiku tervist, uurides tegureid, mis mõjutavad rahvastiku tervist ja haigusi.

K: Mida hõlmab individuaalne käitumuslik tasand?

V: Individuaalse käitumise tasand hõlmab selliseid käitumisviise nagu toitumine, liikumine, suitsetamine, alkoholitarbimine jne, mis võivad mõjutada inimese üldist tervist.

K: Mida hõlmab individuaalne bioloogiline tase?

V: Individuaalne bioloogiline tase hõlmab geneetilisi eelsoodumusi või muid füüsilisi omadusi, mis võivad mõjutada inimese üldist tervist.

K: Mida hõlmab poliitilis-majanduslik ökoloogiline tasand?

V: Poliitilis-majanduslik ökoloogiline tasand hõlmab keskkonnategureid, nagu juurdepääs tervishoiuressurssidele või majanduslikud tingimused, mis võivad mõjutada elanikkonna üldist tervist.