Epidemioloogia: mis see on ja kuidas ta kaitseb rahvatervist

Epidemioloogia uurib, kuidas haigused mõjutavad elanikkonna tervist ja haigestumist. Selle eesmärk on tegutseda rahvatervise ja ennetava meditsiini huvides. See on oluline ka rahvatervise uuringutes. See teeb kindlaks haiguste, sealhulgas epideemiate riskitegurid ja pakub välja parimad ravimeetodid kliinilises praktikas.

Epidemioloogid alustavad haiguspuhangute uurimisest kuni uuringu kavandamise, andmete kogumise ja analüüsini. Nad kasutavad hüpoteeside testimiseks statistilisi mudeleid ja dokumenteerivad tulemused. Epidemioloogid uurivad ka haiguste koostoimet populatsioonis. Epidemioloogid kasutavad bioloogiat (et paremini mõista haiguse protsesse), statistikat (et kavandada ja mõista häid uuringuid), arvuteid (andmete salvestamiseks ja haiguste mustrite kaardistamiseks) ja sotsiaalteaduste valdkondi, et mõista "suure pildi" põhjuseid.

Epidemioloogia tähendab "inimeste peal toimuva uurimine". Sõna tuleneb kreekakeelsetest terminitest epi = peal, seas; demos = rahvas, piirkond; logos = uurimus, sõna, diskursus. See kehtib ainult inimpopulatsioonide kohta. Kuid terminit kasutatakse ka loomapopulatsioonide "epizooloogia" ja taimepopulatsioonide uurimisel.

Mida epidemioloogia teeb praktiliselt?

• Haiguste ja riskitegurite tuvastamine — kes haigestub, millal ja kus; millised käitumis-, keskkonna- või pärilikkustegurid suurendavad riski.
• Puhangute uurimine — kiire reageerimine ja põhjusliku allika leidmine, et piirata levikut (nt toidu- või viiruspuhangutes).
• Järelevalve (surveillance) — haiguste pidev jälgimine, et avastada muutusi haigusmustris ja hinnata ennetusmeetmete mõju.
• Sõeluuringud ja ennetus — riskirühmade avastamine varases staadiumis ning sobivate sekkumiste planeerimine.
• Tervishoiupoliitika toetamine — andmetel põhinevad soovitused vaktsineerimise, tõrje- ja raviprotokollide kohta.

Peamised uurimismeetodid ja -mõõdikud

Epidemioloogias kasutatakse erinevaid uuringutüüpe, sõltuvalt küsimusest:

• Kirjeldavad uuringud (näiteks ristlõikeuuringud) annavad pildi haiguste levikust ja mustritest.
• Analüütilised uuringud (näiteks kohortuuringud ja juhtum-kontrolluuringud) hindavad seoseid riskitegurite ja haigestumise vahel.
• Randomiseeritud kontrollitud katsed (RCT) on kuldstandard sekkumiste mõju hindamisel.
• Ekoloogilised uuringud võrreldavad rühmade tasandil mustreid (näiteks riikide vahel).

Olulised epidemioloogilised mõõdikud:

• Incidence (haigestumuse intensiivsus) — uute juhtumite hulk ajaühikus; annab info haiguse leviku aktiivsusest.
• Prevalence (levimus) — kõigi olemasolevate juhtumite osakaal antud ajahetkel; kasulik krooniliste haiguste puhul.
• Surmavuse määrad ja juhtumite suremus (case fatality rate) — kui tõsine haigus on.
• Suhte mõõdikud nagu riskisuhe (RR) ja ordinaalsuhe (OR), mis näitavad seose tugevust.

Puhangu uurimise sammud

Praktiline tegevus puhangu korral järgib sageli üht lihtsustatud protsessi:

1. Valmistumine ja mobilisatsioon (meeskond, ressursid).
2. Võimaliku juhtumi tõendamine ja juhtumite definitsiooni seadmine.
3. Kirjeldav epidemioloogia (aeg, koht, isik — WHO).
4. Hüpoteeside väljatöötamine ja nende testimine (nt uuringud, keskkonnaanalüüsid).
5. Kontrollimeetmete rakendamine (näiteks isolatsioon, toiduala sulgemine, vaktsineerimine).
6. Tulemuste dokumenteerimine ja avalik teavitamine.

Väljakutsed ja teaduslikud põhimõtted

Epidemioloogilistes uuringutes tuleb arvestada vigadega nagu valikukallutatus, informatsiooniline kallutatus ja kontaminatsioon ehk segajate mõju. Seoste põhjuse hindamisel kasutatakse sageli Bradford-Hilli kriteeriume (nt tugevus, järjepidevus, põhjuslik seos ajaliselt järeltulev jne).

Kaasaegne epidemioloogia kasutab lisaks klassikalisele statistikale ka geoinfosüsteeme (GIS), molekulaarseid meetodeid (nt genoomijälgimine viiruste leviku mudeldamiseks), ning suuri andmestikke (big data) nutikate mustrite tuvastamiseks.

Epidemioloogia roll rahvatervise kaitsel

• Planeerib ja jälgib vaktsineerimisprogramme ning hindab nende mõju.
• Tuvastab ja piirab nakkusallikaid (näiteks toidumürgitused, veekande kaudu levivad haigused).
• Hoiatab uusi ohte (nt uued nakkushaigused või ravimiresistentsuse levik) ja annab aluse tervishoiuressursside jaotamiseks.
• Koostöös sotsiaal- ja keskkonnaekspertidega vormib tervist edendavat poliitikat (nt suitsetamisvastased meetmed, õhukvaliteedi parandamine).

Eetika, privaatsus ja koostöö

Epidemioloogilised uuringud peavad järgima eetika põhimõtteid: osalejate nõusolek, andmete konfidentsiaalsus ja avaliku huvi kaalumine. Rahvatervise tegevused nõuavad tihti kiiresti tegutsemist, kuid samal ajal tuleb kaitsta inimeste privaatsust ja vältida stigmatiseerimist.

Hea epidemioloogia nõuab head koostööd kliinikute, laborite, tervishoiuametite, keskkonnaekspertide ja sageli ka veterinaaride vahel — see on osa One Health lähenemisest, mis seob inimeste, loomade ja keskkonna tervise.

Praktilised näited

Epidemioloogia on aidanud kontrollida ja mõista näiteks grippi, COVID-19 levikut, leetrite epideemiaid, toidumürgitusi ja krooniliste haiguste (nt südame-veresoonkonna haigused, diabeet) riskitegureid. Andmed aitavad otsustada, milliseid meetmeid rakendada: vaktsineerimiskampaaniad, koolitused, keskkonnasekkumised või poliitilised regulatsioonid.

Kokkuvõtlikult on epidemioloogia vahend, mis ühendab andmete kogumise, statistilise analüüsi ja tervishoiupraktika, et kaitsta rahvastiku tervist, ennetada haigusi ja toetada tõenduspõhist poliitikat.

Ajalugu

Hippokrates oli esimene, kes uuris seoseid haiguste ja keskkonnamõjude vahel. Ta eristas "epideemilisi" ja "endeemilisi" haigusi: haigused, mis "külastavad" elanikkonda (epideemia), vastandatakse haigustele, mis "elavad" elanikkonna sees (endeemilised).

Pärsia arst Avicenna avastas 1020. aastatel tuberkuloosi ja sugulisel teel levivate haiguste nakkavuse. Ta täheldas haiguse levikut vee ja pinnase kaudu. Avicenna ütles, et kehasekreem on enne nakatumist saastunud võõraste maiste kehadega. Ta võttis kasutusele karantiinimeetodi, et piirata nakkushaiguste levikut.

14. sajandil jõudis Al-Andalusse must surm (puhangupuhang). Ibn Khatima arvas, et nakkushaigusi põhjustavad "tillukesed kehad", mis tungivad inimkehasse ja põhjustavad haigusi. Teine andaluusia-araabia arst Ibn al-Khatib (1313-1374) väitis oma traktaadis "Katkust", kuidas nakkushaigus võib levida kehakontaktide ja "rõivaste, anumate ja kõrvarõngaste" kaudu. Girolamo Fracastoro Veronast oletas, et need väga väikesed, nähtamatud osakesed, mis põhjustavad haigusi, on elusad. Nad olid võimelised õhu kaudu levima ja paljunema. Neid võis hävitada tulega. Ta lükkas ümber Galeni miasmateooria (mürgine gaas haigete inimeste puhul). 1543. aastal ilmus Fracastoro raamat "De contagione et contagiosis morbis", milles soovitas haiguste ennetamiseks isiklikku ja keskkonna hügieeni. Anton van Leeuwenhoeki poolt 1675. aastal välja töötatud piisavalt võimsa mikroskoobi abil saadi visuaalsed tõendid elusate osakeste kohta, mis olid kooskõlas haiguste mikroobide teooriaga.

1662. aastal analüüsis John Graunt Londoni surmade nimekirju enne suurtkatku. See andis statistilisi tõendeid erinevate haigusteooriate poolt ja vastu. Dr. John Snow uuris 19. sajandi kooleraepideemiate põhjuseid. Ta märkas, et kahes Southwark Water Company poolt varustatavas piirkonnas oli oluliselt suurem surmade arv. Ta näitas, et Broad Streeti pump oli Soho epideemia algataja, mis on klassikaline näide epidemioloogiast Ta kasutas vee puhastamiseks kloori ja lasi pumba käepideme eemaldada. See peatas haiguspuhangu. See oli oluline sündmus rahvatervise ajaloos ja epidemioloogia teaduse asutamisüritus.

Terminit "epidemioloogia" kasutas esmakordselt 1802. aastal hispaania arst Villalba. Nüüd kasutatakse seda terminit epideemiliste haiguste ja haiguste kirjeldamise ja põhjustamise kohta üldiselt. Seda võib kasutada paljude haigusega mitteseotud terviseseisundite, näiteks kõrge vererõhu ja rasvumise puhul.

1847. aastal vähendas Ungari arst Ignaz Semmelweis Viini haiglas imikute suremust desinfitseerimise abil. Kahjuks ei hakatud desinfektsiooni laialdaselt kasutama enne, kui Briti kirurg Joseph Lister "avastas" antiseptika 1865. aastal pärast Louis Pasteuri tööd. 20. sajandi alguses võtsid Ronald Ross ja teised kasutusele matemaatilised meetodid epidemioloogias. 1954. aastal tulid Richard Dolli juhitud uuringu tulemused. See andis väga tugevat statistilist tuge kahtlusele, et tubakasuitsetamine on seotud kopsuvähiga.

John Snow'i originaalkaart, millel on näidatud 1854. aasta Londoni epideemia ajal esinenud koolerahaigete klastrid.

Küsimused ja vastused

K: Mis on epidemioloogia?

K: Millised on terviseprobleemide kolm põhjuslikku tasandit?

K: Kuidas aitab epidemioloogia mõista rahvastiku tervist?

K: Mida hõlmab individuaalne käitumuslik tasand?

K: Mida hõlmab individuaalne bioloogiline tase?

K: Mida hõlmab poliitilis-majanduslik ökoloogiline tasand?

Otsing