Kamikaze (lendur)

Ajalugu

Pärast rünnakut Pearl Harborile 7. detsembril 1941 said Jaapani merevägi ja selle õhujõud lüüa mitmes olulises lahingus, nagu Midway ja Filipiinide meri. Nad kaotasid palju laevu (sealhulgas peaaegu kõik Jaapani lennukikandjad), sadu hävituslennukeid ja palju oma parimaid piloote. Jaapani tööstus oli Ameerika tööstusega võrreldes väike ja väga vaene. Sel põhjusel asendasid Ameerika Ühendriigid oma kaotatud laevad ja lennukid väga kiiresti paremate vastu, kuid Jaapan suutis valmistada vaid väheseid ja kehva kvaliteediga lennukeid. Aastatel 1943-44 liikusid liitlasvägede väed Jaapani suunas. Filipiinide mere lahingus 19.-20. juunil 1944 suruti Jaapani väed Filipiinidele tagasi.

15. juulil vallutasid liitlasvägede väed Saipani (Põhja-Mariaanidel). Saipani hõivamine võimaldas Ameerika Ühendriikide armee õhujõududel B-29 Superfortressi pommitajate abil Jaapanit ise rünnata. Pärast Saipani langemist teadsid Jaapani väejuhid, et liitlased püüavad järgmisena vallutada Filipiinid. Filipiinid olid väga olulised, sest need asusid Kagu-Aasia ja Jaapani naftaväljade vahel. Kui Jaapan kaotaks kontrolli Filipiinide üle, jääks neil oma laevade jaoks vähe kütust. 17. oktoobril alustasid liitlased rünnakut Filipiinide vastu Leyte lahe lahingus.

Jaapani õhujõudude ülemaks Manilas oli viitseadmiral Takijiro Onishi. Ta mõistis, et nii väheste lennukite ja koolitatud pilootidega oli võimatu lahingut võita. Seetõttu otsustas ta moodustada enesetapurünnakuüksuse, erirünnakuüksuse. Rühm 24 lendurõpilastest koosnevat gruppi võttis vabatahtlikult osa sellest missioonist. Erirünnakuüksus organiseeriti neljaks rühmaks: üksus Shikishima, üksus Yamato, üksus Asahi ja üksus Yamazakura. Need nimed olid võetud Jaapani klassikalise luuletaja Motoori Norinaga patriootilisest luuletusest (waka või tanka): (敷島の 大和心を 人問はば 朝日に匂う 山桜花). Luuletus kõlab järgmiselt: "Shikishima no Yamato-gokoro wo hito towaba, asahi ni niou yamazakura bana".

Kui keegi küsib Shikishima (Jaapani poeetiline nimetus) Yamato vaimu (vana/tõelise Jaapani vaim) kohta - see on yamazakura (mägikirsiõied) õied, mis lõhnavad Asahi (tõusev päike) ajal. (Vähem sõna-sõnaline tõlge võiks olla järgmine: Kui keegi küsib Jaapani vaimu kohta, siis see on mägede kirsiõied, mis lõhnavad tõusva päikese käes. )

Jaapanlased said Leyte lahe lahingus lüüa, kuid erirünnakuüksus oli väga edukas. Esimene kamikaze rünnak toimus 21. oktoobril 1944 Austraalia kuningliku mereväe lipulaeva HMAS Australia vastu. Rünnakus hukkus 30 meremeest, sealhulgas selle kapten Emile Dechaineux, ja paljud teised said haavata. 26. oktoobriks oli rünnatud veel 47 liitlaste laeva. Enamik neist sai raskelt kahjustada või uppus, nagu ka Ameerika Ühendriikide lennukikandja USS St. Lo.

See varajane edu veenis Jaapani komandöri jätkama kamikaze rünnakuid. Palju rohkem piloote värvati kamikaze'ideks. Järgmiste kuude jooksul sooritas selliseid rünnakuid üle 2000 lennuki. Kui Jaapani lennukite varud hakkasid otsa saama, ehitati nende missioonide jaoks uusi madala kvaliteediga mudeleid. Mõned neist, nagu Nakajima Ki-115 Tsurugi, olid valmistatud peamiselt puidust ja kasutasid vanemate mootorite varusid. Lennuki maandumisvarustuse lasi piloot tavaliselt pärast õhkutõusu maha, et seda saaksid kasutada teised lennukid, sest ta ei maanduks enam uuesti. Kavandati sarnaseid enesetapurünnakute programme, sealhulgas raketipommid koos pilootidega (nn Ohka) ja allveetorpeedod (Kaiten).

Kamikaze rünnakute kõrgpunkt oli 6. aprillist kuni 25. maini 1945 Okinawa lahingu ajal operatsiooni Kikusui ("ujuvad krüsanteemid") käigus. Selle aja jooksul toimus seitse olulist rünnakulainet, mille käigus lendas üle 1500 kamikaze-lennuki. Kuna nende väljaõpe oli olnud liiga lühike ja nende lennukid olid kehvasti valmistatud, olid kamikaze-piloodid kerge sihtmärk kogenud liitlaste pilootidele, kellel olid ka palju paremad lennukid. Kuid siiski tegid kamikaze, kes pääsesid õhutõrjetulest ja vaenlase hävituslennukitest, liitlaste laevastikule suurt kahju. Liitlased võitsid lahingu, kuid kaotasid kamikaze rünnakute tõttu palju laevu ja mehi. Lahingu lõpuks oli vähemalt 21 Ameerika laeva uputatud kamikaze'ide poolt. Mõned teiste liitlasvägede laevad uppusid samuti ja veel kümneid laevu sai kahjustada.

Sajad täiendavad kamikaze-lennukid olid valmis Jaapanit sissetungi eest kaitsma. Kuid pärast Jaapani kapituleerumist 15. augustil pärast Hiroshima ja Nagasaki aatomipommitamist ja Nõukogude Liidu sõjaavaldust ei kasutatud neid enam kunagi.

Kiyoshi Ogawa, kamikaze-piloot, tabas lennukikandja USS Bunker Hill (vt pilt paremal).


USS Bunker Hill sai 11. mail 1945 Kyūshū lähedal Ogawa (vt. pilt vasakul) ja veel ühe kamikaze tabamuse. 2600-liikmelisest meeskonnast hukkus 372 meremeest.


6. jaanuaril 1945 ründab kamikaze USS Columbiat.


Kamikaze tabab Columbiat, tappes 13 meremeest ja vigastades 44 meremeest.

Efektid

Rünnakute tähtsaim mõju oli hirmu tekitamine liitlasvägede seas. Kui ameerika laevad läksid viimastesse lahingutesse, kartsid meeskonnad väga kamikaze-lendureid. Teise maailmasõja lõpuks oli Jaapani merevägi ohverdanud 2525 kamikaze-lendurit ja õhujõud kaotasid 1387. Jaapani valitsuse teatel uppus missioonidel 81 laeva ja sai kahjustada 195. Nad väitsid ka, et kamikaze rünnakud põhjustasid 80% liitlaste surmajuhtumitest sõja viimastel aastatel.

Ameerika allikad väidavad, et kamikaze upitas vähem laevu kui jaapanlased väidavad. Kuid siiski nõustuvad nad, et nad tekitasid väga olulist kahju. USA õhujõudude allika kohaselt uputasid kamikaze-ründajad 34 mereväe laeva, kahjustasid 368 teist, tapsid 4900 meremeest ja haavasid üle 4800. Ajaloolane Robin Rielly ütles 2010. aastal ilmunud raamatus, et umbes 60 USA laeva uputasid kamikaze'id ja üle 400 laeva sai nende poolt kahjustada.

Kamikaze uskumused

Paljud kamikaze-piloodid pakkusid end vabatahtlikuna missioonile. Nad olid tavaliselt väga noored, 18-24-aastased. Nad uskusid, et Jaapani vaenlaste ja keisri mahalöömine on väga auväärne surm. See põhimõte oli traditsiooniline alates samuraide ajast ning andis suurt tähtsust kohusetundele ja kuulekusele. Seda ideed nimetati Giri ("Kohustus") ja see oli osa Jaapani sõdalaste käitumiskoodeksist alates keskajast, Bushido. Paljud noored mehed ohverdasid end vabal tahtel, sest need tõekspidamised ja armastus kodumaa vastu olid nende jaoks kõige tähtsamad asjad. Tokkōtai piloodi käsiraamatus öeldi pilootidele, et nad ei tohi kunagi silmi sulgeda. Seda seetõttu, et kui piloot sulgeb silmad, siis jääb ta sihtmärgist ilma. Viimastel hetkedel enne kokkupõrget pidi piloot hüüdma "Hissatsu!". ("Kriitiline löök!") nii kõvasti kui võimalik.

Paljud teised tegid seda aga sotsiaalse surve tõttu. Vabatahtlikuks mittepakkumine oli märgiks argpükslikkusest ja häbistamisest. Mitmed kutselised piloodid, kes said käsu sooritada enesetapurünnakuid, tegid seda sõjalise kuulekuse, mitte au pärast. Üks esimesi kamikaze-lendureid, leitnant Yukio Seki, kirjutas pärast seda, kui teda peaaegu sunniti vabatahtlikuks minema:

Jaapani tulevik on kahvatu, kui ta on sunnitud tapma ühe oma parima piloodi. Ma ei lähe sellele missioonile keisri või impeeriumi nimel... Ma lähen, sest mulle anti käsk.

Enne lahingusse minekut toimus tavaliselt eriline tseremoonia. Piloodid jõid sake'i ja sõid riisipalli. Neile anti medalid ja katana mõõk. Nad panid selga peapaela tõusva päikesega ja sennibari, "tuhande õmbluse vöö", mille tegid tuhat naist, kes tegid igaüks ühe õmbluse. Mitmel korral võtsid nad kaasa oma perekondade kirjutatud palved. Legendi kohaselt lendasid noored piloodid kamikaze-missioonidel mitu korda Jaapanist edelasse üle 922 meetri kõrguse Kaimoni mäe. Enesetapumissioonide piloodid vaatasid seda nähes üle õla ja jätsid oma riigiga hüvasti. Üks teine legend räägib, et kamikaze-piloodid heitsid oma viimastelt missioonidelt lahkudes õhust lilli alla. Mõnedes kohtades, näiteks Kikajima lennujaama lähedal asuvatel mägedel, olevat maikuu alguses õitsevad rukkilillepeenrad nendest päevadest.

Mõned olulised sõjaväelased, kes sõja üle elasid, kritiseerisid aastaid hiljem kamikaze plaani. Saburo Sakai, sõjaaegne ässapiloot ütles:

Kamikaze on meie iidse sõjataktika kohaselt üllatusrünnak. Üllatusrünnakud on esimesel korral edukad, võib-olla kaks või kolm korda. Aga milline loll jätkaks samu rünnakuid kümme kuud? Keiser Hirohito pidi sellest aru saama. Ta oleks pidanud ütlema: "Stopp."

Keskkooliõpilased jätavad kirsiõitega hüvasti Kamikaze-pilootidele Okinawa lahingus 12. aprillil 1945. aastal.

Seotud leheküljed

• Mongolite sissetungid Jaapanisse