Kamikaze (jaapani keeles: 神風; sõna-sõnalt: "jumalatuul"; tavaline tõlge: "jumalik tuul") on jaapani päritolu sõna. See tuleneb nimest, mille jaapanlased andsid 13. sajandil mongolite laevu hävitanud ja riiki sissetungi eest päästnud taifuunile. Lääne kultuuris kasutatakse sõna kamikaze Jaapani keisririigi enesetapulendurite kohta. Need piloodid ründasid Teise maailmasõja lõpuaastatel liitlasvägede laevu, mille käigus nad lendasid oma lennukitega vaenlase laevadesse. Sõna on hakanud tähendama ka muud liiki enesetapurünnakuid ja seda kasutatakse laiemalt metaforiliselt.

Enamik lääne kultuuri inimesi usub, et sõna kamikaze oli Jaapani sõjaväe poolt pilootide kohta kasutatav nimetus, kuid see ei vasta täpselt tõele. Nende ametlik nimi oli tokubetsu kōgeki tai (特別攻撃隊), mis tähendab sõna-sõnalt "erirünnaku meeskond". Tavaliselt lühendatakse seda lühendina tokkōtai (特攻隊). Mereväe pilootide tehtud enesetapurünnakuid nimetati shinpū tokubetsu kōgeki tai (神風特別攻撃隊, "jumaliku tuule erirünnaku meeskond"). Ameerika tõlkijad kasutasid kogemata jaapani keele erinevat hääldusviisi ja lugesid sõna shinpū ("jumalik tuul") kamikaze'ks, sest neid jaapani kirjamärke saab lugeda mõlemal viisil. Nimi sai kiiresti tuntuks ning pärast sõda hakkasid seda mõnel juhul kasutama ka jaapanlased ise.

Ajalooline taust ja esimesed rünnakud

Kamikaze-tüüpi enesetapurünnakute taktika tekkis Jaapanis 1944. aasta lõpus, kui sõja käik pöördus selgelt liitlasvägede kasuks ning Jaapani laevastik ja lennuvägi kannatasid suurte kaotuste all. Esimesed organiseeritud tokkōtai üksused valmisid eesmärgiga peatada liitlaste armiad ja ründesadamate laevastik. Kuulsaim ja sageli mainitud algus on 1944. aasta oktoobris Filippiini lahingutes (Leyte laht), kus toimusid esimesed laialdasemad kamikaze-laadsed rünnakud, mis osutusid liitlastele šokeerivaks ja taktikalises plaanis ohtlikuks.

Organisatsioon, lennukid ja relvastus

Tokkōtai koosnes eriüksustest, mis moodustati nii mereväe kui ka õhuväe baasil; paljud rünnakud viidi läbi standardsete hävituslennukitega, mille külge kinnitati lisapommid või kaalud. Samuti arendati spetsiaalseid raketipõhiseid mehitamata relvi nagu Ohka (piloodiga rakett), mida kasutati rünnakuteks alates 1945. aastast. Paljud piloodid lendasid siiski tavaliste lennukitega ja suunasid oma lennuki otse laeva katlasse või pardale, tekitades suurimat võimalikku kahju.

Motiveerimine, värbamine ja reaalsus

Värbamine toimus segase segu kaudu: ametlikult rõhutati vabatahtlikkust ja kangelaslikkust, ent ühiskondlik surve, militaristlik propaganda, aukohustuse ja häbi mõisted (näiteks giri) ning sõjaline meelitamine muutsid valiku paljude jaoks keeruliseks. Paljud noorpiloodid olid kogenematud jae väsinud, kuid neid õpetati enesekindlusele ja isiklikule ohvrile kui hiilgavale teole. Samas on ajaloolased rõhutanud, et mitte kõik ei olnud sunnitud — osa pidas seda oma tegutsemisviisiks kodumaa kaitsel.

Efektid ja kaotused

Kamikaze-rünnakud tekitasid liitlaslaevastikule reaalse ohu: need põhjustasid mitmete laevade uppumise ja palju kahjustusi, ajutiselt vähendades liitlasvägede tegevusvõimet teatud piirkondades. Ajaloolised hinnangud erinevad, kuid kokku tehti mitu tuhandet kamikaze-lendu; rünnakud viisid paljude jaapanlaste surmani — peaaegu kõik osalenud piloodid kaotasid elu. Hinnanguliselt põhjustasid kamikaze-operatsioonid mitmete laevade uppumise ning sadades laevades tõsiseid kahjustusi, kuid sõja lõpptulemust see ei pööranud.

Pärand ja mälestus

Pärast sõda on kamikaze-teema Jaapanis ja väljaspool seda olnud vastuoluline. Mõnedes ringkondades nähakse neid noori mehi kui sõjapidamise ohvreid või patriote; teistes rõhutatakse militarismi ja sunduse tähendust. Jaapanis on olemas mitu muuseumi ja mälestuspaika, kus hoitakse pilootide kirju, helmesteid ja mälestusesemeid (näiteks muuseumid Kagoshima piirkonnas). Rahvusvaheliselt kasutatakse mõistet laiemalt enesetapurünnakute tähistamiseks ja see on muutunud osaks sõjaajaloo ja terrorismi käsitluse sõnavarast.

Kriitika ja ajaloolised hinnangud

Historiograafia on arutanud, kuivõrd vabatahtlikud või sunnitud need rünnakud tegelikult olid, milline oli juhtide roll ning kuidas militaristlik struktuur ja propaganda seda kujundasid. Samuti on palju arutelu taktikalise otstarbekuse üle: kuigi rünnakud põhjustasid suurt pöördumatut kahju ja hirmu, ei suutnud need peatumiseks peatada liitlasvägede edasiliikumist ega muud kõrgemat strateegilist mõju sõja tulemusele.

Kokkuvõtlikult on kamikaze termin saanud ajaloo jooksul sügava ja keerulise tähenduse: see seostub nii konkreetsete Teise maailmasõja sündmustega, keisririigi ideoloogia ja inimohvritega kui ka laiemalt enesetapurünnakute kujutisega kaasaegses mõtlemises.