AlegsaOnline.com

Okinawa lahing (1945) — Teise maailmasõja suur amfiiblahing

Okinawa lahing (1945) — Teise maailmasõja suur amfiiblahing, laastavad kaotused ja tsiviilohvrid; strateegiline pöördepunkt Jaapanis. Uuri fakte, kaarte ja mälestusi.

Autor: Leandro Alegsa Loomise kuupäev: 20. juuni 2021 Viimane uuendus: 3. november 2025

simple.wikipedia.org · Public domain

Ülevaade

Okinawa lahing oli Teise maailmasõja suur ja verine lahing, mis toimus Okinawasaarel Ryukyu saartel (asub Jaapani neljast suurest saarest lõuna pool) 1945. aastal. Operatsiooni koodnimeks oli "Iceberg" ning lahing algas 1. aprillil 1945. ja kestis kuni umbes 22. juunini 1945. See oli Teise maailmasõja suuruselt teine amfiiblahing pärast Normandia lahingut ning üks pikemaid ja verisemaid lahinguid sodai ajaloos. Lahing toimus Jaapani keisririigi ja liitlaste sõjavägede vahel; liitlasvägede ridades osales peamiselt Ameerika Ühendriikide mere- ja maaväge.

Taust ja eesmärk

Liitlaste eesmärgiks oli vallutada Okinawa, et kontrollida mereteid ja luua baasid edaspidiseks võimaliku sissetungi tarbeks Jaapani peasaarestikule (operatsioon "Downfall"). Kui Okinawa olisi vallutatud, oleks sellest saanud tähtis lähestaap ja varustuskeskus võimaliku Mandri-Jaapani rünnaku ettevalmistamiseks. Eesti lugejale oluline on märkida, et Okinawa jäi pärast sõda Jaapani territoriumiks, kuid saarel on tänaseni märkimisväärne Ameerika sõjaväeline kohalolu.

Lahingu käik ja juhtimine

Amfiibmaandumine algas 1. aprillil 1945 (see langeb sageli aprillipühadele) ja liitlased kasutasid laialdaselt mere- ja õhurõhku, suurtükitulist ning maaüksuste manöövreid, et edendada rindel. Ameerika maavägede ülem oli Lt. Gen. Simon Bolivar Buckner Jr., kes langes lahingus hiljem juunis. Jaapani kaitset juhtisid kindralid nagu Lt. Gen. Mitsuru Ushijima ja Gen. Isamu Chō ning Jaapani strateegia keskendus saare kaitsmisele maa sees, mitme lineaalse rinde ja mägiste tagalate kasutamisele, et viia liitlased lahingutesse ja tekitada suured kaod.

Taktika ja sõja eripärad

Lahing iseloomustus tugevate kindlustuste, sügavate kaevikute, tunnelite ja maa-ala (kivised kõrgendikud) laialdase kasutamisega, mis andis jaapanlastele võimaluse oskuslikult spotitada ja rünnata edenenuid vägesid. Samuti oli see lahing, kus Jaapan kasutas laialdaselt kamikaze-suurrünnakuid — hävituslennuoperatsioone, kus hävituslennukitega rünnati liitlaslaevastikku, mis põhjustas merelähedasi suuri kaotusi ja vigastusi.

Lahingut on inglise keeles nimetatud "Typhoon of Steel" ja Okinawa elanike poolt "tetsu no ame", "tetsu no bōfū", mis tähendab "terasevihma" ja "raju terastuul", sest selles lahingus tulistati väga tugevalt suurtükke ja pomme.

Kahjud ja ohvrid

Okinawa lahing oli äärmiselt verine nii sõjaväelaste kui tsiviilisikute jaoks. Tekkinud ohvrite hulga kirjeldamisel on allikates varieeruvus, ent alljärgnevad andmed peegeldavad laialt viidatud hinnanguid ja esialgset kirjeldust:

Liitlaste (peamiselt Ameerika) kaotused olid suured: artiklis mainitud andmete järgi hukkus või jäi kadunuks umbes 18 900 liitlasväelast ning haavatud oli umbes 53 000. Need arvud hõlmavad esialgseid lahingukaotusi; lisanduda võivad veel haavatute või hiljem surnute juhud.
Jaapani sõjaväe kaotused olid kümnetes tuhandetes — sadu tuhandeid võrra madalama allika asemel kasutatakse sageli hinnangut, et umbes 100 000 jaapani sõdurit tapeti ning umbes 7 000 võeti vangi; osa jaapani vägedest sooritas enesetappe (seppuku) või hukkus muudel traagilistel viisidel.
Tsiviilelanikkonna kannatused olid samuti rängad: lahingus hukkus või sai vigastada ja kannatas vähemalt kümneid tuhandeid tsiviilisikuid; artiklis mainitud number 150 000 viitab tsiviilohvrite (hukkumise ja vigastuste) ning kogu inimohvrite hulga laiemale hindamisele. Üks hinnanguline järeldus on, et umbes kolmandik saare tsiviilelanikkonnast sai surma, kuid täpsed andmed on allikati erinevad.

Lisaks maaväe kaotustele said rängalt kannatada ka laevastik ja meretarned kamikaze-rünnakute tõttu; mitu laeva sai tugevalt kannatada või uppus. Paljud tsiviilisikud sunditi tegema traagilisi otsuseid — osa peredest hukkus sõna otseses mõttes enesetappude ja omavaheliste mõrvade tagajärjel, mõjutatuna Jaapani propaganda hirmust, et liitlased kohtlevad vange ja tsiviilelanikke julmalt.

Järelmõjud ja tähendus

Liitlaste võit Okinawal lõi eeldused Jaapani edaspidiseks okupeerimiseks ja andis märkimisväärse aluse sõjalisele survele mandri-Jaapanile. Okinawa lahingu kaotused ja eriti tsiviilohvrite suurus on sageli toodud ühe põhitegurina, mis mõjutas Ameerika otsust 1945. aasta augustis kasutada aatomipomme Hiroshimas ja Nagasakis (viide aatomipommile) ning samal ajal mõjutas otsuseid ka Nõukogude Liidu sisenemine sõtta Jaapani vastu. Planeeritud vasturünnak, operatsioon "Downfall", ei viidud lõpuks läbi, sest Jaapan kapituleerus pärast aatomi-heidet ja Nõukogude sõjategevuse laienemist.

Mälestus ja pärand

Okinawa lahing on sõjaajalooliselt tähtis näide amfiiboperatsiooni keerukusest, lahingu julmusest ja tsiviilohvrite traagilisusest. Saarel on mitu memoriaali ja muuseumi, mis meenutavad nii sõdurite kui tsiviilisikute kannatusi. Tänapäeval on Okinawa osa Jaapanist (territoorium), ent Ameerika sõjaväeline kohalolek saarel on jätkuvalt oluline ja tihti poliitiliselt vastuoluline teema kohaliku elanikkonna hulgas.

1945. aastal nimetas WinstonChurchill seda lahingut "üheks kõige intensiivsemaks ja kuulsamaks lahinguks sõjaajaloos".

Lahingukorraldus

Allied

Liitlaste üldine juhtimisõigus lahingutes oli viiendal laevastikul (admiral Raymond A. Spruance'i juhtimisel). Viies laevastik oli jagatud mitmeks rakkerühmaks ja grupiks.

TF 56 oli TF 50 suurim jõud ja see oli üles ehitatud 10. armee ümber. Selle armee alluvuses oli kaks korpust. Kokku oli armee koosseisus üle 102 000 sõjaväelase (neist üle 38 000 oli suurtükiväe, lahingutoe ja staabiüksuse, lisaks veel 9000 teenistusüksust), üle 88 000 mereväelase ja 18 000 mereväelase (peamiselt mereväelased ja meditsiinitöötajad).

Okinawa lahingu alguses oli 10. armee alluvuses 182 821 meest. USA mereväe kaotused olid selles operatsioonis suuremad kui üheski teises sõja lahingus.

Jaapani

Jaapani maismaakampaania (peamiselt kaitsev) oli 67 000 meest (mõnede allikate kohaselt 77 000). Samuti oli Oroku mereväebaasis 9000 keiserliku Jaapani mereväe (IJN) sõdurit. Samuti oli 39 000 kohalikku rjuküaanlast, kes olid sunnitud võitlema.

Viimane pilt kindral Simon Bolivar Buckner juuniorist, paremal, päev enne tema tapmist Jaapani suurtükiväe poolt 19. juunil 1945. aastal.

Jaapani kolmekümne teise armee ülemad, veebruar 1945.

Merelahing

Ameerika Ühendriikide mereväe 58. rakkerühm asus Okinawast ida pool. Selles oli 6-8 hävitajat ja 13 lennukikandjat. Admiral Chester W. Nimitz andis oma mereväejuhtidele aega puhata.

Jaapani õhurünnakud olid esimestel päevadel pärast maabumist olnud kerged. Kuid 6. aprillil toimus 400 lennuki rünnak Kyushult. Ajavahemikul 26. märtsist kuni 30. aprillini uppus 20 Ameerika laeva ja 157 sai kahjustusi.

Jaapanlased olid lahingus kaotanud kuni 1100 lennukit.

Ajavahemikul 6. aprillist kuni 22. juunini sooritasid jaapanlased 1465 kamikaze-lennuki rünnakut. Mitmed laevastiku kandjad said tõsiseid kahjustusi.

Operatsioon Ten-Go

Operatsioon Ten-Go (Ten-gō sakusen) oli kümne Jaapani laeva rünnak. Kokku kaotas Jaapani keiserlik merevägi 3700 meremeest, sealhulgas admiral Itō. USA kaotas vaid 10 USA lennukit ja 12 lendurit.

Briti Vaikse ookeani laevastik

Briti Vaikse ookeani laevastik sai käsu rünnata Jaapani lennuvälju Sakishima saartel.

Ameerika lennukikandja USS Bunker Hill põleb pärast kahe kamikaze-lennuki tabamust 30 sekundi jooksul.

Superlahingulaev Yamato plahvatab pärast USA lennukite rünnakuid.

Maavõitlus

Maavägilahing kestis umbes 81 päeva alates 1. aprillist 1945. Esimesed ameeriklased, kes maale jõudsid, olid 77. jalaväediviisi sõdurid, kes maabusid Okinawast lääne pool 26. märtsil.

31. märtsil maabusid merejalaväe amfiibide luurepataljoni merejalaväelased Keise Shima saarel ilma vastuseisuta.

Põhja-Okinawa

Peamine maabumine toimus XXIV korpuse ja III amfiibikorpuse poolt Okinawa läänerannikul 1. aprillil.

10. armee liikus üle saare lõuna-keskosa. Nad vallutasid Kadena ja Yomitani lennubaasid.

Kuus päeva hiljem, 13. aprillil, jõudis 22. merejalaväerügemendi 2. pataljon Hedo Point (Hedo-misaki) saare põhjaosas. Jaapani väed olid põhjas Motobu poolsaarel.

77. jalaväediviis ründas 16. aprillil Ie saart (Ie Shima).

Lõuna-Okinawa

USA armee 96. jalaväediviis ja 7. jalaväediviis läksid üle Okinawa lõunasse. 96. jalaväediviis pidas ägedaid lahinguid Jaapani vägedega kindlustatud positsioonidel. Neil oli 1500 lahingukaotust, samas tapsid või võtsid vangi umbes 4500 jaapanlast.

Järgmine Ameerika eesmärk oli Kakazu Ridge. Jaapani sõdurid varjusid koobastes. Mõlemal poolel oli palju kaotusi.

12. aprilli õhtul ründas 32. armee USA positsioone. Ründajad taganesid. Viimane rünnak 14. aprillil peatati taas.

19. aprillil alustasid nad uut rünnakut 324 suurtükiga, mis oli suurim, mis Vaikse ookeani sõjas kunagi toimunud. Seejärel ründasid 650 mereväe ja merejalaväe lennukit napalmi, rakettide, pommide ja kuulipildujatega.

Tankirünnak ebaõnnestus 22 tanki kaotusega. XXIV korpus kaotas 720 meest, kes langesid, langesid ja langesid.

4. mail alustas 32. armee järjekordset rünnakut. Seekord üritas Ushijima lossida vägesid rannikul Ameerika liinide taga. Jaapani suurtükivägi tulistas 13 000 lasku. Rünnak ebaõnnestus.

Buckner alustas 11. mail järjekordset Ameerika rünnakut. Mai lõpuks muutsid vihmahood mäed ja teed mudaks.

29. mail andis kindralmajor Pedro del Valle käsu 5. merejalaväepolgu 1. pataljoni A-kompaniile Shuri lossi vallutamiseks.

Jaapani taganemine viis ligi 30 000 meest oma viimasele kaitseliinile Kiyani poolsaarel. 4000 jaapani meremeest - sealhulgas admiral Minoru Ota - sooritasid kõik enesetapu.

18. juunil sai kindral Buckner vaenlase suurtükitulest surma. Viimased jaapanlased lõpetasid võitluse 21. juunil, kuigi mõned jaapanlased jäid varjule.

Lahingulaev USS Idaho ründab Okinawat 1. aprillil 1945.

USA merejalaväelased kerkivad kaldale, et toetada Okinawa rannapealset positsiooni, 1. aprill 1945.

6. diviisi merejalaväe lõhkemeeskond vaatab, kuidas lõhkelaengud plahvatavad ja hävitavad Jaapani koopa, mai 1945.

77. diviisi ameerika sõdurid kuulavad osavõtmatult raadioteateid 8. mai 1945. aasta võidupüha kohta Euroopas.

Kolonelleitnant Richard P. Ross, 1. pataljoni, 1. merejalaväeüksuse komandör, trotsib snaiprituld, et asetada diviisi lipud Shuri linnusele 30. mail. See lipp heisati kõigepealt Cape Gloucesteri ja seejärel Peleliu kohal.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Okinawa lahing?

V: Okinawa lahing oli II maailmasõja suur lahing, mis toimus Okinawa saarel Ryukyu saartel, mis asub Jaapani neljast suurest saarest lõuna pool. See toimus Jaapani keisririigi ja liitlaste sõjavägede vahel ning seda peetakse Teise maailmasõja viimaseks suureks lahinguks.

Küsimus: Millal see lahing toimus?

V: Okinawa lahing toimus 1945. aasta aprillist juunini.

K: Milline on Okinawa staatus tänapäeval?

V: Tänapäeval on Okinawa Jaapani territoorium, kuid seal on endiselt Ameerika sõjaväebaasid.

K: Kui palju oli selle lahingu ajal ohvreid?

V: Selle lahingu ajal oli vähemalt 150 000 tsiviilohvrit, 18 900 hukkunud või kadunud Ameerika sõdurit ja 53 000 vigastatud Ameerika sõdurit. Lisaks sellele hukkus umbes 100 000 jaapani sõdurit ja 7000 langes vangi.

K: Millist nime on sellele lahingule antud inglise keeles?

V: Seda lahingut on inglise keeles nimetatud "Typhoon of Steel".

K: Kuidas reageerisid mõned tsiviilisikud Jaapani propagandale ameeriklaste suhtes?

V: Mõned tsiviilisikud uskusid Jaapani propagandat, mille kohaselt olid ameeriklased barbarid, kes vangi langemise korral teevad vangidega kohutavaid asju; selle tulemusena tapsid mõned tsiviilisikud pigem oma perekondi ja ennast, kui et riskida ameeriklaste vangistamisega.