Okinawa lahing
Okinawa lahing oli Teise maailmasõja suur lahing. See toimus Okinawasaarel Ryukyu saartel (Jaapani neljast suurest saarest lõuna pool). Lahing toimus Jaapani keisririigi ja liitlaste sõjavägede vahel. See oli Teise maailmasõja suuruselt teine amfiiblahing (merelt maale) Normandia lahingu järel. Samuti oli see üks pikimaid lahinguid ajaloos, mis kestis aprillist juunini 1945. Liitlased võitsid lahingu ja okupeerisid Okinawa. Tänapäeval on Okinawa Jaapani territoorium, kuid seal on endiselt Ameerika sõjaväebaasid.
Okinawa lahingut peetakse Teise maailmasõja viimaseks suureks lahinguks. Ameeriklased kavandasid operatsiooni "Downfall", sissetungi Jaapani neljale suurele saarele. Seda ei toimunud kunagi, sest jaapanlased alistusid pärast seda, kui Ameerika kasutas 1945. aasta augustis aatomipommi (esimest korda Hiroshimas ja teist korda Nagasakis) ja Nõukogude Liit kuulutas Jaapanile sõja.
Lahingut on inglise keeles nimetatud "Typhoon of Steel" ja Okinawa elanike poolt "tetsu no ame", "tetsu no bōfū", mis tähendab "terasevihma" ja "raju terastuul", sest selles lahingus tulistati väga tugevalt suurtükke ja pomme.
Mõnes lahingus, näiteks Iwo Jima lahingus, ei olnud tsiviilelanikke, kuid Okinawas oli suur tsiviilelanikkond. Lahingus hukkus või sai vigastada vähemalt 150 000 tsiviilisikut. Ameerika hukkunute arv oli 18 900 hukkunut või kadunud ja 53 000 haavatut, mis on rohkem kui kaks korda rohkem kui Iwo Jimal ja Guadalcanalil hukkunud sõdurite arv kokku. Mitu tuhat sõdurit, kes surid haavadesse ja muudel põhjustel pärast lahingu lõppu, ei ole siia arvatud. Umbes kolmandik saare tsiviilelanikkonnast sai surma.
Tapeti umbes 100 000 jaapani sõdurit ja 7000 võeti vangi. Mõned sõdurid sooritasid seppuku või lihtsalt lasid end granaatidega õhku. Mõned tsiviilisikud, keda Jaapani propaganda veenis, et ameeriklased on barbarid, kes teevad vangidega kohutavaid asju, tapsid oma perekondi ja iseennast, et vältida vangistamist.
1945. aastal nimetas WinstonChurchill seda lahingut "üheks kõige intensiivsemaks ja kuulsamaks lahinguks sõjaajaloos".
Lahingukorraldus
Allied
Liitlaste üldine juhtimisõigus lahingutes oli viiendal laevastikul (admiral Raymond A. Spruance'i juhtimisel). Viies laevastik oli jagatud mitmeks rakkerühmaks ja grupiks.
TF 56 oli TF 50 suurim jõud ja see oli üles ehitatud 10. armee ümber. Selle armee alluvuses oli kaks korpust. Kokku oli armee koosseisus üle 102 000 sõjaväelase (neist üle 38 000 oli suurtükiväe, lahingutoe ja staabiüksuse, lisaks veel 9000 teenistusüksust), üle 88 000 mereväelase ja 18 000 mereväelase (peamiselt mereväelased ja meditsiinitöötajad).
Okinawa lahingu alguses oli 10. armee alluvuses 182 821 meest. USA mereväe kaotused olid selles operatsioonis suuremad kui üheski teises sõja lahingus.
Jaapani
Jaapani maismaakampaania (peamiselt kaitsev) oli 67 000 meest (mõnede allikate kohaselt 77 000). Samuti oli Oroku mereväebaasis 9000 keiserliku Jaapani mereväe (IJN) sõdurit. Samuti oli 39 000 kohalikku rjuküaanlast, kes olid sunnitud võitlema.
Jaapani kolmekümne teise armee ülemad, veebruar 1945.
Kaart USA operatsioonidest Okinawas.
Viimane pilt kindral Simon Bolivar Buckner juuniorist, paremal, päev enne tema tapmist Jaapani suurtükiväe poolt 19. juunil 1945. aastal.
Merelahing
Ameerika Ühendriikide mereväe 58. rakkerühm asus Okinawast ida pool. Selles oli 6-8 hävitajat ja 13 lennukikandjat. Admiral Chester W. Nimitz andis oma mereväejuhtidele aega puhata.
Jaapani õhurünnakud olid esimestel päevadel pärast maabumist olnud kerged. Kuid 6. aprillil toimus 400 lennuki rünnak Kyushult. Ajavahemikul 26. märtsist kuni 30. aprillini uppus 20 Ameerika laeva ja 157 sai kahjustusi.
Jaapanlased olid lahingus kaotanud kuni 1100 lennukit.
Ajavahemikul 6. aprillist kuni 22. juunini sooritasid jaapanlased 1465 kamikaze-lennuki rünnakut. Mitmed laevastiku kandjad said tõsiseid kahjustusi.
Operatsioon Ten-Go
Operatsioon Ten-Go (Ten-gō sakusen) oli kümne Jaapani laeva rünnak. Kokku kaotas Jaapani keiserlik merevägi 3700 meremeest, sealhulgas admiral Itō. USA kaotas vaid 10 USA lennukit ja 12 lendurit.
Briti Vaikse ookeani laevastik
Briti Vaikse ookeani laevastik sai käsu rünnata Jaapani lennuvälju Sakishima saartel.
Superlahingulaev Yamato plahvatab pärast USA lennukite rünnakuid.
Ameerika lennukikandja USS Bunker Hill põleb pärast kahe kamikaze-lennuki tabamust 30 sekundi jooksul.
Maavõitlus
Maavägilahing kestis umbes 81 päeva alates 1. aprillist 1945. Esimesed ameeriklased, kes maale jõudsid, olid 77. jalaväediviisi sõdurid, kes maabusid Okinawast lääne pool 26. märtsil.
31. märtsil maabusid merejalaväe amfiibide luurepataljoni merejalaväelased Keise Shima saarel ilma vastuseisuta.
Põhja-Okinawa
Peamine maabumine toimus XXIV korpuse ja III amfiibikorpuse poolt Okinawa läänerannikul 1. aprillil.
10. armee liikus üle saare lõuna-keskosa. Nad vallutasid Kadena ja Yomitani lennubaasid.
Kuus päeva hiljem, 13. aprillil, jõudis 22. merejalaväerügemendi 2. pataljon Hedo Point (Hedo-misaki) saare põhjaosas. Jaapani väed olid põhjas Motobu poolsaarel.
77. jalaväediviis ründas 16. aprillil Ie saart (Ie Shima).
Lõuna-Okinawa
USA armee 96. jalaväediviis ja 7. jalaväediviis läksid üle Okinawa lõunasse. 96. jalaväediviis pidas ägedaid lahinguid Jaapani vägedega kindlustatud positsioonidel. Neil oli 1500 lahingukaotust, samas tapsid või võtsid vangi umbes 4500 jaapanlast.
Järgmine Ameerika eesmärk oli Kakazu Ridge. Jaapani sõdurid varjusid koobastes. Mõlemal poolel oli palju kaotusi.
12. aprilli õhtul ründas 32. armee USA positsioone. Ründajad taganesid. Viimane rünnak 14. aprillil peatati taas.
19. aprillil alustasid nad uut rünnakut 324 suurtükiga, mis oli suurim, mis Vaikse ookeani sõjas kunagi toimunud. Seejärel ründasid 650 mereväe ja merejalaväe lennukit napalmi, rakettide, pommide ja kuulipildujatega.
Tankirünnak ebaõnnestus 22 tanki kaotusega. XXIV korpus kaotas 720 meest, kes langesid, langesid ja langesid.
4. mail alustas 32. armee järjekordset rünnakut. Seekord üritas Ushijima lossida vägesid rannikul Ameerika liinide taga. Jaapani suurtükivägi tulistas 13 000 lasku. Rünnak ebaõnnestus.
Buckner alustas 11. mail järjekordset Ameerika rünnakut. Mai lõpuks muutsid vihmahood mäed ja teed mudaks.
29. mail andis kindralmajor Pedro del Valle käsu 5. merejalaväepolgu 1. pataljoni A-kompaniile Shuri lossi vallutamiseks.
Jaapani taganemine viis ligi 30 000 meest oma viimasele kaitseliinile Kiyani poolsaarel. 4000 jaapani meremeest - sealhulgas admiral Minoru Ota - sooritasid kõik enesetapu.
18. juunil sai kindral Buckner vaenlase suurtükitulest surma. Viimased jaapanlased lõpetasid võitluse 21. juunil, kuigi mõned jaapanlased jäid varjule.
Kolonelleitnant Richard P. Ross, 1. pataljoni, 1. merejalaväeüksuse komandör, trotsib snaiprituld, et asetada diviisi lipud Shuri linnusele 30. mail. See lipp heisati kõigepealt Cape Gloucesteri ja seejärel Peleliu kohal.
77. diviisi ameerika sõdurid kuulavad osavõtmatult raadioteateid 8. mai 1945. aasta võidupüha kohta Euroopas.
6. diviisi merejalaväe lõhkemeeskond vaatab, kuidas lõhkelaengud plahvatavad ja hävitavad Jaapani koopa, mai 1945.
USA merejalaväelased kerkivad kaldale, et toetada Okinawa rannapealset positsiooni, 1. aprill 1945.
Lahingulaev USS Idaho ründab Okinawat 1. aprillil 1945.
Küsimused ja vastused
K: Mis oli Okinawa lahing?
V: Okinawa lahing oli II maailmasõja suur lahing, mis toimus Okinawa saarel Ryukyu saartel, mis asub Jaapani neljast suurest saarest lõuna pool. See toimus Jaapani keisririigi ja liitlaste sõjavägede vahel ning seda peetakse Teise maailmasõja viimaseks suureks lahinguks.
Küsimus: Millal see lahing toimus?
V: Okinawa lahing toimus 1945. aasta aprillist juunini.
K: Milline on Okinawa staatus tänapäeval?
V: Tänapäeval on Okinawa Jaapani territoorium, kuid seal on endiselt Ameerika sõjaväebaasid.
K: Kui palju oli selle lahingu ajal ohvreid?
V: Selle lahingu ajal oli vähemalt 150 000 tsiviilohvrit, 18 900 hukkunud või kadunud Ameerika sõdurit ja 53 000 vigastatud Ameerika sõdurit. Lisaks sellele hukkus umbes 100 000 jaapani sõdurit ja 7000 langes vangi.
K: Millist nime on sellele lahingule antud inglise keeles?
V: Seda lahingut on inglise keeles nimetatud "Typhoon of Steel".
K: Kuidas reageerisid mõned tsiviilisikud Jaapani propagandale ameeriklaste suhtes?
V: Mõned tsiviilisikud uskusid Jaapani propagandat, mille kohaselt olid ameeriklased barbarid, kes vangi langemise korral teevad vangidega kohutavaid asju; selle tulemusena tapsid mõned tsiviilisikud pigem oma perekondi ja ennast, kui et riskida ameeriklaste vangistamisega.
