Enesetapuriski hindamine

Enesetapuriski hindamist (SRA) kasutatakse selleks, et otsustada, kui suur on inimese enesetapurisk (kui tõenäoline on, et ta tapab end). See on väga oluline esimene samm enesetapumõtetega inimese aitamisel. Seda teeb kõige paremini vaimse tervise spetsialist, näiteks nõustaja. Hea ja täielik riskihindamine võib viia selleni, et inimene saab vajalikku ravi ja abi, mis võib vähendada või lõpetada enesetapusümptomid.

SRA esimene osa on vestlus arstiga - või muu koolitatud vaimse tervise töötajaga -, kes küsib konkreetseid küsimusi selle kohta, mida inimene mõtleb, kuidas ta end tunneb ja mis tema elus toimub. (Seda nimetatakse kliiniliseks intervjuuks).

SRA teises osas kasutatakse ühte või mitut testi, mis on tõestatud enesetapuriski mõõtmiseks. Neid teste nimetatakse "skaaladeks". Skaala on viis, kuidas midagi mõõta. Mõned neist skaaladest on osutunud väga usaldusväärseteks, näiteks suitsiidse afekti-käitumise-kognitsiooni skaala (SABCS) ja Columbia-Suicide Severity Rating Scale (C-SSRS).

Enesetapuriski hindamine ei ole alati täiesti õige inimese enesetapuriski osas. Tavaliselt annab see siiski riskipunktuuri, mis on abiks oluliste otsuste tegemisel selle kohta, millist ravi inimene vajab.

Enesetapurisk võib aja jooksul muutuda. See võib muutuda kõrgemaks või madalamaks erinevatel põhjustel. Näiteks võib ravi (nagu nõustamine või ravimid) toimida, muutes inimese enesetunde paremaks, või mitte toimida. Või inimese elu võib muutuda kas hästi või halvasti (näiteks ta võib saada või kaotada töökoha, minna uude kooli, saada poiss- või tüdruksõbra või -naise, või temaga lahkuda).

Kuna enesetapurisk võib aja jooksul muutuda, tuleb enesetapuriski hindamist teha rohkem kui üks kord, kui isik on ravil. Kui isik on haiglas ravil, tuleb seda teha enne koju saatmist.

Enesetapuriski hindamine võib olla oluline enesetapuriskiga inimese elu päästmisel. Kuid 2012. aastal ajakirjas Suicide & Life-Threatening Behavior ilmunud artiklis öeldakse, et SRA-d ei tehta sageli ning et paljudel vaimse tervise valdkonna töötajatel on vähe või üldse mitte mingit koolitust, kuidas teha enesetapuriski hindamist.

Haiglad, arstid ja nõustajad võidakse kohtusse kaevata hooletu surma eest, kui enesetapuriskiga inimene pöördub nende poole abi saamiseks, kuid nad ei ole kunagi teinud enesetapuriski hindamist. Hooletu surm tähendab, et haigla, arst või nõustaja ei teinud midagi, mida nad pidid tegema, ja selle tõttu suri inimene.

Enesetapu hindamine Viieastmeline hindamine ja sorteerimine

Kliiniline intervjuu Oluline osa enesetapuriski hindamisest on kliiniline intervjuu. See tähendab, et arst või muu kvalifitseeritud isik vestleb abi vajava inimesega ja esitab küsimusi tema olukorra kohta.

Enesetapurisk pärast enesevigastamist

Hiljutised enesevigastused võivad samuti anda vihjeid isiku enesetapuriski kohta. Kui inimene teeb endale tahtlikult haiget, nimetatakse seda enesevigastuseks (või enesevigastuseks). Olulised küsimused, mida võiks küsida, võivad olla näiteks järgmised:

Küsides 24-tunnise ajavahemiku kohta vahetult enne isiku enesevigastamist

Millised sündmused viisid enesevigastamisele?
Kas isik kavandas enesevigastamist? Kui ta planeeris, siis kui palju?

Enesevigastuse kohta küsimine

Kui ohtlik oli enesevigastamine? Kas see oleks võinud inimese tappa?
Mida patsient arvas, mis juhtub pärast enesevigastamist? Kas ta tahtis surra?
Kas isik peitis oma enesevigastamist, et keegi ei saaks teda peatada?
Kas isik küsis abi enne või pärast enesevigastamist?

Mida inimene mõtles, tundis ja tegi, kui ta ennast vigastas?

Kas inimene tundis end veelgi masendunumana, vihasemana või ärritunumana kui tavaliselt?
Kas isik jõi alkoholi või tarvitas narkootikume, kui ta ennast vigastas?

Kui samad sündmused, mõtted, tunded ja muud asjad, mis viisid enesevigastamiseni, korduvad uuesti, siis võib inimene suurema tõenäosusega hakata uuesti ennast vigastama või sooritada enesetappu.12

Patsiendi õiguste küsimused

Kui patsiendid paluvad abi või isegi kahjustavad ennast, on neil endiselt õigused. Mõnikord võib enesetapuriski hindamine tõstatada patsientide õiguste küsimusi. Samuti võivad need tekitada konflikti patsiendi õiguste ning arstide, vaimse tervise spetsialistide ja seaduse volituste vahel.

Näiteks paljudes Ameerika Ühendriikide osariikide seadustes on sätestatud, et inimest võib sundida haiglasse minema, isegi kui ta seda ei soovi, kui arst või vaimse tervise spetsialist ütleb, et ta on suitsiidivõimeline. Üks näide on Florida 1971. aasta vaimse tervise seadus. Mõnes osariigis võib isikut füüsiliselt ohjeldada (näiteks siduda haiglavoodi külge), kui ta üritab haiglast lahkuda. Mõned osariigid lubavad parameedikutel ja arstidel anda ka keemilisi piiranguid (ravimeid, mis panevad isiku koostööd tegema või väga väsima), isegi kui patsient neid ravimeid ei soovi.

Kui pärast lühikest haiglas viibimist (tavaliselt 3 tööpäeva) usub haigla, et isik on endiselt ohtlik, võivad nad taotleda kohtult tsiviilkohustuse võtmist. Kui kohtunik nõustub sellega, määrab kohtunik, et isik viibib haiglas palju pikemat aega (tavaliselt kuud). Isikul ei ole õigust haiglast lahkuda.

See tähendab, et paljudel juhtudel, kui arst või vaimse tervise spetsialist ütleb, et inimene on enesetapumõtetega, võib ta kaotada:

Nende õigus otsustada, kas minna haiglasse
nende õigus otsustada, millist ravi nad soovivad või ei soovi.
Nende õigus vabadusele

Seadus näeb arstide ja vaimse tervise spetsialistide volitusi enesetapumõtetega inimeste puhul tähtsamana kui patsiendi õigusi.

Küsimused ja vastused

K: Mis on enesetapuriski hinnang?

V: Enesetapuriski hindamine (SRA) on hinnang, mida kasutatakse selleks, et määrata kindlaks, kui tõenäoline on, et inimene võtab endale elu. Seda viib tavaliselt läbi vaimse tervise spetsialist, näiteks nõustaja, ja see võib aidata kaasa ravile, mis võib vähendada või lõpetada enesetapusümptomid.

K: Millised on SRA kaks osa?

V: SRA esimene osa koosneb vestlusest arsti või muu koolitatud vaimse tervise töötajaga, kes esitab konkreetseid küsimusi selle kohta, mida inimene mõtleb ja tunneb ning mis tema elus toimub (nn kliiniline intervjuu). Teine osa hõlmab ühe või mitme enesetapuriski mõõtva testi, nn skaalade kasutamist. Näidetena võib tuua enesetapuga seotud afektide, käitumise ja tunnetuse skaala (SABCS) ja Columbia-Suicide Severity Rating Scale (C-SSRS).

K: Kas SRA on alati täpne?

V: Ei, see ei anna alati täpset märku kellegi enesetapuriskist. Siiski annab see tavaliselt kasuliku skoori vajalike ravimeetodite kohta otsuste tegemiseks.

K: Kui sageli tuleks SRA-d teha?

V: SRA-d tuleks teha rohkem kui üks kord, kui isik on ravil, kui tema riskitase muutub aja jooksul selliste tegurite tõttu nagu uued töövõimalused, suhete kujunemine/lõppemine jne. Lisaks sellele, kui nad saavad haiglaravi, tuleb see täita enne koju saatmist.

K: Miks on mõnel vaimse tervise valdkonna töötajal vähe koolitust SRA-de tegemiseks?

V: 2012. aastal ajakirjas Suicide & Life-Threatening Behavior avaldatud artikli kohaselt puudub paljudel vaimse tervise valdkonna töötajatel SRA läbiviimiseks piisav koolitus.

K: Mis juhtub, kui haiglad, arstid või nõustajad ei tee vajaduse korral SRA-d?

V: Kui haiglad, arstid või nõustajad jätavad vajaduse korral SRA tegemata, võib neid kohtusse kaevata hooletusest tingitud surmajuhtumi eest, kui enesetapumõtleja läheb sinna abi otsima, kuid ei ole seda hinnangut saanud. Hooletu surm tähendab, et midagi ei tehtud, mida oleks pidanud tegema, ja selle tagajärjel suri keegi.