Enesetapuriski hindamine: määratlus, protsess ja levinud skaalad

Enesetapuriski hindamist (SRA) kasutatakse selleks, et hinnata, kui suur on inimese enesetapurisk — ehk kui tõenäoline on, et ta püüab või lõpetab elu. See on oluline ja sageli esimene samm, kui inimene tunneb enesetapu mõtteid või käitumist. Hindamise teeb tavaliselt koolitatud vaimse tervise spetsialist (näiteks nõustaja, psühhiaater või õde), kuid riskisõeluuringuid võib teha ka hädaabiregistris töötav personal. Hea ja põhjalik riskihindamine võib viia sobiva abi ja ravi määramiseni, mis omakorda võib vähendada enesetapuriski ja enesetapusümptomit.

Mida enesetapuriski hindamine sisaldab?

Enesetapuriski hindamine koosneb tavaliselt kahest põhiosast: kliinilisest intervjuust ja vajadusel standardiseeritud skaala/testi kasutamisest.

Kliiniline intervjuu: vestlus inimese või patsiendiga, kus uuritakse enesemõtteid, kavatsusi, varasemaid enesetapukatsed, plaani, kättesaadavaid vahendeid, toetussüsteeme ning käimasolevaid stressoreid. Tihti küsib spetsialist ka, kuidas inimene oma tundeid ja mõtteid kirjeldab, kas ta teeb enesekahjustuse kavatsusega või impulsseisu tõttu ning kui tugev või püsiv enesetapumõte on.
Skaalad ja küsimustikud: SRA teises osas kasutatakse sageli tõenduspõhiseid teste enesetapuriski täpsemaks mõõtmiseks. Näiteks on laialt kasutusel suitsiidse afekti-käitumise-kognitsiooni skaala (SABCS) ja Columbia-Suicide Severity Rating Scale (C-SSRS). Lisaks võivad kasutada ka Becki enesetapuideede skaalat (BSI) ja muid lühemaid sõeluuringuid, sõltuvalt olukorrast.

Milliseid teemasid küsitakse hindamise ajal?

Hindamisel uuritakse tavaliselt järgmisi valdkondi:

Enesetapumõtted: kas neid on, kui sageli ja kui intensiivsed need on;

Enesetapukavatsus ja -plaan: kas inimene on plaaninud, kuidas ja millal võib enesetapu sooritada;

Varasemad katsed: eelmised enesetapukatsetused ning nende tõsidus;

Motiivid ja ajend: mis põhjustab enesetapumõtteid (nt suhteprobleemid, kaotus, töö- või koolistress);

Riskifaktorid: näiteks varasemad enesetapukatsed, raske vaimne haigus (nt raske depressioon, skisofreenia), uimastite tarvitamine, isoleeritud eluolukord, ligipääs tapmismeetoditele;

Kaitsefaktorid: sotsiaalne toetus, lastel/kodus olevad kohustused, tulevikulootused, juurdepääs ravi- ning kriisiabile;

Hetkeohutus: kas on olemas kohene plaan või vahendid, mis teevad enesetapu tõenäolisemaks (nt relvad, rohud), ja kas inimene on valmis nõustajaga koostama turvaplaani.

Skaalade ja testide tähtsus ning piirangud

Skaalad annavad standardiseeritud viisi riskipunktide väljaselgitamiseks ja aitavad teha otsuseid ravi intensiivsuse kohta. Samas ei ole ükski test täiuslik: enesetapurisk on dünaamiline ja võib kiiresti muutuda. Hindamine annab sageli riskihinnangu ja juhised, kuid ei suuda ennustada iga üksikut juhtumit kindlalt.

Kui sageli hinnata?

Tõsise mure korral tuleks SRA teha kohe ja vajadusel korrata kogu ravi vältel. Enesetapurisk muutub aja jooksul — see võib väheneda ravi toimel (nt nõustamine või ravimid) või suureneda eluolukorra halvenemisel (nt töökaotus, lahkuminek). Kui inimene on haiglas ravil, peab riskihindamine olema osa väljakirjutuse protsessist.

Kirjeldus kliinilise töö ja õiguslike tagajärgede kohta

Hästi dokumenteeritud ja korrektselt läbi viidud enesetapuriski hindamine on nii patsiendi heaolu kui ka tervishoiutöötaja kaitseks. 2012. aastal ajakirjas Suicide & Life-Threatening Behavior ilmunud uuring tõi välja, et SRA-sid tehakse sageli ebapiisavalt ja paljud vaimse tervise töötajad saavad selleks vähe koolitust. See suurendab riske nii patsientidele kui ka teenusepakkujatele.

Haiglad, arstid ja nõustajad võidakse kohtusse kaevata hooletu surma eest, kui enesetapuriskiga inimene otsis abi, ent ei saanud adekvaatset hindamist ega sekkumist. Hooletu surm tähendab, et teenusepakkuja ei täitnud oma kohustusi ja selle tõttu sai inimene surma. Seetõttu on oluline järgida tööprotokolle, riskihindamise juhendeid ja dokumenteerida tehtud otsused.

Mida teha, kui risk on kõrge?

Kui inimene on koheselt ohus (on plaan, vahendid ja ajakava), tuleb tagada viivitamatu turvalisus: ärge jätke inimest üksi, eemaldage kättesaadavad vahendid, pöörduge kiirabi või viige inimene erakorralise abi osakonda.
Koostage turvaplaan: leppige kokku sammud, keda helistada, millised tegevused aitavad hetke üle elada ja kuidas pääseda 24/7-toe juurde.
Kaasa lähedasi või tugivõrgustikku, kui patsient sellega nõustub, ning selgitage vajadust ja piirangud konfidentsiaalsusele, kui risk on kõrge.
Piisava riski korral võib osutuda vajalikuks ajutine hospitaliseerimine, sh ka sundhospitaliseerimine vastavalt kohalduvale seadusele ja kliinilistele juhistele.

Koolitus ja süsteemne areng

Arstid ja nõustajad peaksid regulaarselt saama koolitust enesetapuriski hindamisel ja kriisihalduses. Tervishoiuasutused peaksid sisse viima ühtsed protseduurid, juhendid ja järelkontrolli mehhanismid, et vähendada juhtumite kordumist ja parandada ohutust.

Lõppsõna

Enesetapuriski hindamine on oluline, aga keeruline osa vaimse tervise tööst. See ei anna alati absoluutset ennustust, kuid pakub raamistikku turvaliste otsuste tegemiseks ja sobiva abi korraldamiseks. Kui teil või kellelgi teie lähedasel on enesetapumõtteid, otsige abi kiirelt — rääkige oma arstiga, pöörduge vaimse tervise spetsialisti või erakorralise abi poole ning kasutage kohalikke kriisiteenuseid.

Enesetapu hindamine Viieastmeline hindamine ja sorteerimine

Kliiniline intervjuu Oluline osa enesetapuriski hindamisest on kliiniline intervjuu. See tähendab, et arst või muu kvalifitseeritud isik vestleb abi vajava inimesega ja esitab küsimusi tema olukorra kohta.

Enesetapurisk pärast enesevigastamist

Hiljutised enesevigastused võivad samuti anda vihjeid isiku enesetapuriski kohta. Kui inimene teeb endale tahtlikult haiget, nimetatakse seda enesevigastuseks (või enesevigastuseks). Olulised küsimused, mida võiks küsida, võivad olla näiteks järgmised:

Küsides 24-tunnise ajavahemiku kohta vahetult enne isiku enesevigastamist

Millised sündmused viisid enesevigastamisele?
Kas isik kavandas enesevigastamist? Kui ta planeeris, siis kui palju?

Enesevigastuse kohta küsimine

Kui ohtlik oli enesevigastamine? Kas see oleks võinud inimese tappa?
Mida patsient arvas, mis juhtub pärast enesevigastamist? Kas ta tahtis surra?
Kas isik peitis oma enesevigastamist, et keegi ei saaks teda peatada?
Kas isik küsis abi enne või pärast enesevigastamist?

Mida inimene mõtles, tundis ja tegi, kui ta ennast vigastas?

Kas inimene tundis end veelgi masendunumana, vihasemana või ärritunumana kui tavaliselt?
Kas isik jõi alkoholi või tarvitas narkootikume, kui ta ennast vigastas?

Kui samad sündmused, mõtted, tunded ja muud asjad, mis viisid enesevigastamiseni, korduvad uuesti, siis võib inimene suurema tõenäosusega hakata uuesti ennast vigastama või sooritada enesetappu.12

Patsiendi õiguste küsimused

Kui patsiendid paluvad abi või isegi kahjustavad ennast, on neil endiselt õigused. Mõnikord võib enesetapuriski hindamine tõstatada patsientide õiguste küsimusi. Samuti võivad need tekitada konflikti patsiendi õiguste ning arstide, vaimse tervise spetsialistide ja seaduse volituste vahel.

Näiteks paljudes Ameerika Ühendriikide osariikide seadustes on sätestatud, et inimest võib sundida haiglasse minema, isegi kui ta seda ei soovi, kui arst või vaimse tervise spetsialist ütleb, et ta on suitsiidivõimeline. Üks näide on Florida 1971. aasta vaimse tervise seadus. Mõnes osariigis võib isikut füüsiliselt ohjeldada (näiteks siduda haiglavoodi külge), kui ta üritab haiglast lahkuda. Mõned osariigid lubavad parameedikutel ja arstidel anda ka keemilisi piiranguid (ravimeid, mis panevad isiku koostööd tegema või väga väsima), isegi kui patsient neid ravimeid ei soovi.

Kui pärast lühikest haiglas viibimist (tavaliselt 3 tööpäeva) usub haigla, et isik on endiselt ohtlik, võivad nad taotleda kohtult tsiviilkohustuse võtmist. Kui kohtunik nõustub sellega, määrab kohtunik, et isik viibib haiglas palju pikemat aega (tavaliselt kuud). Isikul ei ole õigust haiglast lahkuda.

See tähendab, et paljudel juhtudel, kui arst või vaimse tervise spetsialist ütleb, et inimene on enesetapumõtetega, võib ta kaotada:

Nende õigus otsustada, kas minna haiglasse
nende õigus otsustada, millist ravi nad soovivad või ei soovi.
Nende õigus vabadusele

Seadus näeb arstide ja vaimse tervise spetsialistide volitusi enesetapumõtetega inimeste puhul tähtsamana kui patsiendi õigusi.

Küsimused ja vastused

K: Mis on enesetapuriski hinnang?

V: Enesetapuriski hindamine (SRA) on hinnang, mida kasutatakse selleks, et määrata kindlaks, kui tõenäoline on, et inimene võtab endale elu. Seda viib tavaliselt läbi vaimse tervise spetsialist, näiteks nõustaja, ja see võib aidata kaasa ravile, mis võib vähendada või lõpetada enesetapusümptomid.

K: Millised on SRA kaks osa?

V: SRA esimene osa koosneb vestlusest arsti või muu koolitatud vaimse tervise töötajaga, kes esitab konkreetseid küsimusi selle kohta, mida inimene mõtleb ja tunneb ning mis tema elus toimub (nn kliiniline intervjuu). Teine osa hõlmab ühe või mitme enesetapuriski mõõtva testi, nn skaalade kasutamist. Näidetena võib tuua enesetapuga seotud afektide, käitumise ja tunnetuse skaala (SABCS) ja Columbia-Suicide Severity Rating Scale (C-SSRS).

K: Kas SRA on alati täpne?

V: Ei, see ei anna alati täpset märku kellegi enesetapuriskist. Siiski annab see tavaliselt kasuliku skoori vajalike ravimeetodite kohta otsuste tegemiseks.

K: Kui sageli tuleks SRA-d teha?

V: SRA-d tuleks teha rohkem kui üks kord, kui isik on ravil, kui tema riskitase muutub aja jooksul selliste tegurite tõttu nagu uued töövõimalused, suhete kujunemine/lõppemine jne. Lisaks sellele, kui nad saavad haiglaravi, tuleb see täita enne koju saatmist.

K: Miks on mõnel vaimse tervise valdkonna töötajal vähe koolitust SRA-de tegemiseks?

V: 2012. aastal ajakirjas Suicide & Life-Threatening Behavior avaldatud artikli kohaselt puudub paljudel vaimse tervise valdkonna töötajatel SRA läbiviimiseks piisav koolitus.

K: Mis juhtub, kui haiglad, arstid või nõustajad ei tee vajaduse korral SRA-d?

V: Kui haiglad, arstid või nõustajad jätavad vajaduse korral SRA tegemata, võib neid kohtusse kaevata hooletusest tingitud surmajuhtumi eest, kui enesetapumõtleja läheb sinna abi otsima, kuid ei ole seda hinnangut saanud. Hooletu surm tähendab, et midagi ei tehtud, mida oleks pidanud tegema, ja selle tagajärjel suri keegi.