Enesetapuriski hindamist (SRA) kasutatakse selleks, et hinnata, kui suur on inimese enesetapurisk — ehk kui tõenäoline on, et ta püüab või lõpetab elu. See on oluline ja sageli esimene samm, kui inimene tunneb enesetapu mõtteid või käitumist. Hindamise teeb tavaliselt koolitatud vaimse tervise spetsialist (näiteks nõustaja, psühhiaater või õde), kuid riskisõeluuringuid võib teha ka hädaabiregistris töötav personal. Hea ja põhjalik riskihindamine võib viia sobiva abi ja ravi määramiseni, mis omakorda võib vähendada enesetapuriski ja enesetapusümptomit.

Mida enesetapuriski hindamine sisaldab?

Enesetapuriski hindamine koosneb tavaliselt kahest põhiosast: kliinilisest intervjuust ja vajadusel standardiseeritud skaala/testi kasutamisest.

  • Kliiniline intervjuu: vestlus inimese või patsiendiga, kus uuritakse enesemõtteid, kavatsusi, varasemaid enesetapukatsed, plaani, kättesaadavaid vahendeid, toetussüsteeme ning käimasolevaid stressoreid. Tihti küsib spetsialist ka, kuidas inimene oma tundeid ja mõtteid kirjeldab, kas ta teeb enesekahjustuse kavatsusega või impulsseisu tõttu ning kui tugev või püsiv enesetapumõte on.
  • Skaalad ja küsimustikud: SRA teises osas kasutatakse sageli tõenduspõhiseid teste enesetapuriski täpsemaks mõõtmiseks. Näiteks on laialt kasutusel suitsiidse afekti-käitumise-kognitsiooni skaala (SABCS) ja Columbia-Suicide Severity Rating Scale (C-SSRS). Lisaks võivad kasutada ka Becki enesetapuideede skaalat (BSI) ja muid lühemaid sõeluuringuid, sõltuvalt olukorrast.

Milliseid teemasid küsitakse hindamise ajal?

Hindamisel uuritakse tavaliselt järgmisi valdkondi:

    Enesetapumõtted: kas neid on, kui sageli ja kui intensiivsed need on;
  • Enesetapukavatsus ja -plaan: kas inimene on plaaninud, kuidas ja millal võib enesetapu sooritada;
  • Varasemad katsed: eelmised enesetapukatsetused ning nende tõsidus;
  • Motiivid ja ajend: mis põhjustab enesetapumõtteid (nt suhteprobleemid, kaotus, töö- või koolistress);
  • Riskifaktorid: näiteks varasemad enesetapukatsed, raske vaimne haigus (nt raske depressioon, skisofreenia), uimastite tarvitamine, isoleeritud eluolukord, ligipääs tapmismeetoditele;
  • Kaitsefaktorid: sotsiaalne toetus, lastel/kodus olevad kohustused, tulevikulootused, juurdepääs ravi- ning kriisiabile;
  • Hetkeohutus: kas on olemas kohene plaan või vahendid, mis teevad enesetapu tõenäolisemaks (nt relvad, rohud), ja kas inimene on valmis nõustajaga koostama turvaplaani.

Skaalade ja testide tähtsus ning piirangud

Skaalad annavad standardiseeritud viisi riskipunktide väljaselgitamiseks ja aitavad teha otsuseid ravi intensiivsuse kohta. Samas ei ole ükski test täiuslik: enesetapurisk on dünaamiline ja võib kiiresti muutuda. Hindamine annab sageli riskihinnangu ja juhised, kuid ei suuda ennustada iga üksikut juhtumit kindlalt.

Kui sageli hinnata?

Tõsise mure korral tuleks SRA teha kohe ja vajadusel korrata kogu ravi vältel. Enesetapurisk muutub aja jooksul — see võib väheneda ravi toimel (nt nõustamine või ravimid) või suureneda eluolukorra halvenemisel (nt töökaotus, lahkuminek). Kui inimene on haiglas ravil, peab riskihindamine olema osa väljakirjutuse protsessist.

Kirjeldus kliinilise töö ja õiguslike tagajärgede kohta

Hästi dokumenteeritud ja korrektselt läbi viidud enesetapuriski hindamine on nii patsiendi heaolu kui ka tervishoiutöötaja kaitseks. 2012. aastal ajakirjas Suicide & Life-Threatening Behavior ilmunud uuring tõi välja, et SRA-sid tehakse sageli ebapiisavalt ja paljud vaimse tervise töötajad saavad selleks vähe koolitust. See suurendab riske nii patsientidele kui ka teenusepakkujatele.

Haiglad, arstid ja nõustajad võidakse kohtusse kaevata hooletu surma eest, kui enesetapuriskiga inimene otsis abi, ent ei saanud adekvaatset hindamist ega sekkumist. Hooletu surm tähendab, et teenusepakkuja ei täitnud oma kohustusi ja selle tõttu sai inimene surma. Seetõttu on oluline järgida tööprotokolle, riskihindamise juhendeid ja dokumenteerida tehtud otsused.

Mida teha, kui risk on kõrge?

  • Kui inimene on koheselt ohus (on plaan, vahendid ja ajakava), tuleb tagada viivitamatu turvalisus: ärge jätke inimest üksi, eemaldage kättesaadavad vahendid, pöörduge kiirabi või viige inimene erakorralise abi osakonda.
  • Koostage turvaplaan: leppige kokku sammud, keda helistada, millised tegevused aitavad hetke üle elada ja kuidas pääseda 24/7-toe juurde.
  • Kaasa lähedasi või tugivõrgustikku, kui patsient sellega nõustub, ning selgitage vajadust ja piirangud konfidentsiaalsusele, kui risk on kõrge.
  • Piisava riski korral võib osutuda vajalikuks ajutine hospitaliseerimine, sh ka sundhospitaliseerimine vastavalt kohalduvale seadusele ja kliinilistele juhistele.

Koolitus ja süsteemne areng

Arstid ja nõustajad peaksid regulaarselt saama koolitust enesetapuriski hindamisel ja kriisihalduses. Tervishoiuasutused peaksid sisse viima ühtsed protseduurid, juhendid ja järelkontrolli mehhanismid, et vähendada juhtumite kordumist ja parandada ohutust.

Lõppsõna

Enesetapuriski hindamine on oluline, aga keeruline osa vaimse tervise tööst. See ei anna alati absoluutset ennustust, kuid pakub raamistikku turvaliste otsuste tegemiseks ja sobiva abi korraldamiseks. Kui teil või kellelgi teie lähedasel on enesetapumõtteid, otsige abi kiirelt — rääkige oma arstiga, pöörduge vaimse tervise spetsialisti või erakorralise abi poole ning kasutage kohalikke kriisiteenuseid.