Eutanaasia on see, kui inimese elu lõpetatakse haiguse või valu tõttu, mis on pannud ta kannatama. See erineb abistatavast enesetapust, kus inimene aitab kellelgi end tappa. Samuti erineb see mõrvast, mille põhjuseks ei ole mitte kannatused, vaid tapja enda eesmärkide saavutamiseks tehtav tapmine. Eutanaasia võib olla vabatahtlik, kui surev inimene palub abi oma elu lõpetamisel. Kui inimene ei ole võimeline oma otsust teatavaks tegema, nimetatakse seda tavaliselt mittevabatahtlikuks eutanaasiaks. Kui kedagi tapetakse tema tahte vastaselt, nimetatakse seda tavaliselt mõrvaks.

Tüübid ja meditsiinilised eristused

Eutanaasia liigitub tavaliselt järgmiselt:

  • Vabatahtlik eutanaasia – patsient ise soovib ja palub elu lõpetamist.
  • Mittevabatahtlik eutanaasia – otsus tehakse patsiendi eest (näiteks kui inimene ei suuda oma tahet väljendada).
  • Vabatahtmatu (involuntar) eutanaasia – elu lõpetatakse vastu patsiendi tahtmist; seda klassifitseeritakse enamasti kuriteona.

Samuti tehakse eristust aktiivse ja passiivse eutanaasia vahel. Aktiivne eutanaasia tähendab otsest sekkumist (näiteks surmava aine manustamine), passiivne eutanaasia aga elu toetavate ravimeetodite lõpetamist või nende mittealustamist, mis võimaldab looduslikku surmaprotsessi edasi kulgeda.

Arsti abiga enesetapp (physician-assisted suicide) vs eutanaasia

Tekib sageli segadus arsti abiga enesetappu ja eutanaasia vahel. Arsti abiga enesetapul (inglise keeles PAD või "physician-assisted suicide") annab arst patsiendile surmava ravimi annuse või retsepti, mida patsient ise tarbib. World Federation of Right to Die Societies ütleb, et arsti abiga enesetapp tähendab "surmavate vahendite kättesaadavaks tegemist patsiendi jaoks, et neid saaks kasutada patsiendi enda valitud ajal". Sellistel juhtudel võtab patsient ise seadusliku mürgiannuse — seda ei anna arst. Kui arst ise manustab surmavatainet patsiendile või mängib otsustavat rolli annuse manustamises, loetakse tegemist eutanaasiaga.

Seaduslikkus maailmas ja näited

Eutanaasia ja arsti abiga enesetapp on reguleeritud väga erinevalt ning praktika sõltub riigi või piirkonna seadustest ja kohtulahenditest. Üldjoontes võib öelda, et:

  • Mõnes Euroopa riigis on eutanaasia või selle eri vormid seaduslikud ja rangelt reguleeritud — tuntud näideteks on Madalmaad, Belgia ja Luksemburg.
  • Mõned riigid ja piirkonnad lubavad meditsiinilist abi surma saamiseks tingimusel, et patsient võtab mürki ise (arsti abiga enesetapp). Näiteks on selliseid võimalusi pakkunud mitmed Ameerika Ühendriikide osariigid: näiteks Oregon, Washington ja Montana (viimane kohtupõhiselt). Teistes osariikides on samuti erinevad seadusandlikud lahendused. (Seadused ja nende tõlgendused muutuvad ajas; täpsema info saamiseks vaata kohalikke õigusakte.)
  • Mõned riigid, nagu Kanada ja mõned teised jurisdiktsioonid, on kehtestanud meditsiinilise abi surma saamiseks (MAID — medical assistance in dying) raamistikud, mis võivad hõlmata nii patsiendi enda poolt manustamist kui ka arstide manustamist teatud tingimustel.
  • Uus-Meremaa puhul on olnud arutelusid ja seadusandlikke samme eutanaasia legaliseerimiseks; parlamendi ja avaliku debati tulemusena on teemaplokis olnud ka rahvahääletused ja seadusandlikud protsessid, mis eeldavad selgeid kontrollmehhanisme.

Oluline on märkida, et kus iganes eutanaasia või arsti abiga enesetapp on lubatud, kehtivad tavaliselt ranged tingimused: tahe peab olema vabatahtlik ja korduvalt väljendatud, patsiendil peab olema tõsine ja pöördumatu haigus või tal umbkaudu ootuspärane lühiajaline elulemus ning sageli nõutakse mitut iseseisvat meditsiinilist hinnangut, vaimse võimekuse hindamist ja ooteaegu. Järelevalve, dokumenteerimine ning arstidelt kohustuslike aruannete esitamine on levinud praktilised nõuded.

Eetilised argumendid ja ühiskondlikud mured

Arutelud eutanaasia üle hõlmavad mitmesuguseid eetilisi, religioosseid, meditsiinilisi ja sotsiaalseid aspekte:

  • Argumentide poolt: rõhutatakse patsiendi autonoomiat, kannatuste leevendamist ja õigust väärikale surmale, kui kannatused on mõõtmatud ja palliatiivne abi ei too piisavat leevendust.
  • Argumentide vastu: toovad esile riskid haavatavate rühmade (rangema juurdepääsu või surve all olevate inimeste) jaoks, võimaliku "libiseva" efekti ehk pretsedendi, kus kriteeriumid aja jooksul laienevad, ning moraalse vastutuse arstidelt elu hoidmisele pühendamise osas.
  • Palliatiivne hooldus: paljud eksperdid rõhutavad, et enne eutanaasia kaalumist tuleks tagada ligipääs kvaliteetsele palliatiivsele abile, valu ja sümptomite leevendamisele ning psühhosotsiaalsele toele.

Säilitamine ja järeldus

Eutanaasia on keeruline ja emotsionaalselt laetud teema, kus kokku põrkuvad individuaalne enesemääramisõigus, arstieetika, seadusandlikud piirid ja ühiskondlikud väärtused. Kus see on lubatud, toimuvad protsessid rangete tingimuste ja järelevalve all; paljudes riikides on diskussioon ja seadusandlus jätkuvalt muutuv. Kui otsitakse täpsemat ja ajakohast infot, tasub pöörduda usaldusväärsete meditsiinialaste ja õiguslike allikate poole ning arvestada, et reeglid võivad riigiti ja piirkonniti märkimisväärselt erineda.