Parkinsoni tõbi on haigus, mis kahjustab aeglaselt kesknärvisüsteemi. Kesknärvisüsteem koosneb ajust ja selgroost. Kui inimene haigestub Parkinsoni tõvesse, surevad aju ühes osas dopamiini tootvad rakud. Dopamiinirakud saadavad teavet teistele rakkudele, mis paneb meid tegema tegevusi, mida me teeme. Seetõttu mõjutab Parkinsoni tõbi peamiselt keha motoorset süsteemi.

Parkinsoni tõbi on haigus, mis aja jooksul süveneb. Tavaliselt haigestuvad inimesed Parkinsoni tõvesse, kui nad on üle 50 aasta vanad. Seda on arstidel mõnikord väga raske avastada.

Sümptomid

Parkinsoni tõvel on nii motoorseid kui mittemotoorseid sümptomeid. Need võivad inimestel olla erineva tugevuse ja järjekorraga.

  • Tremor (värin) — tavaliselt puhkeolekuvärin ühes käes või jäsemes.
  • Brükinesia (lihaste liikumise aeglustumine) — liigutused muutuvad aeglaseks, tegevused võtavad kauem aega.
  • Rigiidsus (jäikus) — lihaste pingetunne ja vähene paindlikkus.
  • Raskused tasakaaluga ja kõndimisega — kallev või konarlik samm ja kukkumisoht.
  • Mittemotoorsed sümptomid — väsimus, unehäired, depressioon, ärevus, mälu- ja mõtlemisraskused, kõnehäired, neelamisraskused, seedetrakti probleemid (nt kõhukinnisus), autonoomse närvisüsteemi sümptomid (näiteks madal vererõhk püstiasendis) ja haistmismeele vähenemine.

Põhjused ja riskifaktorid

Parkinsoni täpne põhjus ei ole alati teada. Haiguse keskseks mehhanismiks on dopamiini tootvate rakkude hukkumine aju teatud piirkonnas (mustaine — substantia nigra) ja valkude (nt alfa-sünukleiin) kogunemine ehk Lewy kehakesed.

  • Vanus: risk suureneb vanusega; enamikul esineb peale 50. eluaastat.
  • Geneetika: mõnel inimesel on pärilikud mutatsioonid (nt LRRK2, SNCA jt), mis suurendavad riski.
  • Keskkonnategurid: kokkupuude teatud toksiinidega (pestitsiidid, metallid) on seotud suurema riskiga.
  • Muut: varasem peahaigus, elustiili- ja terviseseisundid võivad mõjutada individuaalset riskiprofiili.

Diagnoos

Parkinsoni diagnoos põhineb peamiselt arsti visuaalsel ja kliinilisel hinnangul: haiguse tüüpilistel sümptomitel ja reaktsioonil ravile (näiteks levodopa). Spetsiifilist vere- või ühest uuringust lähtuvat testi ei ole olemas, kuid abiks võivad olla:

  • neurologiline läbivaatus;
  • ajupildistamine (nt DAT-SPECT) teatud juhtudel kahtluste selgitamiseks;
  • rutiinsed analüüsid, et välistada teisi haigusi;
  • neuroloogi ja parkinsoni spetsialisti hinnang.

Ravi ja hooldus

Parkinsoni ravi ei ravi haigust täielikult, kuid parandab sümptomeid ja elukvaliteeti. Raviplaan on individuaalne ning muutub haiguse edenedes.

  • Ravimid: levodopa (tavaliselt koos karbidopaga) on kõige tõhusam sümptomaatiline ravim. Teised ravigrupid: dopamiini agonistid, MAO-B inhibiitorid (nt selegiliin, rasagiliin), COMT inhibiitorid, antikolinergilised ravimid (peamiselt tremori korral) ja amantadiin.
  • Kirurgilised ja süsteemsed ravimeetodid: sügavajuselje stimulatsioon (DBS) valitud juhtudel, levodopa-süstemaatika (infusioonid või pump lahendused) raskemate sümptomite korral.
  • Rehabilitatsioon: füsioteraapia (tasakaal, kõnnitreening), tegevusteraapia (igapäevategevuste kohandamine), kõneteraapia (hääle tugevdamine, neelamisraskuste ravi) ja psühholoogiline tugi on olulised igapäevase funktsioneerimise hoidmiseks.
  • Elustiili muutused: regulaarne aeroobne treening, tasakaalu- ja jõutreeningud, tervislik toitumine, piisav uni ja sotsiaalne tugi aitavad sümptomite leevendamisel.

Igapäevane toimetulek ja ennetus

Kuigi Parkinsoni täielikku ennetust ei ole teada, aitavad järgmised soovitused elu kvaliteeti parandada:

  • alustage ravi ja rehabilitatsiooni varakult;
  • tehke regulaarselt füüsilisi harjutusi ja hoidke aktiivset eluviisi;
  • kohandage kodu (libisemisvastane põrand, käetoed), et vähendada kukkumisriski;
  • keskenduge seedimise ja vedeliku tarbimise toetamisele (kõhukinnisuse ennetamine);
  • info- ja tugigrupid patsientidele ja peredele aitavad kohanemisel.

Prognoos ja järelevalve

Parkinsoni kulg on väga individuaalne. Haigus tavaliselt progresseerub aeglaselt aastate jooksul, kuid õige ravi ja hooldusega saab paljudel patsientidel säilitada head elukvaliteeti pikki aastaid. Regulaarne jälgimine neuroloogiga on vajalik raviplaani ja sümptomite kohandamiseks.

Millal pöörduda arsti poole

Pöörduge arsti poole, kui märkate puhkevärinat, aeglasemaid liigutusi, lihasjäikust või korduvaid tasakaalu- või kõnniprobleeme. Varajane hindamine ja vajadusel ravi alustamine parandavad pikaajalist toimetulekut.

Märkus: see ülevaade on informatiivne ja ei asenda arsti konsultatsiooni. Konkreetse ravi või diagnoosi osas konsulteerige oma raviarstiga.