Korallimere lahing 1942: esimene lennukikandjate lahing Vaikses ookeanis

Jaapani laienemine

7. detsembril 1941 ründasid jaapanlased lennukikandjate abil USA Vaikse ookeani laevastikku Pearl Harboris, Hawaiil. Rünnakus hävitati enamik USA Vaikse ookeani laevastiku lahingulaevadest. Ühtlasi algas sellega sõjaseisukord kahe riigi vahel. Jaapanlased tahtsid hävitada Ameerika mereväe laevu, hõivata maad koos loodusvaradega ja saada sõjaväebaasid oma impeeriumi kaitsmiseks.

Samal ajal, kui nad ründasid Pearl Harborit, ründasid jaapanlased Malaiat. See sundis Ühendkuningriiki, Austraaliat ja Uus-Meremaad ühinema Ameerika Ühendriikidega liitlastena sõjas Jaapani vastu (Austraalia oli liitunud 2. maailmasõjaga 1939. aastal, kui Saksamaa tungis Poolasse). Jaapani lahingute eesmärkideks sõjas oli Briti ja ameeriklaste eemaldamine Hollandi Indiast ja Filipiinidelt.

1942. aasta esimestel kuudel ründasid ja vallutasid Jaapani väed Filipiinid, Tai, Singapuri, Hollandi Ida-India, Wake Islandi, Uus-Britannia, Gilberti saared ja Guami. Nad hävitasid ka palju liitlaste maa-, mere- ja õhujõudusid. Jaapan kavatses neid maid kasutada oma impeeriumi kaitsmiseks.

Varsti pärast sõja algust soovis Jaapani mereväe peastaap tungida Põhja-Austraaliasse. Eesmärgiks oli takistada Austraalia kasutamist baasina, et ohustada Jaapani kaitsevõimet Vaikse ookeani lõunaosas.

Jaapani keiserliku armee (IJA) väitis, et tal ei ole jõude ega laevu Austraalia vallutamiseks. Visiitadmiral Shigeyoshi Inoue, IJNi 4. laevastiku (mida kutsuti ka Lõuna-Merejõududeks) ülem, mõtles vallutada Tulagi Saalomoni saarte kaguosas ja Port Moresby Uus-Guineas.

See viiks Põhja-Austraalia Jaapani maismaalennukite laskekaugusesse. Jaapan otsustas vallutada Uus-Kaledoonia, Fidži ja Samoa. See raskendaks Ameerika Ühendriikide varustamist Austraaliaga.

Aprillis 1942 töötasid sõjavägi ja merevägi välja plaani nimega operatsioon MO. Plaan oli vallutada Port Moresby 10. maiks. Plaan nägi ette ka Tulagi vallutamist 2.-3. mail. See annaks mereväele baasi rünnakuteks liitlaste territooriumide ja jõudude vastu Vaikse ookeani lõunaosas.

Kui MO oli lõpetatud, kavatses merevägi teha operatsiooni RY. See oli plaan vallutada 15. mail Nauru ja Ookeani saar nende fosforiidimaardlate pärast.

Kavandati edasisi rünnakuid Fidži, Samoa ja Uus-Kaledoonia vastu. Märtsis toimusid liitlaste lennukite hävitavad õhurünnakud Uus-Guineas Lae-Salamaua piirkonda tungivate Jaapani mereväeüksuste vastu. Inoue palus lennukikandjate lennukeid. Inoue oli mures liitlaste pommitajate pärast Austraalia Townsville'i ja Cooktowni lennubaasides.

Jaapani ühendatud laevastiku ülem admiral Isoroku Yamamoto kavandas juunis rünnakut. Ta tahtis üritada hävitada USA mereväe lennukikandjaid. Pearl Harbori rünnakus ei saanud ükski neist kahjustada.

Liitlaste vastus

Jaapanlastele teadmata oli USA merevägi dekodeerinud Jaapani salakoodid. Märtsiks 1942 suutis USA välja selgitada kuni 15% IJNi koodidest. Aprilli lõpuks lugesid ameeriklased kuni 85% kooditud sõnumitest.

Märtsis 1942 märkasid USA esimest korda MO operatsiooni sõnumitega. 13. aprillil dekodeerisid britid IJNi sõnumi, milles teatati Inoue'le, et saadetakse V lennuettevõtja diviis, mis koosnes laevastiku kandjatest Shōkaku ja Zuikaku. Britid saatsid sõnumi ameeriklastele. Samuti teatasid nad, et Port Moresbyt rünnatakse tõenäoliselt MO-kavas.

Admiral Chester Nimitz, liitlasvägede uus ülem Vaikse ookeani piirkonnas, ja tema staap arvasid, et jaapanlased kavandavad mai alguses rünnakut Port Moresby vastu. Liitlased pidasid Port Moresbyt oluliseks baasiks jaapanlaste ründamiseks. Nimitz arvas ka, et jaapanlased võivad rünnata liitlaste baase Samoal ja Suvas.

Nimitz saatis kõik neli Vaikse ookeani laevastiku lennukikandjat Korallimerele. 27. aprilliks aitasid Jaapani sõnumid liitlastel teada enamiku MO- ja RY-kavade sihtmärke.

29. aprillil saatis Nimitz oma neli lennukikandjat ja neid toetavad sõjalaevad Korallimere poole. Task Force 17 koosnes kandjast Yorktown, kolmest ristlejast ja neljast hävitajast. Seda toetasid kaks naftalaeva ja kaks hävitajat.

Rakkerühm 11 koosnes lennukikandja Lexingtonist koos kahe ristlejaga. TF 16 koosnes kandjatest Enterprise ja USS Hornet, kuid nad olid liiga kaugel.

Nimitz andis Fletcherile Vaikse ookeani lõunaosas asuvate liitlaste mereväejõudude juhtimise kuni Halsey saabumiseni Halseyle anti korraldus juhtida kõiki kolme rakkerühma, kui TF 16 saabus Korallimere piirkonda (Lundstrom, Pearl Harbor to Midway, lk 167).

Jaapanlased arvasid, et kõik USA mereväe lennukikandjad peale ühe on Vaikse ookeani keskosas. Jaapanlased ei teadnud teise lennuettevõtja asukohta, kuid nad ei oodanud Ameerika lennuettevõtja vastust MO-le enne rünnakute algust.

Prelüüdi

Aprilli lõpus otsisid Jaapani allveelaevad RO-33 ja RO-34 piirkonda, kus kavandati maabumist. Allveelaevad uurisid Rossel Islandi ja Deboyne Groupi piirkonda ning teed Port Moresby'sse. Nad ei näinud ühtegi liitlaste laeva ja pöördusid 23. ja 24. aprillil tagasi Rabaulisse.

Jaapani Port Moresby sissetungijõud, mida juhtis kontradmiral Kōsō Abe, hõlmasid 11 transpordilaeva, mis vedasid umbes 5000 sõdurit IJA lõunamereosakonnast ja veel 500 sõdurit.

Nende hulka kuulusid üks kerge ristleja ja kuus hävitajat kontradmiral Sadamichi Kajioka juhtimisel. Abe'i laevad lahkusid Rabaulist 4. mail 840 mi (970 mi; 1560 km) pikkusele teekonnale Port Moresby'sse ja järgmisel päeval liitusid nendega Kajioka väed. Laevad pidid jõudma Port Moresby'sse 10. maiks.

Liitlaste vägedel Port Moresbys oli 5333 meest, kuid ainult pooled neist olid jalaväelased ja kõigil oli kehv varustus ja vähene väljaõpe.

Tulagi vallutamist juhtis Tulagi invasioonivägi. Seda juhatas kontradmiral Kiyohide Shima. See koosnes kahest miinilaevast, kahest hävitajast, kuuest miinipildujast, kahest allveelaevast ja ühest transpordilaevast, mis vedas umbes 400 sõdurit. Tulagi väge toetasid kerge lennukikandja Shōhō, neli raskeklassi ristleja ja üks hävitaja, mida juhtis kontradmiral Aritomo Gotō.

Seal oli eraldi väeosa, mida juhtis kontradmiral Kuninori Marumo. See koosnes kahest kergest ristlejast, vesilennukite tender Kamikawa Maru ja kolmest suurtükiväest. Inoue juhtis MO-d ristleja Kashimalt. Ta saabus 4. mail.

Gotō väed lahkusid Trukist 28. aprillil ja jäid New Georgia saare lähedale. Marumo toetusrühm lahkus 2. mail Uus-Iirimaalt, et rajada 2. mail Tulagi rünnaku toetamiseks vesilennukite baas. Shima sissetungiüksus lahkus Rabaulist 30. aprillil.

Lennukitõrjejõud koos lennukikandjate Zuikaku ja Shōkaku, kahe raske ristleja ja kuue hävitajaga lahkusid Trukist 1. mail. Löögijõude juhtis kontradmiral Takeo Takagi (lipu all ristleja Myoko). Kontradmiral Chūichi Hara, kes viibis Zuikakul, juhtis lennukikandja lennuväge.

Lennukitõrjejõud pidid sisenema Guadalcanalist lõuna pool asuvasse Korallimerre. Korallimerele jõudes pidid lennukikandjad varustama sissetungijõudusid lennukitega, hävitama liitlaste lennukid Port Moresbys ja hävitama kõik liitlaste mereväed Korallimerel.

Takagi lennukikandjad pidid Rabaulile toimetama üheksa Zero hävituslennukit. Halva ilma tõttu kahel kohaletoimetamise katsel pidid lennukid kandjatele tagasi pöörduma. Üks Zero kukkus ookeani.

Et teada saada, kas liitlaste merevägi on tulemas, saatsid jaapanlased allveelaevad Guadalcanalist edelas ootama. Fletcheri väed jõudsid Korallimere piirkonda enne allveelaevade saabumist ja jaapanlased ei näinud neid. Teine allveelaev saadeti Nouméa ümbruse uurimiseks. Seda ründasid 2. mail Yorktowni lennukid.

1. mai hommikul saatis Fletcher TF11 tankima. TF 17 lõpetas tankimise järgmisel päeval. Fletcher viis TF 17 loodesse, Louisiadide suunas, ja andis TF 11-le korralduse kohtuda 4. mail TF 44-ga. TF 44 oli Austraalia ja USA ühine sõjalaevaüksus MacArthuri juhtimisel. Seda juhtis Austraalia kontradmiral John Crace. Selle koosseisu kuulusid ristlejad HMAS Australia, Hobart ja USS Chicago.

Tulagi

3. mai alguses jõudsid Shima väed Tulagi lähistele ja mereväeüksused hakkasid saart hõivama. Tulagi oli kaitsmata. Austraalia komandode väike vahtkond ja Austraalia kuninglike õhujõudude rühm lahkusid enne Shima saabumist. Jaapani väed rajasid vesilennuki- ja sidebaasi.

Kell 17:00 3. mail teatati Fletcherile, et Jaapani Tulagi invasioonijõud on nähtud. TF 17 suundus Guadalcanaali suunas, et alustada õhurünnakuid Jaapani vägede vastu Tulagil.

4. mail alustas 60 lennukit TF 17-st 100 mi (120 mi; 190 km) Guadalcanalist lõuna pool (11°10′S 158°49′E / 11.167°S 158.817°E / -11.167; 158.817) kolm rünnakut Shima vägede vastu Tulagi lähedal. Yorktowni lennukid uputasid hävitaja Kikuzuki (09°07′S 160°12′E / 9.117°S 160.200°E / -9.117; 160.200) ja kolm miinipildujat, kahjustasid veel nelja laeva ja hävitasid neli vesilennukit. Ameeriklased kaotasid ühe sukelpommitaja ja kaks hävitajat. Ehkki Jaapani väed said lennukikandjate löökidest kahju, jätkasid nad vesilennukite baasi ehitamist. Nad hakkasid Tulagist lendama 6. maiks.

Takagi kandevägede löögijõud olid Tulagist põhja pool, kui nad 4. mail Fletcheri rünnakust teada said. Takagi saatis lennukid Ameerika lennukikandjate otsimiseks, kuid lennukid ei leidnud midagi.

Otsingud ja otsused õhus

5. mail kell 08.16 kohtus TF 17 Guadalcanalist lõuna pool TF 11 ja TF 44-ga. Samal ajal tulistasid neli Yorktowni F4F Wildcat hävituslennukit Yokohama lennugrupi Kawanishi Type 97 lennukit alla.

Pearl Harborist saabunud teade teatas Fletcherile, et jaapanlased kavatsevad 10. mail oma väed Port Moresbys maabuda ja nende lennukikandjad on invasioonirühma lähedal. Fletcher kavatses viia oma väed põhja, Louisiadide suunas.

Takagi lennukikandja jõud sisenes 6. mai varahommikul Korallimerre.

6. mail liitus Fletcher TF 11 ja TF 44 TF 17-ga. Ta arvas, et Jaapani lennukikandjad olid ikka veel kaugel põhjas. Ameerika lennukid ei leidnud Jaapani mereväge, sest need asusid lennukite laskekaugusest kaugemal.

Kell 10.00 nägi Tulagist pärit Kawanishi lennuväe paat TF 17 ja saatis teate selle peakorterisse. Takagi sai teate kell 10:50. Sel ajal oli Takagi vägi Fletcherist umbes 300 mi (350 mi; 560 km) põhja pool. Takagi laevad olid veel tankimas, nii et ta ei olnud veel lahinguvalmis. Takagi saatis oma kaks lennukikandjat koos kahe hävitajaga Hara juhtimisel 20 kn (23 mph; 37 km/h) kiirusega TF 17 suunas, et nad saaksid järgmisel päeval rünnata.

Austraalias baseeruvad Ameerika B-17 pommitajad ründasid 6. mail mitu korda edutult Port Moresby invasioonivägesid, sealhulgas Gotō sõjalaevu. MacArthuri peakorter teatas Fletcherile Jaapani sissetungijõudude asukohad. MacArthuri lennukid nägid kandjat (Shōhō) umbes 425 mi (489 mi; 787 km) TF17-st loodes.

Kell 18:00 lõpetas TF 17 tankimise ja Fletcher saatis Neosho koos hävitaja Simsiga edasi lõunasse ootama. Seejärel pöördus TF 17 loodesse, Rosseli saare poole. Kell 20:00 (13°20′S 157°40′E / 13.333°S 157.667°E / -13.333; 157.667) kohtus Hara Takagiga, kes lõpetas tankimise.

6. mai lõpus või 7. mai alguses rajas Kamikawa Maru Deboyne'i saartel vesilennukite baasi, et aidata invasioonivägesid Port Moresbyle lähenemisel. Ülejäänud Marumo kattejõud ootasid D'Entrecasteaux' saarte lähedal.

Lennukite lahing, esimene päev

Hommikused streigid

Kell 06:25 7. mail oli TF 17 115 mi (132 mi; 213 km) Rosseli saarest (13°20′ S 154°21′ E / 13.333° S 154.350° E / -13.333; 154.350) lõuna pool. Sel ajal saatis Fletcher Crace'i ristleja ja hävitajate väe välja. Kui Crace'i sõjalaevad lahkusid, vähendas see Fletcheri lennukikandjate õhutõrjet. Fletcher tahtis veenduda, et Jaapani invasioonijõud ei saaks Port Moresby'sse hiilida, kui ta võitleb Jaapani lennukikandjatega.

Fletcher arvas, et Takagi kandevõime asub tema asukohast põhja pool. Fletcher käskis Yorktownil saata 10 SBD sukelpommitajat seda piirkonda otsima. Takagi saatis kell 06:00 välja 12 tüüpi 97 kandepommitajat TF 17 otsimiseks. Hara arvas, et Fletcheri laevad on lõuna pool. Gotō ristlejad Kinugasa ja Furutaka lasid välja neli Kawanishi E7K2 Type 94 ujuvlennukit, et otsida ameeriklasi. Kumbki pool valmistas oma lennukikandja ründelennukid stardivalmis, kui vaenlane oli leitud.

Kell 07:22 avastas üks Takagi lennukikandja lennukitest Shōkakult Ameerika laevad. Kell 07:45 lokaliseeris Jaapani piloot "ühe lennukikandja, ühe ristleja ja kolm hävitajat". Hara arvas, et on leidnud Ameerika lennukikandjad. Hara käivitas kõik oma olemasolevad lennukid. Kokku 78 lennukit - 18 Zero hävitajat, 36 tüüp 99 sukeldumispommitajat ja 24 torpeedolennukit - hakkasid kell 08:00 Shōkakult ja Zuikakult lendama.

Kell 08:20 leidis üks lennuk Fletcheri kandjad. Takagi ja Hara jätkasid rünnakut neist lõuna pool asuvate laevade vastu. Samuti pöörasid nad oma lennukikandjad loode suunas, et ameeriklastele lähemale jõuda. Takagi ja Hara arvasid, et USA lennukikandjate jõud võivad tegutseda kahes grupis.

Kell 08:15 nägi Yorktowni lennuk Gotō jõudu. Ta teatas, et kaks lennukikandjat ja neli raskeristlejat" asuvad 10°3′S 152°27′E / 10.050°S 152.450°E / -10.050; 152.450, 225 mi (259 mi; 417 km) TF17-st loodes. Fletcher arvas, et on leidnud Jaapani peamise kandevõime. Ta andis käsu kõigile olemasolevatele lennukikandja lennukitele, et need ründaksid. Kell 10.13 lendas Ameerika Ühendriikide 93 lennukist koosnev jõud - 18 F4F Wildcati, 53 SBD sukeldumispommitajat ja 22 TBD Devastator torpeedopommitajat. Kell 10:12 sai Fletcher aga teate kolmelt Ameerika Ühendriikide armee B-17 lennukikandja, kümne transpordivahendi ja 16 sõjalaeva kohta.

Uskudes, et tegemist on Jaapani kandevõimega, suunas Fletcher lennukid selle sihtmärgi suunas.

Kell 09:15 märkasid Takagi väed Neosho ja Simsi. Takagi sai nüüd aru, et Ameerika lennukikandjad olid tema ja sissetungijõudude vahel. Takagi andis oma lennukitele käsu rünnata Neoshot ja Simsi. Kell 11:15 ründasid 36 sukelpommitajat kahte Ameerika laeva.

Neli sukeldumispommitajat ründasid Simsi ja ülejäänud Neosho't. Hävitajat tabasid kolm pommi, see purunes pooleks ja uppus, kusjuures kõik peale 14 inimese tema 192-liikmelisest meeskonnast hukkusid. Neoshot tabas seitse pommi. Raskelt kahjustatud ja ilma mootorita Neosho oli uppumas. Neosho teatas Fletcherile raadio teel, et teda rünnatakse.

Ameerika lennukid märkasid Shōhōd kell 10:40 ja ründasid. Jaapani lennukikandjat kaitsesid kuus Zerot ja kaks Type 96 "Claude" hävitajat, mis lendasid õhutõrjepatrulli (CAP). Gotō ristlejad piirasid kandja ümber.

Esimesena ründas Lexingtoni õhurühm Shōhōt kahe 450-kilose pommi ja viie torpeedoga, tekitades tõsiseid kahjustusi. Kell 11:00 ründas Yorktowni õhurühm põlevat lennukikandja veel 11 1000 naela (450 kg) pommi ja kahe torpeedoga. Purustatud Shōhō uppus kell 11:35 (10°29′S 152°55′E / 10.483°S 152.917°E / -10.483; 152.917). Gotō saatis oma sõjalaevad põhja poole, kuid saatis hävitaja Sazanami ellujäänute päästmiseks. Lennukikandja 834-liikmelisest meeskonnast päästeti vaid 203 inimest. Rünnakus kaotati kolm Ameerika lennukit. Kõik Shōhō lennukid läksid kaduma. Kell 12.10 teatas piloot TF 17-le, et rünnak oli edukas.

Pärastlõunased toimingud

Ameerika lennukid pöördusid tagasi ja maandusid oma lennukikandjatele kell 13.38. Kell 14:20 olid lennukid valmis Port Moresby sissetungijõudude ehk Gotō ristlejate vastu startimiseks. Fletcher oli mures, et ta ei teadnud, kus on teised Jaapani laevastiku kandjad. Liitlaste väed arvasid, et läheduses võib olla kuni neli Jaapani lennukikandjat. Fletcher pööras TF17 edelasse.

Kui Inoue sai teada, et Shōhō on uppunud, andis ta käsu invasioonikonvoile tagasi tõmbuda põhja poole. Ta andis Takagile käsu hävitada Ameerika kandevõimed. Kui invasioonikonvoi tagasi tõmbus, pommitasid seda kaheksa USA armee B-17 lennukit, kuid see ei saanud kahjustada. Gotō ja Kajioka said käsu paigutada oma laevad Rosseli saarest lõuna poole öiseks lahinguks, kui ameerika laevad jõuavad piisavalt lähedale.

Kell 12:40 nägi Crace'i väeosa vesilennuk. Kell 13:15 nägi Crace'i vägesid lennuk Rabaulist. Takagi pööras oma lennukikandjad kell 13:30 läände ja teatas Inouele kell 15:00, et USA lennukikandjad on liiga kaugel, et neid sel päeval rünnata.

Inoue mehed saatsid Rabaulist rünnakulennukid Crace'i suunas. Esimesse gruppi kuulus 12 torpeedorelvastatud Type 1 pommituslennukit ja teise gruppi 19 pommidega relvastatud Mitsubishi Type 96 lennukit. Mõlemad rühmad leidsid ja ründasid Crace'i laevu kell 14:30. Crace'i laevad jäid kahjustamata ja tulistasid alla neli Type 1 pommitajat. Veidi hiljem pommitasid kolm USA armee B-17 lennukit kogemata Crace'i, kuid ei tekitanud kahju.

Crace teatas Fletcherile raadio teel, et ilma lennukiteta ei saa ta oma missiooni lõpule viia. Crace liikus lõuna poole. Crace'i laevadel oli kütus otsas.

Takagi staap arvas, et liitlaste laevad on enne õhtut piisavalt lähedal, et rünnata. Takagi ja Hara otsustasid rünnata lennukitega, kuigi nad peaksid tagasi pöörduma pärast pimedat.

Et püüda kinnitada Ameerika lennukikandjate asukohta, saatis Hara kell 15:15 kaheksa torpeedopommitajat 200 mi (230 mi; 370 km) lääne poole vaatama. Sukeldumispommitajad naasid Neosho rünnakult ja maandusid. Kell 16:15 lasi Hara välja 12 sukelpommituslennukit ja 15 torpeedopommituslennukit käsuga püüda leida ameerika laevad.

Kell 17:47 avastas TF 17 radaril Jaapani väed, mis suundusid nende suunas. Ameeriklased saatsid 11 CAP Wildcati Jaapani lennukite ründamiseks. Wildcats tulistas alla seitse torpeedopommitajat ja ühe sukeldumispommitaja ning kahjustas tugevalt veel ühte torpeedopommitajat. Kolm Wildcat'i kaotati.

Jaapani juhid tühistasid missiooni ja pöördusid tagasi oma lennukikandjate juurde. Päike loojus kell 18:30. Mitmed Jaapani sukeldumispommitajad leidsid pimeduses Ameerika lennukikandjad ja püüdsid neile maanduda. TF 17 hävitajate õhutõrjetuli saatis nad minema. Kell 20:00 olid TF 17 ja Takagi umbes 100 mi (120 mi; 190 km) kaugusel. Takagi lülitas oma laevade otsetuled sisse, et aidata 18 ellujäänud lennukit tagasi saada.

Kell 15:18 ja 17:18 andis Neosho TF 17-le raadio teel teada, et ta uppub. Fletcher teadis, et tema ainus lähedal asuv kütusevaru oli kadunud.

Kui õhtu saabus, lõpetas Fletcher lennukite päevased lennud ja andis TF 17-le korralduse suunduda läände. Crace pöördus samuti läände. Inoue käskis Takagil järgmisel päeval hävitada USA lennukikandjad. Ta lükkas Port Moresby maabumise edasi 12. maile. Takagi viis oma lennukikandjad öösel 120 mi (140 mi; 220 km) põhja poole, et kaitsta invasioonikonvoid. Gotō ja Kajioka ei suutnud öösel liitlaste sõjalaevu rünnata.

Mõlemad pooled veetsid öö, valmistades oma lennukeid lahinguks ette. 1972. aastal ütles USA kontradmiral H. S. Duckworth, et Korallimeri oli maailma ajaloo kõige segasem lahinguala." Hara ütles, et ta oli nii pettunud jaapanlaste "halva õnne" pärast 7. mail, et tahtis mereväest lahkuda.

Lennukite lahing, teine päev

Rünnak Jaapani lennukikandjate vastu

8. mail kell 06.15 lasi Hara välja seitse torpeedopommitajat, et otsida piirkonda Jaapani lennukikandjatest lõuna pool. Otsingutele aitasid kaasa ka kolm Kawanishi Type 97 Tulagist ja neli Type 1 pommitajat Rabaulist. Kell 07:00 pöördus kandevõim edelasse ja sellega ühinesid kaks Gotō ristlejat Kinugasa ja Furutaka. Invasioonikonvoi, Gotō ja Kajioka liikusid Woodlarki saarest ida poole.

Kell 06:35 lasi TF 17 välja 18 SBD-d Jaapani laevade otsimiseks. Taevas Ameerika lennukikandjate kohal oli enamasti selge.

Kell 08:20 märkas Lexington SBD Jaapani lennukikandjaid ja teatas TF 17-le. Kaks minutit hiljem nägi Shōkaku lennuk TF 17 ja teavitas Hara. Need kaks jõudu olid teineteisest umbes 210 mi (240 mi; 390 km) kaugusel. Mõlemad pooled valmistusid oma lennukite käivitamiseks.

Kell 09:15 lasid Jaapani lennukikandjad välja 18 hävitajat, 33 sukelpommituslennukit ja 18 torpeedolennukit. Ameerika lennukikandjad alustasid igaüks eraldi rünnakut. Yorktowni grupp koosnes kuuest hävitajast, 24 sukelpommituslennukist ja üheksast torpeedolennukist. Lexingtoni rühm koosnes üheksast hävitajast, 15 sukelpommituslennukist ja 12 torpeedolennukist. Nii Ameerika kui ka Jaapani lennukikandjate jõud pöördusid otse teineteise poole.

Yorktowni sukelpommitajad jõudsid Jaapani lennukikandjate juurde kell 10:32. Sel ajal olid Shōkaku ja Zuikaku umbes 9000 meetri kaugusel teineteisest, kusjuures Zuikaku oli pilvede alla peidetud. Kahte kandjat kaitses 16 CAP Zero hävitajat. Yorktowni sukelpommitajad ründasid kell 10:57 Shōkakut ja tabasid kandjat kahe 450 kg pommiga, tekitades raskeid kahjustusi kandja lennu- ja angaaritekile. Yorktowni torpeedolennukid jäid kõigi oma torpeedodega vahele. Rünnaku käigus tulistati alla kaks USA sukelpommitajat ja kaks CAP Zerot.

Lexingtoni lennukid saabusid ja ründasid kell 11.30. Kaks sukelpommitajat ründasid Shōkakut, tabades kandjat ühe 450 kg pommiga, tekitades täiendavaid kahjustusi. Kaks teist sukelpommitajat ründasid Zuikakut, jäädes oma pommidega vahele. Ülejäänud Lexingtoni sukelpommitajad ei suutnud tihedas pilves Jaapani kandjat leida. Lexingtoni TBD-d jäid Shōkaku kõigist 11 torpeedost mööda. 13 CAP Zerot patrullimisel tulistasid alla kolm Wildcat'i.

Kuna Shōkaku lennukitekk oli tugevasti kahjustatud ja 223 meeskonnaliikme surma või haavata saanud, ei saanud ta enam lennukeid välja lasta. Kell 12.10 tõmbus Shōkaku koos kahe hävitajaga tagasi kirdesse.

Rünnak USA lennuettevõtjate vastu

Kell 10.55 avastas Lexingtoni radar Jaapani lennukid ja saatis üheksa Wildcatit neid ründama. Kuus Wildcatit olid liiga madalal ja jäid Jaapani lennukitest mööda, kui need möödusid nende kohal. Kuna eelmisel ööl olid lennukite kaotused suured, ei saanud jaapanlased teha täielikku torpeedorünnakut mõlemale lennukikandjale. Jaapanlased saatsid 14 torpeedolennukit Lexingtoni ja neli Yorktowni ründama. Üks Wildcat tulistas alla ühe ja 8 Yorktowni SBD-d hävitasid kolm. Neli SBD-d tulistasid torpeedolennukeid saatvad Zero'd alla.

Jaapani rünnak algas kell 11:13, kui lennukikandjad, mis paiknesid üksteisest 3000 jardi (2700 m) kaugusel, tulistasid õhutõrjekahuritest. Neli torpeedolennukit, mis ründasid Yorktownit, läksid kõik mööda. Ülejäänud torpeedolennukid tabasid Lexingtoni kahe Type 91 torpeedoga. Esimene torpeedo purustas lennuki bensiinipaagid. Teine torpeedo põhjustas mitme katla tööseisaku. Neli jaapani torpeedolennukit tulistati õhutõrjetulega alla.

33 Jaapani sukelpommitajat ründasid pärast torpeedorünnakuid. 19 Shōkaku sukelpommitajat ründasid Lexingtoni, ülejäänud 14 aga Yorktownit. Zerod kaitsesid sukelpommitajaid Lexingtoni nelja CAP Wildcati eest. Takahashi pommitajad kahjustasid Lexingtoni kahe pommitõrjega, põhjustades tulekahjusid, mis kustutati 12:33. Kell 11:27 tabas Yorktowni keskel selle lennutekil üks 250 kg (550 naela) poolpomm, mis läbis neli tekki enne plahvatamist, põhjustades tõsiseid kahjustusi ja tappes või haavates raskelt 66 meest. Kuni 12 ligilähedast tabamust kahjustasid Yorktowni kere allpool veepiiri. Kaks sukelpommitajat tulistas CAP Wildcat rünnaku ajal alla.

Kui Jaapani lennukid lõpetasid oma rünnakud ja hakkasid tagasi lendama, ründasid neid USA lennukid.

Taastumine, ümberhindamine ja taganemine

Lennukid, millest paljud olid vigastatud, maandusid oma lennukikandjatele 12:50 ja 14:30 vahel. Yorktown ja Lexington suutsid mõlemad lennukid maanduda. Jaapani väe algsest 69 lennukist naasis 46 lennukit. Veel kolm Zerot, neli sukelpommituslennukit ja viis torpeedolennukit said parandamatuid kahjustusi ja lükkasid need ookeani.

Kui TF 17 oma lennukid tagasi sai, mõtles Fletcher olukorra üle järele. Fletcher teadis, et mõlemad tema lennukikandjad olid vigastatud ja et ta oli kaotanud palju hävitajaid. Ka kütus oli Neosho kaotuse tõttu probleemiks. Kell 14:22 teatas Fitch Fletcherile, et kaks kahjustamata Jaapani kandjat on alles. Fletcher tõmbas TF17 lahingust välja. Fletcher teatas MacArthurile raadio teel Jaapani lennukikandjate asukoha ja tegi talle ettepaneku neid pommitajatega rünnata.

Um 14:30 teatas Hara Takagile, et lennukikandjatelt töötab ainult 24 Zerot, kaheksa sukelpommitajat ja neli torpeedolennukit. Takagi oli mures oma laevade kütusetaseme pärast; tema ristlejate kütusetase oli 50% ja mõne hävitaja kütusetase isegi 20%. Kell 15:00 teatas Takagi, et ta oli uputanud kaks ameerika lennukikandjat - Yorktowni ja "Saratoga-klassi". Inoue kutsus invasioonikonvoi Rabaulile, lükkas MO edasi 3. juulile ja käskis oma vägedel koguneda Solomonidest kirde pool, et alustada RY operatsiooni.

Zuikaku ja tema saatjad pöördusid Rabauli poole, samal ajal kui Shōkaku suundus Jaapani poole.

Lexingtoni pardal hukkus plahvatuse tagajärjel 25 meest ja algas suur tulekahju. Um 14:42 toimus veel üks suur plahvatus, mis põhjustas teise tulekahju. Kolmas plahvatus toimus kell 15:25. Lexingtoni meeskond hakkas laeva hülgama kell 17:07. Pärast seda, kui laeva ellujäänud, sealhulgas Fitch ja laeva kapten Frederick C. Sherman, olid päästetud, tulistas hävitaja Phelps kell 19.15 viis torpeedot põlevasse laeva, mis uppus 2400 süles kell 19.52 (15°15′S 155°35′E / 15.250°S 155.583°E / -15.250; 155.583).

Kakssada kuusteist lennukikandja 2951-liikmelisest meeskonnast uppus koos laevaga ning 36 lennukiga. Phelps ja teised sõjalaevad lahkusid, et ühineda taas Yorktowniga, mis lahkus kell 16.01, ja TF17 liikus edelasse. Hiljem samal õhtul teatas MacArthur Fletcherile, et kaheksa tema B-17 lennukit on rünnanud invasioonikonvoid ja et need liiguvad loodesse.

Sel õhtul saatis Crace Townsville'ile Hobarti, millel oli vähe kütust, ja hävitaja Walke, millel oli mootoririke. Crace jäi patrullima Korallimerele, juhuks kui Jaapani invasioonijõud püüavad minna Port Moresby suunas.

Uut tüüpi meresõda

Lahing oli esimene merelahing ajaloos, kus laevad ei näinud ega tulistanud üksteist otse. Selle asemel kasutati üksteise ründamiseks lennukeid.

See oli lennuettevõtja ja lennuettevõtja vaheline lahing. Kummalgi komandöril ei olnud sellega kogemusi. Komandöridel oli kehv side. See oli raske, sest lahing toimus suurel alal. Lennukid lendasid nii kiiresti, et see tähendas, et otsuste tegemiseks ei olnud palju aega.

Jaapanlastel oli probleeme, sest Inoue oli Rabaulis liiga kaugel, et juhtida oma mereväge. Fletcher oli lennukikandjal, nii et tal oli lihtsam oma vägesid juhtida. Jaapani admiralid ei jaganud kiiresti teavet.

Jaapani kogenud lennukikandjate lennumeeskonnad said paremini hakkama kui USA omad. Jaapani lennumeeskonnad tegid sama arvu lennukitega rohkem kahju. Jaapani rünnak Ameerika lennukikandjate vastu 8. mail oli paremini organiseeritud kui USA rünnak Jaapani lennukikandjate vastu.

Jaapanlastel oli palju suuremad kaotused oma lennukikandjate meeskonnale. Nad kaotasid lahingus üheksakümmend lennumeeskonna hukkunut võrreldes kolmekümne viie ameeriklasega. Jaapani kõrge kvalifikatsiooniga lennukikandjate lennumeeskonda ei suudetud asendada, sest koolitusprogrammid ei suutnud toota piisavalt uut lennumeeskonda. Puudusid koolitusprogrammid kvalifitseeritud pilootide tootmiseks. Coral Sea oli algus, millega Jaapan kaotas oma kogenud lennumeeskonna.

Ameeriklased õppisid oma vigadest lahingus. Nad parandasid oma kandevõitluse lähenemisviisi. Ameeriklased parandasid oma õhutõrjet. Radar andis ameeriklastele selles lahingus eelise.

Pärast Lexingtoni kaotust töötasid ameeriklased välja täiustatud lennukikütuse vedamise meetodid ja paremad viisid kahjustuste kõrvaldamiseks. Koordineerimine liitlaste maismaa õhujõudude ja USA mereväe vahel oli selle lahingu ajal kehv.

Jaapani ja USA lennukikandjad pidid taas võitlema Midway, Ida-Solomoni saarte ja Santa Cruzi saarte lahingutes 1942. aastal ning Filipiinide merel 1944. aastal. Kõik need lahingud mõjutasid Vaikse ookeani sõjas toimuvat.

Taktikaline ja strateegiline mõju

Mõlemad pooled väitsid pärast lahingut võitu. Kaotatud laevade arvu poolest said jaapanlased võidu, uputades Ameerika laevastikukandja, naftalaeva ja hävitaja - 41 826 pikka tonni (42 497 t). Ameeriklased uputasid ühe kergekandja, ühe hävitaja ja mitu väiksemat sõjalaeva - 19 000 pikka tonni (19 000 t). Lexington moodustas veerandi USA lennukikandja tugevusest Vaikses ookeanis. Jaapani avalikkusele öeldi, et see oli võit.

Liitlased võitsid, sest Port Moresby merekallaletung peatati. See tähendas, et tarneliinid USA ja Austraalia vahel olid kaitstud. Kuigi Yorktowni tõmbamine Korallimerest oli justkui merepiirkonna andmine jaapanlastele, peatasid jaapanlased oma invasiooniplaanid.

See lahing oli esimene kord, kui Jaapani invasioonijõud peatati. See parandas liitlaste moraali. Liitlased olid Jaapani poolt Vaikse ookeani sõja esimese kuue kuu jooksul lüüa saanud.

Port Moresby oli liitlaste jaoks oluline. USA merevägi väitis, et see tekitas jaapanlastele suuremat kahju, kui see tegelikult oli.

Lahing mõjutas mõlema poole planeerimist. Ilma Uus-Guineas oleks liitlaste edasiliikumine olnud raskem. Jaapanlaste jaoks oli lahing probleemiks. Lahing näitas jaapanlastele, et ameeriklased ei ole lahingus nii head. Jaapanlased arvasid, et tulevased lennukikandjate rünnakud USA vastu oleksid edukad.

Midway

Korallimerelahingu üks olulisemaid tagajärgi oli Shōkaku ja Zuikaku kaotamine.

Yamamoto tahtis neid kandjaid kasutada Ameerika kandjate vastu võitlemiseks Midwayl (Shōhō pidi toetama Jaapani sissetungi maavägesid). Jaapanlased arvasid, et nad uputasid Korallimerel kaks lennukikandjat, kuid see jättis veel vähemalt kaks USA mereväe lennukikandjat, Enterprise ja Hornet, mis võisid Midwayl võidelda.

Ameerika lennuettevõtjatel oli rohkem lennukeid kui Jaapani lennuettevõtjatel. Midwayl olid USA-l ka maismaalennukid. See tähendas, et jaapanlastel ei olnud Midwayl rohkem lennukeid. Ameeriklastel oleks Midwayl olnud kolm lennukikandjat, sest Yorktown võis veel purjetada, isegi kui ta oli saanud Coral Sea kahjustusi. USA merevägi suutis Pearl Harboris 27. ja 30. mai vahel Yorktowni parandada, et see saaks lahingus osaleda.

Midwayl olid Yorktowni lennukid olulised kahe Jaapani lennukikandja uputamisel. Yorktown võttis ka suure osa Jaapani õhurünnakutest Midwayl, mis oleksid olnud suunatud teiste Ameerika lennukikandjate vastu.

Ameeriklased tegid kõvasti tööd, et saada Midwayle võimalikult palju vägesid. Jaapanlased ei püüdnud Zuikakut operatsiooni kaasata. Jaapanlased ei püüdnud panna Shōkaku lennuväge Zuikaku lennugruppide juurde ega anda Zuikakule uusi lennukeid. Shōkakul oli kahjustatud lennuki pardakate, mis vajas Jaapanis kolm kuud remonti.

Ajaloolased H. P. Willmott, Jonathan Parshall ja Anthony Tully arvavad, et Yamamoto tegi vea, kui otsustas toetada MO. Kuna Yamamoto arvas, et suur lahing ameeriklastega toimub Midwayl, ei oleks ta pidanud saatma laevastiku kandjaid vähem tähtsasse lahingusse nagu MO. Jaapani merevägi nõrgenes nii Korallimere kui ka Midway lahingutes, mis võimaldas liitlastel neid võita.

Yamamoto ei märganud Korallimere lahingust midagi muud. Ameeriklased panid oma lennukikandjad õiges kohas ja õigel ajal jaapanlastega võitlema. USA mereväe lennukikandjate meeskonnad näitasid oskusi ja püüdsid Jaapani lennukikandjate jõududele suurt kahju teha. Jaapan kaotas Midwayl neli laevastiku kandjat, mis pani Jaapani Vaikse ookeani sõda kaotama.

Olukord Vaikse ookeani lõunaosas

Austraallased ja USA väed Austraalias pettusid Korallimere lahingus. Nad arvasid, et MO-operatsioon pidi viima Austraalia mandriosa vallutamiseni. Mai lõpus toimunud koosolekul ütles Austraalia nõuandev sõjanõukogu, et lahing oli pettumust valmistav, kuna liitlased teadsid Jaapani plaanidest.

Kindral MacArthur ütles Austraalia peaministrile John Curtinile, et Jaapani väed võivad IJNi toetusel rünnata ükskõik kus.

Midway's kaotatud lennukikandjate tõttu ei suutnud jaapanlased Port Moresby'sse merelt tungida. Jaapan püüdis Port Moresbyt vallutada maismaalt. Jaapan alustas oma rünnakut Port Moresby suunas piki Kokoda Track'i 21. juulil Buna ja Gona poolt.

Selleks ajaks saatsid liitlased Uus-Guineasse rohkem vägesid. Lisandunud väed aeglustasid ja peatasid septembris 1942 Jaapani edasiliikumist Port Moresby suunas. Samuti takistasid nad jaapanlastel hõivata liitlaste baasi Milne Bay's.

Liitlased püüdsid oma võitu Korallimerel ja Midwayl kasutada, et püüda võita sõda Jaapani vastu. Esimesteks rünnakuteks valisid liitlased Tulagi ja Guadalcanal.

Kuna jaapanlased ei suutnud Port Moresbyt vallutada ja nad said Midwayl lüüa, ei olnud Tulagi kaitstud teiste Jaapani baaside poolt. Tulagi oli Rabaulist, lähimast suurest Jaapani baasist, nelja lennutunni kaugusel.

7. augustil 1942 maabus Guadalcanalil 11 000 USA merejalaväelast ja Tulagil ja lähedalasuvatel saartel 3000 USA merejalaväelast. Jaapani väed Tulagil ja lähedalasuvatel saartel hukkusid Tulagi ja Gavutu-Tanambogo lahingus. USA mereväelased Guadalcanalil vallutasid jaapanlaste poolt ehitamisel oleva lennuvälja.

Sellega algas Guadalcanaali ja Saalomoni saarte kampaania. Nende tulemuseks olid mitmed lahingud liitlaste ja Jaapani vägede vahel järgmise aasta jooksul. Koos Uus-Guinea kampaaniaga hävitas see Jaapani kaitsevõime, põhjustas Jaapani sõjaväele - eriti mereväele - tohutuid kaotusi. See aitas liitlastel võita sõja Jaapani vastu.

Jaapani vägede edasitungi edasilükkamine võimaldas ka Ameerika Ühendriikide mereväeüksustel 2. oktoobril 1942 Funafutil maabuda. USA rajas lennuväljad, kust USAAFi B-24 Liberator pommitajad said lennata. Tuvalu atollid olid kohad, mida liitlased said kasutada, et valmistuda Tarawa lahinguks ja 20. novembril 1943 alanud Makini lahinguks.