Teutoburgi lahing 9. pKr: Arminius vs Varus ja Rooma lüüasaamine

Rooma väejuht Varus oli umbes neljas tähtsaim mees Roomas. Ta oli tuntud ja kardetud oma halastamatute tegude ja löödud vaenlaste ristilöömise tõttu. Kindlasti oli see germaanlastele teada ja võis aidata hõimudel kokku tulla, et talle vastu seista.

Saksa väejuhiks oli Arminius, kes oli saanud Rooma sõjaväelise hariduse. Ta oli veetnud oma nooruse Roomas pantvangis. Seetõttu tundis ta Rooma sõjalisi meetodeid: need teadmised pidid olema otsustava tähtsusega.

Hiljem naasis Arminius koos Varusega Germaniasse ja temast sai tema usaldusväärne nõunik. Ta sõlmis salaja liidu germaani hõimude vahel, kes olid traditsiooniliselt olnud vaenlased. Sellele aitas kaasa viha Varuse jultumuse ja julmuse üle, mida ta lüüa sai.

"...Stratagem oli seega hädavajalik; ja oli vaja Varust pimestada nende plaanide suhtes, kuni saabub soodne võimalus otsustava löögi andmiseks..." Briti ajaloolane Edward Shepherd Creasy (1812-1878)

Kui Varus oli teel oma suvelaagrist Weseri jõest läänes asuvasse talvepeakorterisse Reini ääres, kuulis ta teateid kohalikust mässust. Selle oli Arminius lavastanud.

"...Seda esitati Varusele kui sündmust, mis nõudis tema viivitamatut kohalolekut; kuid teda hoiti teadmatuses, et see oli osa kooskõlastatud rahvuslikust ülestõusust; ja ta nägi Arminiust ikka veel oma alistunud vasallina...". Edward Shepherd Creasy

Hiljutised arheoloogilised leiud paigutavad lahingu Kalkriese mäele Osnabrücki maakonnas Alam-Saksi liidumaal. Roomlased pidid sel ajal marssima loode suunas praegusest Detmoldi linna piirkonnast, möödudes Osnabrückist ida pool; nad pidid siis enne rünnakut selles piirkonnas laagrit pidama.

Varuse väed koosnesid kolmest leegionist, kuuest abivägede kohordist (mittekodanike või liitlaste väed) ja kolmest ratsaväe eskadrillist. Paljudel neist oli vähe lahingukogemust germaani võitlejatega kohalikes tingimustes.

Rooma väed ei marssinud lahinguväe koosseisus ja ka laagris oli suurel hulgal järglasi. Metsa sisenedes leidsid nad, et tee oli kitsas ja mudane; Dio Cassiuse sõnul oli tekkinud ka äge torm. Ta kirjutab ka, et Varus jättis välja saatmata eelneva luurerühma.

Marssijoon oli ohtlikult pikaks venitatud - hinnanguliselt oli see üle 15 km ja võib-olla isegi 20 km pikk. Siis ründasid seda ootamatult germaani sõdalased, kellel olid kaasas mõned kerged mõõgad, suured piigad ja odad, mis olid lühikeste ja kitsaste teradega, nii teravad ja sõjasõbralikud, et neid võis kasutada vastavalt vajadusele. Germaani sõdalased piirasid kogu Rooma armee ümber ja lasksid tunglejate pihta odaotsikuid.

Roomlastel õnnestus rajada ööseks kindlustatud laager ja järgmisel hommikul murdsid nad välja avatud maale, tänapäeva Ostercappelni linna lähedale. Väljalangemine maksis neile suuri kaotusi, nagu ka edasine põgenemiskatse läbi teise metsaala marssides, kus jätkusid tugevad vihmad. Vihm takistas neil vibude kasutamist, sest niiskuses muutuvad jämedad nöörid lõdvaks, ning jättis nad praktiliselt kaitseta, sest ka nende kilbid muutusid veega märjaks.

Seejärel alustasid roomlased öist põgenemismarssi, kuid marssisid teise lõksu, mille Arminius oli seadnud Osnabrücki lähedal asuva künka jalamil. Seal kitsendas künka jalamil liivane, avatud riba, millel roomlased võisid kergesti marssida. Metsa ja Suure soo servas asuva soostiku vahele jäi vaid umbes 100 m pikkune vahe. Tee oli tõkestatud kraaviga ja metsa poole oli tee äärde ehitatud muldmüür. See võimaldas hõimlastel roomlasi katte pealt rünnata.

Roomlased tegid meeleheitliku katse müüri ründamiseks, kuid ebaõnnestusid. Seejärel tormasid germaani sõdalased väljakule ja tapsid roomlased maha; Varus sooritas enesetapu.

Umbes 15 000-20 000 Rooma sõdurit pidi hukkuma; mitte ainult Varus, vaid ka paljud tema ohvitserid olevat võtnud endale elu, langedes heakskiidetud viisil mõõga otsa. Tacitus kirjutas, et paljud ohvrid ohverdasid germaanlased oma põlisrahva religioossete tseremooniate raames, keetsid neid pottides ja kasutasid nende luid rituaalides. Teised aga lunastati ja mõned tavalised sõdurid orjastati.

Võidule leegionide üle järgnes kõigi Rooma linnuste, garnisonide ja linnade - mida oli vähemalt kaks - puhastamine ida pool Reini jõge. Ülejäänud kaks Rooma leegioni Saksamaal paiknesid Mainzis asuvas kindluses, mida juhtis Varuse vennapoeg. Nad rahuldusid sellega, et üritasid hoida Reini jõge.

Varuse vead

1. Segestes, Arminiuse naise isa ja abielu vastane, hoiatas Varust Arminiuse eest. Ööl enne Rooma vägede lahkumist soovitas ta Varusele Arminiuse ja mitme teise germaani juhi arreteerimist. Ta pidi teadma, et nad kavandavad ülestõusu. Varus lükkas nõuande tagasi kui isikliku vaenu ajendatud.
   Seejärel lahkus Arminius, öeldes, et ta kavatseb roomlaste väed Rooma kampaania toetuseks kokku kutsuda. Selle asemel juhtis ta oma vägesid, mis pidid olema lähedal ootamas, rünnakutes ümbritsevate Rooma garnisonide vastu.
2. Isegi ilma selle hoiatuseta oleks Varus pidanud poliitikast lähtuvalt olema vähem usaldav Arminiusesse, kes osutus topeltagendiks.
3. Marss läbi metsa oli vastuolus tavaliste Rooma sõjaliste meetoditega, sest metsas on nii nägemine kui ka kaitse piiratud. Marss ei toimunud lahinguvormatsioonis.
   Ilmselt valiti see marsruut "lühikese tee" jaoks, kuid Varusel puudusid tõendid, et selline kiireloomulisus oli tõesti vajalik. See oli kahekordselt nii, sest metsa tõttu venis rivi nii kaugele, et üks osa ei saanud teist toetada
   .
4. Scoutide ("luurajate") puudumine oli peaaegu kuritegelik ja oleks tõenäoliselt põhjustanud Varuse hukkamise, kui ta ei oleks võtnud endale elu.
5. Halb ilm oli veel üks hea põhjus metsa mineku ettevaatlikkuseks. Mets oli Varusele tundmatu maa. Uued marsruudid tuleb alati välja uurida.

Kuigi me ei saa kunagi teada, miks Varus neid vigu tegi, viitab tema ülbuse ja liigse enesekindluse maine sellele, et ta alahindas sakslasi. Kuid kõik Rooma varasemad kogemused alates Caesarist olid näidanud, et germaani hõimud on sõjas tugevad.

Rooma ajaloolase Suetoniuse teose "De vita Caesarum" (Caesarite elust) kohaselt oli keiser Augustus lüüasaamisest kuuldes uudisest nii vapustatud, et ta löödi oma peaga vastu oma palee seina ja karjus korduvalt:

"Quintili Vare, legiones redde! " ("Quintilius Varus, anna mulle mu leegionid tagasi!").

Kolme leegioni numbreid ei kasutanud roomlased pärast seda lüüasaamist enam kunagi, erinevalt teistest leegionitest, mis restruktureeriti - see on Rooma ajaloos ainulaadne juhtum.

See lahing lõpetas 40 aastat varem toimunud kodusõdade lõppemisele järgnenud Rooma võidukäigu. Augustuse kasupoeg Tiberius võttis tegeliku kontrolli üle ja valmistas ette sõja jätkamist. Reinile saadeti kolm leegioni, et asendada kaotatud leegionid.

Rooma kättemaks

Kuigi nende šokk tapatalgute üle oli suur, alustasid roomlased aeglaselt ja süstemaatiliselt ettevalmistusi riigi tagasivallutamiseks. Aastal 14 pKr, vahetult pärast Augustuse surma ja tema pärija ja kasuisa Tiberiuse ametisse astumise järel, korraldas uue keisri vennapoeg Germanicus suure rüüsteretke.

Ühel tähetagusel ööl veristas ta marsi ja laastas nende külasid tule ja mõõgaga. Sel ööl olid germaanlased pidutsemas; purjus ja magades üllatas neid Germanicus. Nende jumaluse tempel hävitati.

Mitmed teised hõimud äratati selle tapmise tõttu üles ja ründasid Germanicus't teel tema talvelaagrile, kuid said raskeid kaotusi.

Järgmisel aastal toimusid kaks suuremat sõjakäiku ja mitu väiksemat lahingut, mille käigus võitles suur armee, mille suuruseks hinnatakse 55 000-70 000 meest ja mida toetasid mereväed. Kevadel 15 pKr tungis legaat Caecina Severus 25 000-30 000 mehega teist korda Marsile, tekitades suurt hävingut.

Vahepeal olid Germanicuse väed ehitanud Taunuse mäele kindluse, kust ta 30-35 000 mehega marssis Chatti (tõenäoliselt külade piirkond) vastu ning tapis lapsi, naisi ja vanureid. Töövõimelised mehed põgenesid üle jõe ja varjusid metsadesse. Pärast seda lööki marssis Germanicus Mattiumi vastu ja põletas linna maha.

Suvel 15 pKr külastas armee esimese lahingu toimumiskohta. Tacituse sõnul leidsid nad hunnikud luid ja puude külge naelutatud koljusid, mida nad matnud on, "...vaadates kõiki kui sugulasi ja oma verest...". Kalkriese mäelt on leitud hauakünkaid, mille jäänused vastavad sellele kirjeldusele.

Germanicus'e juhtimisel marssisid roomlased 16. aastal pKr. veel ühe armee koos liitlastest germaani sõduritega Germaniasse. Ta suutis end üle Weseri tänapäeva Mindeni lähedal läbi võidelda, kandes seejuures mõningaid kaotusi. Ta sundis Arminiuse armeed Weseri jõe ääres avatud lahingus seisma. Germanicuse leegionid tekitasid germaani vägedele suuri kaotusi, kandes samal ajal vaid väiksemaid kaotusi.

Üks viimane lahing peeti Angivari müüril, tänapäeva Hannoverist lääne pool. Jällegi tapeti palju germaani sõdureid, mis sundis neid põgenema. Suvel 16 pKr. marssis Caius Silius 33 000 mehega chattide vastu. Germanicus tungis kolmandat korda marsialadele ja laastas nende maad.

Kuna tema peamised eesmärgid olid saavutatud ja talv oli käes, käskis Germanicus oma armee tagasi oma talvelaagritesse, kusjuures laevastik sai Põhjamere tormi tõttu kahjustada. Pärast veel mõningaid rüüsteretki üle Reini, kusjuures 9. aastal pKr. kaotatud kolmest Rooma leegioni kotkast kaks taastati, käskis Tiberius Rooma vägedel peatuda ja üle Reini tagasi tõmbuda. Germanicus kutsuti tagasi Rooma ja Tiberius teatas talle, et talle antakse triumf ja uus väejuhatus.

Germanicuse kampaania eesmärk oli kätte maksta Teutoburgi kaotuse eest ja osaliselt ka reageerida mässumeeleoludele oma vägede seas.

Arminius, keda Rooma oli pidanud tõeliseks ohuks stabiilsusele, oli nüüd löödud. Kui tema liitlaste germaani koalitsioon oli purustatud ja au kätte makstud, ei olnud Rooma armee Reini taga tegutsemise tohutu kulu ja risk väärt mingit tõenäolist kasu.

Selle loo viimast peatükki jutustab ajaloolane Tacitus. Umbes 50. aasta paiku pKr tungisid chattide väed Rooma territooriumile ja hakkasid rüüstama (võtma kõike väärtuslikku). Rooma väejuht ründas leegionäride väega, keda toetasid Rooma ratsavägi ja abiväed, chattisid mõlemalt poolt ja lõi nad maha. Roomlased olid vaimustuses, kui nad leidsid Rooma vangid, sealhulgas mõned Varuse leegionist, keda Chatti oli 40 aastat kinni pidanud.

See lahing ja Tacitus'e ajalood avaldasid suurt mõju 19. sajandi saksa rahvuslusele. 19. sajandil olid sakslased endiselt jagunenud paljudeks Saksa riikideks, kuid nad sidusid end germaani hõimudega kui ühe "saksa rahva" ühiste esivanematega.

1808. aastal tekitas saksa kirjaniku Heinrich von Kleisti näidend "Die Hermannsschlacht" Napoleoni-vastaseid meeleolusid, kuigi seda ei saanud Prantsuse okupatsiooni ajal esitada.

Hiljem kasutati Arminiuse kuju vabaduse ja ühendamise ideaalide esindajana - nagu seda toetasid Saksa liberaalid ja mida vastasid reaktsioonilised valitsejad. Sel perioodil hakati rajama mälestusmärki - Hermannsdenkmali - ja Arminius sai pansaksa sümboliks. Mälestusmärk jäi aastakümneteks lõpetamata, kuni 1870-71. aasta Prantsuse-Preisi sõda ühendas riigi. Valmis monument oli siis konservatiivse saksa rahvusluse sümboliks.