Mäss on see, kui grupp inimesi koguneb, et avalikult vastanduda, muuta või kõrvaldada võimul olevaid inimesi või isikuid. Tavaliselt tähendab see rühma sõdureid, kes üritavad oma ohvitsere ametist kõrvaldada, või rühma madruseid, kes üritavad laeva kaptenit kõrvaldada. Mässavat inimrühma nimetatakse mässajateks. Mäss võib olla äkiline ja vägivaldne, aga ka organiseeritud või ideoloogiliselt motiveeritud; see võib toimuda nii sõjaväes, meres kui ka tsiviilühiskonnas (näiteks tööpõlguse, kodanikualgatuse või poliitilise protesti vormis).

Põhjused

Mässu põhjused on tavaliselt seotud rahulolematuse, ebaõigluse või kriitiliste olukordadega. Levinumad põhjused on:

  • halbad teenistus- või töötingimused, palga- või varustuse puudus;
  • tõsised juhendamis- või juhtimisvead, usalduse kadumine juhtkonna vastu;
  • sõjalised kaotused või lootusetusolukorrad, mis vähendavad distsipliini;
  • poliitilised või ideoloogilised erimeelsused, soov muutuste järele;
  • rahvuslikud või religioossed pinged, ebaõiglane kohtlemine;
  • vägivaldsed või ebaseaduslikud korraldused, mida alluvad keelduda täitmast.

Vormid ja eristused

Mäss võib avalduda mitmel moel:

  • laeva- või sõjaväemäss: alluvate organiseeritud vastuhakk ülematele;
  • tööstusmäsud ja streigid, mis muutuvad vägivaldseks või ähvardavaks;
  • riiklikud või piirkondlikud ülestõusud ja mässud, mille eesmärk on valitsuse kukutamine või territoriaalne iseseisvus;
  • individuaalsed ja grupipõhised reetmised või sabotaažid sõjategevuse ajal.

Õiguslikud tagajärjed ja karistused

Paljudes riikides ja armeedes käsitletakse mässu kuriteona või sõjakuriteona. Võimalikud tagajärjed on:

  • kohene vahistamine ja eriomased õigustoimingud (nt kohtuistung, sõjakohus või erikohus);
  • karistused varieeruvad vangistusest ja distsiplinaarkaristustest kuni surmanuhtluse või maale jätmiseni (marooning) välja;
  • moraalsed ja sotsiaalsed tagajärjed – teenistus- või tööalane sulgemine, maine kahjustus;
  • pikaajalised poliitilised muudatused, kui mäss kasvab laiemaks ülestõusuks.

Ajaloolised näited

Avastamise ajastul tähendas mässamine avalikku mässu laeva kapteni vastu. See juhtus Magellani reisi ajal ja üks mässaja tapeti. Teine mässumees hukati ja 2 teist pandi maale ja jäeti sinna. Pärast mässu Henry Hudsoni laeval Discovery jäeti Hudson ja mitmed teised väikeses paadis ookeanile. Need juhtumid näitavad, kui tõsised ja eluohtlikud võisid olla merepõhised mässud ning kuidas meres toimunud mässudele järgnesid sageli karmid karistused.

Teised tuntud ajaloolised näited (ilma linkideta selles tekstis) hõlmavad:

  • Mäss laeval HMS Bounty (1789) – kapten William Blighi vastu toimunud mäss, kus Fletcher Christian juhtis meeskonna kaptenist üle võtma; see juhtum on saanud laialdase kajastuse ja kirjandusliku/filmilise töötlemise.
  • Spitheadi ja Nore'i mässud (1797) – Inglise kuninglikus laevastikus toimunud protestid ja mässud, mis olid seotud halbade tingimuste ja palganõuetega, ning millel oli kaasaegne poliitiline mõju.
  • erinevad sõjaväemässud läbi ajaloo, kus väeüksused on keeldunud korraldustest või püüdnud värsket juhtkonda eemalduseks – sellised juhtumid on sageli tekitanud olulisi julgeoleku- ja poliitikariske.

Kuidas mässu ennetada või lahendada

Paljud mässud oleksid ära hoitavad või leebemad, kui rakendataks järgmisi meetmeid:

  • avatud suhtlus juhtkonna ja alluvate vahel ning võimalus kaebusi korralikult lahendada;
    • õiglased töö- ja teenistusolud, piisav varustus ning õiglane tasustamine;
  • kindel, samas inimlik distsipliin ning juhtide kompetents olukordade juhtimisel;
  • rahumeelsed läbivaatus- ja lepitussüsteemid, mis vähendavad eskalatsiooni ohtu;
  • õiguslikud ja moraalsed raamistikud, mis kaitsevad nii alluvaid kui ka juhtkonda ebaseaduslike käskude eest.

Kokkuvõttes on mäss ilmselt sümptom laiematest probleemidest – süsteemilistest, juhtimislikest või sotsiaalsetest pingetest. Ajaloolised näited näitavad, et reaktsioonid mässule on olnud väga karmid, kuid ka see, et rahumeelne lahendamine ja ennetus võivad vähendada vägivaldseid lõpptulemusi.