Vene kodusõda (1917–1922): Punaarmee ja Valge armee konflikt

Vene kodusõda (1917–1922): põhjalik ülevaade Punaarmee ja Valge armee konfliktist, välissekkumisest, rahvuslikest liikumistest ja Nõukogude võimu tekkest.

Vene kodusõda oli kodusõda, mis kestis 1917. aasta novembrist kuni 1922. aasta oktoobrini mitmete rühmituste vahel Venemaal. Peamine võitlus toimus Punaarmee ja Valge armee vahel. Punaarmee oli kommunistide armee. Valge armee seisis kommunistide vastu. Teised väed võitlesid mõlema rühma vastu või aitasid mõnikord üht rühma teise vastu. Välisriigid, nagu Jaapan, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid, saatsid vägesid, et aidata lõhestatud valget armeed. Punaarmee võitis selle sõja, sest nende armee oli paremini organiseeritud ja neil oli parim territoorium. Pärast seda sõda asutasid kommunistid 1922. aastal Nõukogude Liidu.

Vene impeeriumi traditsiooniline, autokraatlik valitseja, tsaar Nikolai II, oli just 1917. aasta veebruarirevolutsioonis oma trooni kaotanud. Paljud Venemaa impeeriumi piirkonnad ei olnud stabiilsed. Paljud rühmitused olid organiseerunud võitluseks. Kommuniste toetavad töölised ja talupojad organiseerusid Punaarmeesse. Nende vastu olevad inimesed organiseerusid Valgesse Armeesse.

Ukrainas organiseerisid mõned vaba Ukraina eest võitlevad rühmitused end Rohelise Armee nime all. Oli ka mitmeid teisi rühmitusi. Roheline armee ja väiksemad rühmitused võitlesid üksteise vastu ning mõnikord võitlesid nad ka Punaarmee ja Valge armee vastu. Teised rahvuslikud armeed võitlesid iseseisvuse eest igasugusest vene kontrollist. Soome, Poola, Leedu, Läti ja Eesti saavutasid edu.

Samal ajal olid mõned välisriigid mures Nõukogude Liidus valitsevate kommunistide pärast. Nad kartsid, et kommunism saabub ka nende riikidesse, kui kommunistid saavutavad edu, mistõttu nad aitasid võidelda kommunistide Punaarmee vastu. Nad alustasid Siberi sekkumist ja aitasid ka muul moel valgeid. Aeglaselt muutus sõda väga suureks ja kestis aastaid.

Põhjused ja osapooled

Kodusõja põhilised põhjused olid kiirenev poliitiline lõhestumine pärast 1917. aasta revolutsioone, võimuvõitlus bolševike (kommunistide) ja nende vastaste vahel, kehtiva riigikorra häving ning rahutu sotsiaalmajanduslik olukord. Sõjas osalesid mitmesugused jõud:

Punaarmee – bolševike juhitud relvajõud, mida organiseerisid ja juhtisid partei ning sõjaväelised juhid (nt Lev Trotski juhtimisel algusajal). Punaarmee sai võimu keskendamise ja organiseeritud juhtimise abil eeliseks.
Valge armee – mitmete antikommunistlike rühmituste ja endiste tsaariarstide koalitsioon, kuhu kuulusid nii monarhistid, liberaalid kui ka paljud rahvuslikud poliitikud. Tuntuimad valgete juhid olid Anton Denikin, Aleksandr Koltšak, Nikolai Judenitš ja Pjotr Wrangel.
Rahvus- ja vabadusliikumised – Ukraina, Valgevene, Kaukaasia, Põhja- ja Läänemere piirkonna rahvad püüdsid saavutada iseseisvust või suurema autonoomia.
Kolmanda rühma jõud – kujutasid endast erinevaid piirkondlikke ja kättemaksumeeleoluga grupeeringuid (nt Mahhno anarkistid Ukrainas), samuti „rohelised” talupojaüksused ja bandiidid.
Välisriikide sekkumine – Jaapan, Suurbritannia, Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid jt toetasid valgeid kas sõjalise abi, vägede või materjaliga, eesmärgiga takistada bolševike levikut ja kaitsta oma huve.

Sõjategevuse iseloom ja peamised lahingud

Sõjategevus toimus laialdaselt: Euroopa osa Venemaast, Ukraina, Baltikum, Lääne-Siber ja Kaug-Ida. Võitlus kulges mitmel rindel ja muutus ajas. Alguses (1918–1919) tegid valged edukad edurünnakud mitmes suunas, kuid Punaarmee suutis oma ressursse paremini koondada ja vasturünnakuid teha. 1919. aasta lõpus–1920. aastal muutus olukord valgete jaoks üha ebasoodsamaks.

Mõned olulised sündmused ja episoodid:

1918: Nõukogude valitsus sõjaväelise ohjeldamise ja mobilisatsiooni kaudu hakkas vastust looma.
1918–1920: Põhjapoolse ja lõunapoolse valgete rünnakud, Koltšaki kontroll Siberis, Denikini rünnakud lõuna- ja keskvenemaal.
1920: Poola–Nõukogude sõda, mis lõppes Relgi rahulepinguga (1921) ja mõjutas ka Lääne piire.
1921: Kronstadti ülestõus Punaarmee vastu ning sõja ja repressioonide järel puhkenud rahulolematus sundis nõukogude juhtkonda poliitilisi ja majanduslikke muudatusi kaaluma.

Sõjategevuse meetodid ja sotsiaalne mõju

Võitlust iseloomustasid ulatuslikud repressionsioonid, kaoses ja tsiviilohvrite suur arv. Mõlemad pooled kasutasid julma taktikat: Punaarmee rakendas Red Terror (punaarmeelaste ja julgeolekujõudude repressioonid), valged tegid samuti ulatuslikke kättemaksuaktid (nn White Terror). Sõda tekitas ulatuslikku kannatust — linnad hävisid, raudteed ja taristu said kahjustada ning majanduslik kukkumine süvendas toidupuudust.

Majandus- ja poliitikameetmed

Punaarmee ja bolševike valitsus rakendasid sõja ajal majanduses sunnimeetmeid, mida nimetatakse War Communism'iks: tööstuste ja maade riigistamine, sundjagamine ja tarnekontroll. Need meetmed aitasid varustada Punaarmeed, kuid tekitasid rahulolematust tsiviilelanike seas. 1921. aastal reageeris juhtkond sellele majanduslikult ja poliitiliselt, alustades Uue Majanduspoliitika (NEP) elluviimist, mis leevendas mõningaid riiklikke piiranguid ja lubas eraettevõtlust väiksemas mahus.

Ohvrite arv ja tagajärjed

Surmajuhtumite hinnangud varieeruvad, kuid sõja, sellega seotud repressioonide, haiguste ja 1921–1922 aasta näljahäda tagajärjel hukkus hinnanguliselt mitu miljonit inimest. Sõda põhjustas suurt rahvastikukahju, majanduslikku langust ning territoriaalseid ja administratiivseid muutusi Euroopas ja Aasias.

Tulemused ja pärand

Punaarmee võit ja bolševike kontroll suurema osa Vene territooriumist.
1922. aasta lõpus (detsembris) loodi ametlikult Nõukogude Liit, mis koondas endas mitu nõukogude vabariiki ning paika pani uue liidustruktuuri.
Paljud piirkonnad said iseseisvuse või de facto sõltumatuse lühiajaliselt (nt Soome, Balti riigid, Poola), mis mõnel juhul kinnistus rahvusvaheliste lepingutega.
Sõda süvendas poliitilist polariseeritust, tõi kaasa tugeva üheparteisüsteemi kujunemise ja pani aluse laialdastele repressioonidele ning modernsele totalitaarsele riigistruktuurile Nõukogude Liidus.

Lühike kokkuvõte

Vene kodusõda oli mitmekihiline ja verine konflikt, kus kohtusid ideoloogilised, rahvuslikud ja piirkondlikud huvid. Selle tagajärjel muutus Venemaa poliitiline kaart, kujunes võimukasum ja algasid aastakümneid kestvad sotsiaalpoliitilised protsessid, mis määrasid kogu regiooni tuleviku.

Perioodid

Punaarmee ja valge armee võitlesid selles sõjas kolmel peamisel rindel. Need piirkonnad asusid Nõukogude Liidu ida-, lõuna- ja loodeosas. Samuti oli sõja kolm peamist perioodi. Vene kodusõja puhkemine ja selle suur ulatus üllatas Vladimir Leninit.

Varsti pärast 1917. aasta Vene revolutsiooni algas Vene kodusõja esimene periood. Suurem osa selle perioodi lahingutegevusest oli väikesemahuline. Kuid võitlus algas paljudes kohtades.

Vene kodusõja teine periood oli väga oluline etapp. See kestis 1919. aasta jaanuarist kuni novembrini]. Alguses võitis valge armee kõigil kolmel rindel. Mõned välisriigid aitasid Valget Armeed. Kuid Leon Trotski reorganiseeris Punaarmee. Punaarmee lõi tagasi ja valge armee kaotused olid suured. Valge Armee kaotas peaaegu oma võitlusvõime.

Võitlus Krimmis oli sõja kolmas ja viimane periood. Krimmi oli kogunenud palju valge armee sõdureid. Nad olid teinud oma positsiooni väga turvaliseks ja tugevaks. Punaarmee jätkas nendega võitlust. Kui Poola-Nõukogude sõda lõppes Poola iseseisvumisega, sai rohkem Punaarmee sõdureid Krimmis oma kaaslasi tugevdada. See tegevus võitis Valge Armee 1920. aasta novembris. Võitlus jätkus Kaukaasias natsionalistide vastu 1920. aastate alguses.

Surmad/ohvrid

Venemaa kodusõja ajal kaotas oma elu umbes 8 miljonit inimest. Neist umbes miljon oli Punaarmee sõdurid.
Antikommunistid ja nende valge armee tapsid vähemalt 50 000 kommunisti.
Paljud miljonid inimesed surid ka nälja, näljahäda ja epideemiate tõttu. Paljud juudid tapeti pogrommides.

Pärast sõda

Vene kodusõja ajal ja pärast seda kandis Nõukogude Venemaa suurt kahju. Aastatel 1920 ja 1921 sadas vähe vihma, mis põhjustas 1921. aastal tõsise näljahäda. Umbes miljon venelast lahkus Venemaalt ja läks püsivalt teistesse riikidesse elama. Paljud neist olid väga haritud ja asjatundlikud inimesed.

Ka majanduslik kahju oli väga suur. Venemaa valuuta (rubla) väärtus langes. Aastal 1914 võis 2 rubla eest osta ühe USA dollari. Aastal 1920 pidi ühe USA dollari ostmiseks andma 1200 rubla. Hinnangute kohaselt läks sõda Nõukogude Venemaale maksma umbes 50 miljardit rubla ehk tänases hinnas 35 000 000 000,00 dollarit. Tööstuskaupade tootmine langes väga madalale tasemele. Näiteks toodeti Nõukogude Liidus vaid 5% puuvilla ja vaid 2% rauamaaki, võrreldes 1913. aasta toodanguga. Üldiselt oli tootmine langenud 20 %ni 1913. aasta toodangust.

Vene kodusõda mõjus väga halvasti ka põllumajandusele. Põllumajandusettevõtetes toodeti vaid 37 % tavapärasest toodangust. Hobuste arv langes 35 miljonilt (1916. aastal) 24 miljonile (1920. aastal). Ka veiste arv vähenes 58 miljonilt 37 miljonile.

Selle sõja ajal suutis Nõukogude Liidu valitsus kuidagi riiki juhtida. Märtsis 1921, neli kuud pärast valge armee lüüasaamist Krimmis, loobus Lenini administratsioon sõjakommunismi poliitikast ja sõnastas selle asemel uue majanduspoliitika, mis lubas põllumajanduse ja tööstuse denatsionaliseerimist, kuid enamik finantsasutusi jäid riigi omandisse, kusjuures nende sektorite reguleerimine oli dereguleeritud. 30. detsembril 1922 loodi ametlikult NSV Liit ja 1928. aastaks oli tootmine taastunud sõjaeelsele tasemele. Lenin ei elanud seda päeva siiski ära:. Ta suri 1924. aastal ja uueks juhiks sai Jossif Stalin.

Esimese maailmasõja ja Vene kodusõja tulemus oli väga halb uue Nõukogude Liidu elule ja ühiskonnale. Inimesed mäletasid alati nende halbu tulemusi.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Vene kodusõda?

V: Vene kodusõda oli kodusõda, mida peeti 7. novembrist 1917 kuni 16. juunini 1922 mitmete rühmituste vahel Venemaal. Põhiline võitlus toimus Punaarmee ja Valge armee vahel.

K: Kes olid Punaarmee?

V: Punaarmee oli kommunistlik, bolševistlik rühmitus.

K: Kes olid Valge armee?

V: Valge armee oli antikommunistlik ja hõlmas paljusid endisi tsaarilojaale.

K: Millised välisriigid saatsid vägesid, et aidata jagunenud Valget Armeed?

V: Jaapan, Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid saatsid vägesid, et aidata lõhestatud Valget Armeed.

K: Miks võitis Punaarmee?

V: Punaarmee võitis, sest see oli paremini organiseeritud, rohkem kui ühtne ja hoidis parimat territooriumi.

K: Millal kaotas tsaar Nikolai II oma trooni?

V: Tsaar Nikolai II kaotas oma trooni 1917. aasta veebruarirevolutsioonis.

K: Kuidas olid paljud Venemaa piirkonnad enne selle konflikti algust ebastabiilseks muutunud?

V: Paljud Venemaa piirkonnad olid muutunud ebastabiilseks, kuna kommuniste toetavad töölised ja talupojad organiseerusid sellesse, mida hakati nimetama Punaarmeeks, samas kui nende vastu olevad inimesed organiseerusid sellesse, mida hakati nimetama valgeks armeeks.