Vene kodusõda oli kodusõda, mis kestis 1917. aasta novembrist kuni 1922. aasta oktoobrini mitmete rühmituste vahel Venemaal. Peamine võitlus toimus Punaarmee ja Valge armee vahel. Punaarmee oli kommunistide armee. Valge armee seisis kommunistide vastu. Teised väed võitlesid mõlema rühma vastu või aitasid mõnikord üht rühma teise vastu. Välisriigid, nagu Jaapan, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid, saatsid vägesid, et aidata lõhestatud valget armeed. Punaarmee võitis selle sõja, sest nende armee oli paremini organiseeritud ja neil oli parim territoorium. Pärast seda sõda asutasid kommunistid 1922. aastal Nõukogude Liidu.

Vene impeeriumi traditsiooniline, autokraatlik valitseja, tsaar Nikolai II, oli just 1917. aasta veebruarirevolutsioonis oma trooni kaotanud. Paljud Venemaa impeeriumi piirkonnad ei olnud stabiilsed. Paljud rühmitused olid organiseerunud võitluseks. Kommuniste toetavad töölised ja talupojad organiseerusid Punaarmeesse. Nende vastu olevad inimesed organiseerusid Valgesse Armeesse.

Ukrainas organiseerisid mõned vaba Ukraina eest võitlevad rühmitused end Rohelise Armee nime all. Oli ka mitmeid teisi rühmitusi. Roheline armee ja väiksemad rühmitused võitlesid üksteise vastu ning mõnikord võitlesid nad ka Punaarmee ja Valge armee vastu. Teised rahvuslikud armeed võitlesid iseseisvuse eest igasugusest vene kontrollist. Soome, Poola, Leedu, Läti ja Eesti saavutasid edu.

Samal ajal olid mõned välisriigid mures Nõukogude Liidus valitsevate kommunistide pärast. Nad kartsid, et kommunism saabub ka nende riikidesse, kui kommunistid saavutavad edu, mistõttu nad aitasid võidelda kommunistide Punaarmee vastu. Nad alustasid Siberi sekkumist ja aitasid ka muul moel valgeid. Aeglaselt muutus sõda väga suureks ja kestis aastaid.

Põhjused ja osapooled

Kodusõja põhilised põhjused olid kiirenev poliitiline lõhestumine pärast 1917. aasta revolutsioone, võimuvõitlus bolševike (kommunistide) ja nende vastaste vahel, kehtiva riigikorra häving ning rahutu sotsiaalmajanduslik olukord. Sõjas osalesid mitmesugused jõud:

  • Punaarmee – bolševike juhitud relvajõud, mida organiseerisid ja juhtisid partei ning sõjaväelised juhid (nt Lev Trotski juhtimisel algusajal). Punaarmee sai võimu keskendamise ja organiseeritud juhtimise abil eeliseks.
  • Valge armee – mitmete antikommunistlike rühmituste ja endiste tsaariarstide koalitsioon, kuhu kuulusid nii monarhistid, liberaalid kui ka paljud rahvuslikud poliitikud. Tuntuimad valgete juhid olid Anton Denikin, Aleksandr Koltšak, Nikolai Judenitš ja Pjotr Wrangel.
  • Rahvus- ja vabadusliikumised – Ukraina, Valgevene, Kaukaasia, Põhja- ja Läänemere piirkonna rahvad püüdsid saavutada iseseisvust või suurema autonoomia.
  • Kolmanda rühma jõud – kujutasid endast erinevaid piirkondlikke ja kättemaksumeeleoluga grupeeringuid (nt Mahhno anarkistid Ukrainas), samuti „rohelised” talupojaüksused ja bandiidid.
  • Välisriikide sekkumine – Jaapan, Suurbritannia, Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid jt toetasid valgeid kas sõjalise abi, vägede või materjaliga, eesmärgiga takistada bolševike levikut ja kaitsta oma huve.

Sõjategevuse iseloom ja peamised lahingud

Sõjategevus toimus laialdaselt: Euroopa osa Venemaast, Ukraina, Baltikum, Lääne-Siber ja Kaug-Ida. Võitlus kulges mitmel rindel ja muutus ajas. Alguses (1918–1919) tegid valged edukad edurünnakud mitmes suunas, kuid Punaarmee suutis oma ressursse paremini koondada ja vasturünnakuid teha. 1919. aasta lõpus–1920. aastal muutus olukord valgete jaoks üha ebasoodsamaks.

Mõned olulised sündmused ja episoodid:

  • 1918: Nõukogude valitsus sõjaväelise ohjeldamise ja mobilisatsiooni kaudu hakkas vastust looma.
  • 1918–1920: Põhjapoolse ja lõunapoolse valgete rünnakud, Koltšaki kontroll Siberis, Denikini rünnakud lõuna- ja keskvenemaal.
  • 1920: Poola–Nõukogude sõda, mis lõppes Relgi rahulepinguga (1921) ja mõjutas ka Lääne piire.
  • 1921: Kronstadti ülestõus Punaarmee vastu ning sõja ja repressioonide järel puhkenud rahulolematus sundis nõukogude juhtkonda poliitilisi ja majanduslikke muudatusi kaaluma.

Sõjategevuse meetodid ja sotsiaalne mõju

Võitlust iseloomustasid ulatuslikud repressionsioonid, kaoses ja tsiviilohvrite suur arv. Mõlemad pooled kasutasid julma taktikat: Punaarmee rakendas Red Terror (punaarmeelaste ja julgeolekujõudude repressioonid), valged tegid samuti ulatuslikke kättemaksuaktid (nn White Terror). Sõda tekitas ulatuslikku kannatust — linnad hävisid, raudteed ja taristu said kahjustada ning majanduslik kukkumine süvendas toidupuudust.

Majandus- ja poliitikameetmed

Punaarmee ja bolševike valitsus rakendasid sõja ajal majanduses sunnimeetmeid, mida nimetatakse War Communism'iks: tööstuste ja maade riigistamine, sundjagamine ja tarnekontroll. Need meetmed aitasid varustada Punaarmeed, kuid tekitasid rahulolematust tsiviilelanike seas. 1921. aastal reageeris juhtkond sellele majanduslikult ja poliitiliselt, alustades Uue Majanduspoliitika (NEP) elluviimist, mis leevendas mõningaid riiklikke piiranguid ja lubas eraettevõtlust väiksemas mahus.

Ohvrite arv ja tagajärjed

Surmajuhtumite hinnangud varieeruvad, kuid sõja, sellega seotud repressioonide, haiguste ja 1921–1922 aasta näljahäda tagajärjel hukkus hinnanguliselt mitu miljonit inimest. Sõda põhjustas suurt rahvastikukahju, majanduslikku langust ning territoriaalseid ja administratiivseid muutusi Euroopas ja Aasias.

Tulemused ja pärand

  • Punaarmee võit ja bolševike kontroll suurema osa Vene territooriumist.
  • 1922. aasta lõpus (detsembris) loodi ametlikult Nõukogude Liit, mis koondas endas mitu nõukogude vabariiki ning paika pani uue liidustruktuuri.
  • Paljud piirkonnad said iseseisvuse või de facto sõltumatuse lühiajaliselt (nt Soome, Balti riigid, Poola), mis mõnel juhul kinnistus rahvusvaheliste lepingutega.
  • Sõda süvendas poliitilist polariseeritust, tõi kaasa tugeva üheparteisüsteemi kujunemise ja pani aluse laialdastele repressioonidele ning modernsele totalitaarsele riigistruktuurile Nõukogude Liidus.

Lühike kokkuvõte

Vene kodusõda oli mitmekihiline ja verine konflikt, kus kohtusid ideoloogilised, rahvuslikud ja piirkondlikud huvid. Selle tagajärjel muutus Venemaa poliitiline kaart, kujunes võimukasum ja algasid aastakümneid kestvad sotsiaalpoliitilised protsessid, mis määrasid kogu regiooni tuleviku.