Tiberius

Võimule tõusmine

Tiberius jagas alates 6. aastast eKr Augustuse tribüüni volitusi, kuid läks peagi Rhodosele pensionile. Tema kohta teatati, et ta ei soovi enam poliitikas osaleda. ^p117p46 Pärast Augustuse noorukeste pojapoegade Lucius ja Gaius varajast surma vastavalt 2. ja 4. aastal eKr ning tema enda venna Drususe varasemat surma (9 eKr) kutsuti Tiberius 4. aasta juunis eKr tagasi Rooma, kus Augustus võttis ta vastu tingimusel, et ta omakorda lapsendab oma vennapoja Germanicuse. ^p119 Sellega jätkus vähemalt kahe põlvkonna pärijate esitamise traditsioon.

Samal aastal sai Tiberius ka tribuuni ja prokonsuli volitused, välisriikide kuningate saadikud pidid talle austust avaldama, ja 13. aastaks sai ta oma teise triumfi ja Augustuse imperiumiga võrdse taseme. ^p119/120 Tiberius võttis nõuetekohaselt üle Augustuse tiitlid, kui vana mehe pikk valitsemisaeg 14. aastal pKr. lõppes^.

Tiberiuse keiser

Peagi tekkisid probleemid. Põhjapoolsed leegionid ei olnud saanud palka ja mässasid. Germanicus ja Tiberiuse poeg Drusus saadeti väikese väega välja, et mässu maha suruda ja leegionid tagasi rivvi viia. Germanicus koondas mässajad ja juhtis neid lühikesele sõjakäigule üle Reini germaani aladele, teatades, et kõik aarded, mida nad suudavad haarata, loetakse nende preemiaks. Germanicuse väed tungisid üle Reini ja hõivasid kiiresti kogu Reini ja Elbe vahelise territooriumi. Nii andis Germanicus Rooma vaenlastele olulise löögi ja surus maha vägede ülestõusu, mis suurendas tema kuulsust Rooma rahva seas.

Pärast Germaniast tagasikutsumist tähistas Germanicus 17. aastal pKr Roomas triumfi, mis oli esimene täielik triumf, mida linn oli näinud pärast Augustuse enda triumfi 29. aastal eKr. Selle tulemusena sai Germanicus 18. aastal pKr. kontrolli impeeriumi idaosa üle, nagu seda olid varem saanud nii Agrippa kui ka Tiberius, ning oli selgelt Tiberiuse järeltulija. Kuid taas kord tabas tragöödia, sest Germanicus suri aasta pärast, ilmselt mürgituse tagajärjel.

Tiberius ja Sejanus

Sejanus oli teeninud keiserlikku perekonda peaaegu kakskümmend aastat, kui ta 15. aastal pKr. preetoriaani prefektiks sai. Drususe surm tõstis Sejanuse esile. Tiberius lasi Sejanusele üle kogu linna kuju püstitada ja Sejanus muutus üha nähtavamaks, kui Tiberius hakkas Roomast täielikult lahkuma. Lõpuks, kui Tiberius 26. aastal pKr. Caprile tagasi tõmbus, jäi Sejanus kogu riigimehhanismi ja Rooma linna eest vastutavaks.

Sejanuse positsioon ei olnud päris õigusjärglane. Liivia (Augustuse kolmas abikaasa ja nõunik) kohalolek näib olevat tema võimu mõnda aega piiranud. Tema surm 29. aastal pKr muutis seda kõike. Sejanus alustas Roomas senaatorite puhastusprotsesside seeriat. Germanicuse lesk Agrippina vanem ja kaks tema poega arreteeriti ja pagendati 30. aastal pKr ning hiljem surid kõik kahtlastel asjaoludel.

Vastuseks manööverdas Tiberius targalt. Ta teadis, et Sejanuse kohene hukkamõistmine ei pruugi õnnestuda. Kuna ta ja Sejanus olid sel ajal ühised konsulid, astus Tiberius tagasi oma konsuli ametist, mis sundis Sejanust tegema sama. Sellega kaotas Sejanus suure osa oma seaduslikest volitustest ja kaitsest. Seejärel kutsuti Sejanus 31. aastal pKr. senati koosolekule, kus loeti ette Tiberiuse kiri, milles ta mõistis Sejanuse hukka ja käskis teda viivitamatult hukata. Macro nimetati preetoriaprefektiks, kelle konkreetne ülesanne oli Sejanuse kõrvaldamine. Sejanuse üle mõisteti kohut ning ta ja mitmed tema kolleegid hukati nädala jooksul.

Järgnesid veel riigireetmise protsessid. Tacitus kirjutab, et Tiberius oli oma valitsemisaja alguses kõhklevalt tegutsenud, kuid nüüd, oma elu lõpu poole, näis ta tegutsevat ilma südametunnistuseta. Mitmed kaasaegsed ajaloolased on siiski vaidlustanud Tacituse kirjelduse türannilisest ja kättemaksuhimulisest keisrist. Tuntud antiikajaloolane Edward Togo Salmon märgib oma teoses "A history of the Roman world from 30 B.C. to A.D. 138":

"Kogu Tiberiuse kahekümne kahe valitsemisaasta jooksul ei süüdistatud riigireetmises rohkem kui viiskümmend kaks isikut, kellest peaaegu pooled pääsesid süüdimõistmisest, samas kui neli süüdimõistmisele kuuluvat süütut inimest langesid senati liigse innukuse, mitte keisri türannia ohvriks".

Rooma aureus (kuldmünt), mis on vermitud 36. aastal pKr ja millel on kujutatud Tiberiust, tagaküljel Livia kui Pax (rahu).


Capril asuva Villa Jovise varemed, kus Tiberius veetis palju oma viimaseid aastaid, jättes impeeriumi juhtimise prefekt Sejanuse kätte.

Viimased aastad

Tiberiuse viimased aastad olid tähelepanuväärsed tema täieliku eemalviibimise ja keisrina tegevusetuse poolest. Ta oli nüüdseks juba 70-aastane vanamees ja jättis otsused Rooma ametnikele. Ta ei teinud midagi, et takistada oma lapselapse Caligula tõusu, kes oli nüüd rahva seas populaarne (ainsa ellujäänud Germanicuse pojana) ja kellel oli prefekt Makro toetus. Aastal 35 tegi Tiberius nii Caligula kui ka omaenda pojapoja Gemelluse kaaspärijateks, enne kui ta kaks aastat hiljem, oma 78. eluaastal, suri. Mõned oletavad, et Macro ja Caligula kiirendasid vana keisri surma. Sellest hoolimata oleks Caligula Tiberiuse järeltulija keisrina.