Marcus Aemilius Lepidus (sündinud 88/89 eKr, surnud 12/13 eKr) oli Rooma poliitik ja patritslik aadliperekonna Aemilii liikme. Ta oli üks Julius Caesari lähimaid mehi ning juhtis ja esindas Caesari võimu Roomas ka siis, kui Caesar viibis väljasõitudes ja sõdades. Ta oli Caesari asetäitja Roomas, kui Caesar oli Roomast eemal, et võita Pompeiust Pharsalose lahingus Kreekas. Pärast Caesari surma sai temast ka Pontifex Maximus – ülempreester –, amet, mida ta pidas kuni oma surmani.

Karjäär Caesari kõrval

Lepidus algatas oma poliitilise tee traditsioonilisel viisidel, hoides sidemeid mõjukate aadlisuguvõsadega. Tema lojaalsus Caesari vastu tõi talle olulisi positsioone ja sõjalisi käske. Caesarile lojaalse kõrge ametnikuna oli Lepidus tihti määratud Rooma rahvaste ja koduste asjade järelevalvijaks, kui diktaator ise kaugel tegutses. Tema tihe seotus Caesari ringkondadega aitas tal olla üks usaldusväärsemaid liitlasi senati ja rahva silmis.

Teine triumviraat ja võimujaotus

Koos Octavianuse (hilisema Augustusena) ja Marcus Antoniusega moodustas ta 43. aastal teise triumviraadi, et astuda vastu Caesari mõrva järel tekkinud lõhestumisele ja vandenõulastele. Triumviraat loodi erakorralise võimu baasil ning selle eesmärk oli neutraliseerida poliitilised vaenlased, organiseerida sõjaline vastulöök ja jagada riigi kontrolli triumviride vahel. Triumviraadi asutamine ja selle praktika – kõrvale tõrjuda konsulid ning senat – tähendas paljude ajaloolaste arvates Rooma Vabariigi lõpliku poliitilise murenemise algust.

Teenistus pärast Philippit ja kui provintsivanem

Pärast ülemaailmsele tasandile tõusnud sõjalisi kokkupõrkeid – sh Philippi lahing – jagati triumviraadi vastavalt kontrollile ja provintsidele. Lepidus sai haldada suurt territooriumi, mis hõlmas mitmeid Lääne-Mediterraneumi alasid, sealhulgas Hispaaniat ja osa Põhja-Aafrikast. Tema positsioon antud piirkondade üle oli tähtis, kuid samas tegi ta end haavatavaks, kuna eraldatud provintsivalitsemine andis nii sõjalist kui poliitilist sõltumatust.

Konfliktid, süüdistused ja langus

Lepidust on süüdistatud kollaboratsioonis ja katsetes säilitada või laiendada isiklikku võimu – üks tuntumaid juhtumeid puudutas tema seotust Sitsiilia rahutustega. 36. eKr puhkenud sündmused, milles Lepidust kahtlustati oma mõjuvõimu kinnitamise püüdes, andsid Octavianusele võimaluse nõrgestada oma võrdset partnerit. Octavianus kasutas ära Lepiduse päevakohaseid eksitusi ja tema sõjaväe lojaalsuse kõikumist, et võtta temalt peamised ametikohad ning piirata tema poliitilist rolli. Kuid isegi pärast avalikku alandamist ja poliitilisest võimust tagandamist säilitas Lepidus oma usaldusväärse religioosse staatuse – ta jäi Rooma Pontifex Maximuseks.

Viimased aastad ja pärand

Pärast poliitilisest mängust väljajäämist elaski Lepidus peamiselt tagasi tõmbunult. Ta suri rahulikult Itaalias Circeii's umbes 12. aasta lõpus või 13. aasta alguses eKr. Kuigi tema järele jääv maine on sageli varjutatud Octavianuse ja Mark Antoniuse vastuoluliste ja suurejooneliste tegevuste tõttu, on Lepidus ajalooliselt oluline kui üks viimaseid katseid säilitada vana patritslikku eliiti ja kui võtmetegelane teisest triumviraadist – süsteemist, mis lõi aluse Rooma vabariigi lõpu ja keisririigi tekkimisele.

Tähtsamad vaatamisväärsused ja tähelepanekud:

  • Lepidus oli oluline lüli Caesari ja triumviraadi vahel – ta esindas nii religioosset kui poliitilist autoriteeti.
  • Teise triumviraadi toime oli radikaalne: proscriptioonid, võimu koondamine ja territoriaalne jagunemine muutsid Rooma poliitilist maastikku püsivalt.
  • Pärast poliitilist langust jäi Lepidus kehtestatud religioosse auastme kaudu ametisse, mis aitas tal säilitada teatavat aukartust ja staatust isegi siis, kui tema poliitiline mõjuvõim oli vähenenud.