Konsul (Vana-Rooma)
Rooma konsul oli Rooma Vabariigi kõrgeim valitud poliitiline ametikoht.
Igal aastal valiti koos kaks konsulit, kes tegutsesid üheaastaseks ametiajaks. Igale konsulile anti vetoõigus oma kolleegi suhtes ja ametnikud vaheldusid iga kuu.
Konsulid olid tavaliselt patriitsid, kuigi pärast 367. aastat eKr võisid plebsid (lihtrahvas; plebejid) kandideerida konsuliks.
Konsulitel oli rahuajal ulatuslik võim (haldus-, seadusandlik ja kohtuvõim) ning sõja ajal oli neil sageli kõrgeim sõjaline juhtkond. Nad viisid läbi mõningaid religioosseid riitusi, mida võisid teha ainult kõrgeimad riigiametnikud. Konsulid lugesid ka ettekuulutusi, mis oli oluline samm enne armee juhtimist.
Tsiviilhaldus
Konsulid võisid kokku kutsuda senati ja juhatasid selle koosolekuid. Iga konsul tegutses kuu aega senati presidendina. Samuti võisid nad kokku kutsuda mis tahes Rooma riigikogu ja juhatada seda. Seega viisid konsulid läbi valimisi ja panid seadusandlikke meetmeid hääletusele. Kui kumbki konsul ei viibinud linnas, võttis nende ametikohustusi üle praetor urbanus (linnaprefekt).Iga konsuli saatis igal avalikul esinemisel kaksteist liktorit, kes näitasid ametikoha hiilgust ja olid tema ihukaitsjad. Igal liktoril oli käes fasces, vardakimp, mis sisaldas kirvest. Vardad sümboliseerisid piitsutamisvõimu ja kirves sümboliseeris surmanuhtluse võimu. Linna sees eemaldasid liktorid kirveid vitsadest, et näidata, et kodanikku ei saa ilma kohtuprotsessita hukata. Demokraatlikku kogunemisse sisenedes langetasid liktorid faskiid, et näidata, et konsulite volitused tulenevad rahvast (populus romanus).
Sõjalised volitused
Väljaspool Rooma müüre olid konsulite volitused palju suuremad, sest nad olid kõigi Rooma leegionite ülemjuhatajad. Just selles funktsioonis oli konsulitel täielik imperium (võim).Kui leegionid telliti senati käskkirjaga, viisid konsulid läbi ajateenistuse. Armeesse astudes pidid kõik sõdurid andma konsulitele truudusevande. Konsulid jälgisid ka Rooma liitlaste poolt antud vägede kogumist.
Linnas võis konsul kodanikke karistada ja arreteerida, kuid tal puudus õigus määrata surmanuhtlust. Sõjakäigul olles võis konsul aga määrata mis tahes karistuse, mida ta vajalikuks pidas, mis tahes sõdurile, ohvitserile, kodanikule või liitlasele.
Iga konsul juhtis tavaliselt kahe leegioni suurust armeed, mida abistasid sõjaväetribuunid ja kvestor, kellel olid finantskohustused. Harvadel juhtudel, kui mõlemad konsulid koos marssisid, pidas kumbki neist kordamööda ühe päeva vältel komandot. Tavaline konsulaararmee oli umbes 20 000 mehe suurune ja koosnes kahest kodanikuleegionist ja kahest liitlasleegionist. Vabariigi algusaastatel olid Rooma vaenlased Kesk-Itaalias, nii et kampaaniad kestsid paar kuud.
Kui Rooma piirid laienesid 2. sajandil eKr, muutusid sõjakäigud pikemaks. Rooma oli sõjameelne ühiskond ja väga harva ei pidanud sõda. Seega ootasid senat ja rahvas konsulile ametisse astudes, et ta marssiks oma armeega Rooma vaenlaste vastu ja laiendaks Rooma piire. Tema sõdurid ootasid, et pärast sõjakäiku naasevad koju saagiga. Kui konsul saavutas ülekaaluka võidu, tervitasid tema väed teda imperaatorina ja ta võis taotleda, et talle antaks triumf.
Konsul võis viia kampaaniat läbi oma äranägemise järgi ja tal olid piiramatud volitused. Pärast kampaaniat võis teda siiski oma tegude eest vastutusele võtta.
Staatus impeeriumi perioodil
Rooma impeeriumis olid konsulid üksnes Rooma vabariikliku pärandi kujundlikuks esindajaks. Konsulaadil oli siis palju vähem võimu ja autoriteeti, sest keiser oli kõrgeim juht. Siiski olid konsulid sageli kõrged ja tähtsad iseenesest. Mõned neist olid määratud keisri järeltulijateks. Samuti nimetasid keisrid sageli end ise konsuliteks.Kontor säilib (palju muudetud kujul) kuni 9. sajandi alguseni pKr.
Küsimused ja vastused
K: Milline oli Rooma Vabariigi kõrgeim valitud poliitiline ametikoht?
V: Rooma Vabariigi kõrgeim valitud poliitiline amet oli Rooma konsul.
K: Mitu konsulit valiti igal aastal?
V: Igal aastal valiti kaks konsulit, kelle ametiaeg oli üks aasta.
K: Kellel oli vetoõigus oma kolleegi üle?
V: Igal konsulile oli vetoõigus oma kolleegi suhtes.
K: Kes võis pärast 367. aastat eKr kandideerida konsuliks?
V: Pärast 367. aastat eKr võisid konsuliks kandideerida ka plebeedid (lihtrahvas).
K: Millised volitused olid konsulitel rahuajal?
V: Rahuajal olid konsulitel ulatuslikud haldus-, seadusandlikud ja kohtuvõimud.
K: Millist rolli mängisid nad sõja ajal?
V: Sõja ajal olid konsulid sageli kõrgeima sõjalise juhtimise all.
K: Milliseid religioosseid riitusi võisid teha ainult kõrgeimad riigiametnikud?
V: Kõrgeimad riigiametnikud vastutasid mõnede religioossete riituste läbiviimise eest, mida võisid teha ainult nemad.
