Vana-Rooma konsul: roll, volitused ja ajalugu
Rooma konsul oli Rooma Vabariigi kõrgeim valitud poliitiline ametikoht.
Igal aastal valiti koos kaks konsulit, kes tegutsesid üheaastaseks ametiajaks. Igale konsulile anti vetoõigus oma kolleegi suhtes ja ametnikud vaheldusid iga kuu.
Konsulid olid tavaliselt patriitsid, kuigi pärast 367. aastat eKr võisid plebsid (lihtrahvas; plebejid) kandideerida konsuliks.
Konsulitel oli rahuajal ulatuslik võim (haldus-, seadusandlik ja kohtuvõim) ning sõja ajal oli neil sageli kõrgeim sõjaline juhtkond. Nad viisid läbi mõningaid religioosseid riitusi, mida võisid teha ainult kõrgeimad riigiametnikud. Konsulid lugesid ka ettekuulutusi, mis oli oluline samm enne armee juhtimist.
Valimine, nõuded ja ametiaeg
Konsulid valiti üldrahva assambleedes (comitia) üheks aastaks. Traditsiooniliselt valiti kaks konsulit samaaegselt, et vältida üksmeelset võimu ja tagada vastastikune kontroll. Ametiaja piirang — üks aasta — oli kavandatud võimu tsentraliseerumise ärahoidmiseks. Kui üks konsulitest suri või lahkus ametist, nimetati tema asemele suffectus ehk suffect-konsul.
Hiljem Rooma seadused fikseerisid ka nõuded varasematele ametikohtadele (cursus honorum) ja minimaalsed vanused: näiteks pärast Lex Villia Annalis (II saj eKr) pidid kandidaadid olema läbinud varasemaid ametikohti ja vastama vanusenõuetele, mis tegid konsuliks saamise tavaliselt küpses eas meheks.
Volitused ja sümbolid
Konsulitel oli imperium — seaduslik sõjaline ja tsiviilvõim, mis andis õiguse juhtida armeed ja teha kõrgeid otsuseid. Imperiumi juurde kuulusid ka sümbolid ja tavad: konsulid liikusid kõrvuti lictorite (keisrikandjate) saatel, kes kandsid fasces (väärikust ja karistusõigust tähistavaid virna saagide ja keppidega). Konsulid kandsid ametis olles ereda servaga riietust (toga praetexta) ning neil oli õigus võtta väljaauspicia ehk vaadelda tiivulinde ja teha rituaalseid ettekuulutusi enne olulisi poliitilisi või sõjalisi samme.
Ametikohustused ja piirangud
Konsulite tegevus hõlmas:
- senati ja rahvakogunemiste kutsumine ja juhatamine;
- seaduste rakendamine ja kõrgeim kohtuliku taotluse lahendamine teatud juhtudel;
- sõjalise juhtimise vastutamine — konsulid juhtisid tavaliselt peamisi sõjalisi kampaaniaid;
- väljapressimiste ja administratiivsete küsimuste korraldamine Rooma territooriumil ja provintsides.
Samas olid konsulid piiratud mitmete institutsiooniliste kontrollidega: võim jagunes kahe konsuli vahel (collegiality), igal konsulil oli teise suhtes intercessio ehk vetoõigus ning senat ja seadused piirasid otsustavaid samme. Ametiaeg oli lühike (üks aasta), et vältida pikaajalist autoritaarset võimu.
Ajalooline areng: vabariigist imperiumini
Vabariigi ajal oli konsulite positsioon riigi keskne võimuinstitutsioon. Pärast 1. saj eKr poliitilisi kriise ja kodusõdu (nt Sulla, Caesar, Marius) ning hiljem Augustusese keisrivalitsemise algusega konsulite tegelik poliitiline võim aga vähenes. Keisri keskne võim haaras endale peamised otsustusõigused; konsulid muutusid pigem auametnikeks, kelle kaudu tähistati imperaatori heakskiidetud inimesi ja kelle ametikoht kasutas endiselt ametiaja tähistamiseks (roomlased nimetasid aastaid sageli konsulite järgi: "aasta konsulite X ja Y ajal").
Samuti kujunes välja tava, et pärast ametiaega võis endine konsul saada provintsi kuberneriks (proconsul), kelle volitused võisid jätkuda ka pärast Rooma linna ametiaja lõppu.
Kuulsad konsulid
- Gaius Julius Caesar — konsul 59 eKr; tema tegevus konsulina ja hilisem võimukorraldus muutsid Rooma poliitikat sügavalt.
- Marcus Tullius Cicero — konsul 63 eKr; kuulus oma retoorika ja demokraatia kaitse poolest.
- Gaius Marius — mitmekordne konsul lõpuperioodil, tuntud sõjaväereformide ja poliitilise mõju tõttu.
- Lucius Cornelius Sulla — konsul ja hiljem diktaator; tema tegevus näitas, kui vägivaldselt võimu vastuolud võisid väljenduda.
Järeldus
Konsul oli Rooma Vabariigi kestel üks keskseid institutsioone: üheaastase kolleegilise juhtimise mudeliga püüti hoida võimu tasakaalus ja vältida isikukultust. Kuigi konsulitel oli suur ametlik võim nii kodus kui ka sõjas, muutus nende roll järk-järgult vähem valitsevaks, kui Rooma liikus vabariigist keisririigi suunas. Konsulaat jäi aga tähtsaks osaks Rooma poliitilisest traditsioonist ja administratsioonist läbi antiikaja.
Tsiviilhaldus
Konsulid võisid kokku kutsuda senati ja juhatasid selle koosolekuid. Iga konsul tegutses kuu aega senati presidendina. Samuti võisid nad kokku kutsuda mis tahes Rooma riigikogu ja juhatada seda. Seega viisid konsulid läbi valimisi ja panid seadusandlikke meetmeid hääletusele. Kui kumbki konsul ei viibinud linnas, võttis nende ametikohustusi üle praetor urbanus (linnaprefekt).Iga konsuli saatis igal avalikul esinemisel kaksteist liktorit, kes näitasid ametikoha hiilgust ja olid tema ihukaitsjad. Igal liktoril oli käes fasces, vardakimp, mis sisaldas kirvest. Vardad sümboliseerisid piitsutamisvõimu ja kirves sümboliseeris surmanuhtluse võimu. Linna sees eemaldasid liktorid kirveid vitsadest, et näidata, et kodanikku ei saa ilma kohtuprotsessita hukata. Demokraatlikku kogunemisse sisenedes langetasid liktorid faskiid, et näidata, et konsulite volitused tulenevad rahvast (populus romanus).
Sõjalised volitused
Väljaspool Rooma müüre olid konsulite volitused palju suuremad, sest nad olid kõigi Rooma leegionite ülemjuhatajad. Just selles funktsioonis oli konsulitel täielik imperium (võim).Kui leegionid telliti senati käskkirjaga, viisid konsulid läbi ajateenistuse. Armeesse astudes pidid kõik sõdurid andma konsulitele truudusevande. Konsulid jälgisid ka Rooma liitlaste poolt antud vägede kogumist.
Linnas võis konsul kodanikke karistada ja arreteerida, kuid tal puudus õigus määrata surmanuhtlust. Sõjakäigul olles võis konsul aga määrata mis tahes karistuse, mida ta vajalikuks pidas, mis tahes sõdurile, ohvitserile, kodanikule või liitlasele.
Iga konsul juhtis tavaliselt kahe leegioni suurust armeed, mida abistasid sõjaväetribuunid ja kvestor, kellel olid finantskohustused. Harvadel juhtudel, kui mõlemad konsulid koos marssisid, pidas kumbki neist kordamööda ühe päeva vältel komandot. Tavaline konsulaararmee oli umbes 20 000 mehe suurune ja koosnes kahest kodanikuleegionist ja kahest liitlasleegionist. Vabariigi algusaastatel olid Rooma vaenlased Kesk-Itaalias, nii et kampaaniad kestsid paar kuud.
Kui Rooma piirid laienesid 2. sajandil eKr, muutusid sõjakäigud pikemaks. Rooma oli sõjameelne ühiskond ja väga harva ei pidanud sõda. Seega ootasid senat ja rahvas konsulile ametisse astudes, et ta marssiks oma armeega Rooma vaenlaste vastu ja laiendaks Rooma piire. Tema sõdurid ootasid, et pärast sõjakäiku naasevad koju saagiga. Kui konsul saavutas ülekaaluka võidu, tervitasid tema väed teda imperaatorina ja ta võis taotleda, et talle antaks triumf.
Konsul võis viia kampaaniat läbi oma äranägemise järgi ja tal olid piiramatud volitused. Pärast kampaaniat võis teda siiski oma tegude eest vastutusele võtta.
Staatus impeeriumi perioodil
Rooma impeeriumis olid konsulid üksnes Rooma vabariikliku pärandi kujundlikuks esindajaks. Konsulaadil oli siis palju vähem võimu ja autoriteeti, sest keiser oli kõrgeim juht. Siiski olid konsulid sageli kõrged ja tähtsad iseenesest. Mõned neist olid määratud keisri järeltulijateks. Samuti nimetasid keisrid sageli end ise konsuliteks.Kontor säilib (palju muudetud kujul) kuni 9. sajandi alguseni pKr.
Küsimused ja vastused
K: Milline oli Rooma Vabariigi kõrgeim valitud poliitiline ametikoht?
V: Rooma Vabariigi kõrgeim valitud poliitiline amet oli Rooma konsul.
K: Mitu konsulit valiti igal aastal?
V: Igal aastal valiti kaks konsulit, kelle ametiaeg oli üks aasta.
K: Kellel oli vetoõigus oma kolleegi üle?
V: Igal konsulile oli vetoõigus oma kolleegi suhtes.
K: Kes võis pärast 367. aastat eKr kandideerida konsuliks?
V: Pärast 367. aastat eKr võisid konsuliks kandideerida ka plebeedid (lihtrahvas).
K: Millised volitused olid konsulitel rahuajal?
V: Rahuajal olid konsulitel ulatuslikud haldus-, seadusandlikud ja kohtuvõimud.
K: Millist rolli mängisid nad sõja ajal?
V: Sõja ajal olid konsulid sageli kõrgeima sõjalise juhtimise all.
K: Milliseid religioosseid riitusi võisid teha ainult kõrgeimad riigiametnikud?
V: Kõrgeimad riigiametnikud vastutasid mõnede religioossete riituste läbiviimise eest, mida võisid teha ainult nemad.
