Rooma konsul oli Rooma Vabariigi kõrgeim valitud poliitiline ametikoht.

Igal aastal valiti koos kaks konsulit, kes tegutsesid üheaastaseks ametiajaks. Igale konsulile anti vetoõigus oma kolleegi suhtes ja ametnikud vaheldusid iga kuu.

Konsulid olid tavaliselt patriitsid, kuigi pärast 367. aastat eKr võisid plebsid (lihtrahvas; plebejid) kandideerida konsuliks.

Konsulitel oli rahuajal ulatuslik võim (haldus-, seadusandlik ja kohtuvõim) ning sõja ajal oli neil sageli kõrgeim sõjaline juhtkond. Nad viisid läbi mõningaid religioosseid riitusi, mida võisid teha ainult kõrgeimad riigiametnikud. Konsulid lugesid ka ettekuulutusi, mis oli oluline samm enne armee juhtimist.

Valimine, nõuded ja ametiaeg

Konsulid valiti üldrahva assambleedes (comitia) üheks aastaks. Traditsiooniliselt valiti kaks konsulit samaaegselt, et vältida üksmeelset võimu ja tagada vastastikune kontroll. Ametiaja piirang — üks aasta — oli kavandatud võimu tsentraliseerumise ärahoidmiseks. Kui üks konsulitest suri või lahkus ametist, nimetati tema asemele suffectus ehk suffect-konsul.

Hiljem Rooma seadused fikseerisid ka nõuded varasematele ametikohtadele (cursus honorum) ja minimaalsed vanused: näiteks pärast Lex Villia Annalis (II saj eKr) pidid kandidaadid olema läbinud varasemaid ametikohti ja vastama vanusenõuetele, mis tegid konsuliks saamise tavaliselt küpses eas meheks.

Volitused ja sümbolid

Konsulitel oli imperium — seaduslik sõjaline ja tsiviilvõim, mis andis õiguse juhtida armeed ja teha kõrgeid otsuseid. Imperiumi juurde kuulusid ka sümbolid ja tavad: konsulid liikusid kõrvuti lictorite (keisrikandjate) saatel, kes kandsid fasces (väärikust ja karistusõigust tähistavaid virna saagide ja keppidega). Konsulid kandsid ametis olles ereda servaga riietust (toga praetexta) ning neil oli õigus võtta väljaauspicia ehk vaadelda tiivulinde ja teha rituaalseid ettekuulutusi enne olulisi poliitilisi või sõjalisi samme.

Ametikohustused ja piirangud

Konsulite tegevus hõlmas:

  • senati ja rahvakogunemiste kutsumine ja juhatamine;
  • seaduste rakendamine ja kõrgeim kohtuliku taotluse lahendamine teatud juhtudel;
  • sõjalise juhtimise vastutamine — konsulid juhtisid tavaliselt peamisi sõjalisi kampaaniaid;
  • väljapressimiste ja administratiivsete küsimuste korraldamine Rooma territooriumil ja provintsides.

Samas olid konsulid piiratud mitmete institutsiooniliste kontrollidega: võim jagunes kahe konsuli vahel (collegiality), igal konsulil oli teise suhtes intercessio ehk vetoõigus ning senat ja seadused piirasid otsustavaid samme. Ametiaeg oli lühike (üks aasta), et vältida pikaajalist autoritaarset võimu.

Ajalooline areng: vabariigist imperiumini

Vabariigi ajal oli konsulite positsioon riigi keskne võimuinstitutsioon. Pärast 1. saj eKr poliitilisi kriise ja kodusõdu (nt Sulla, Caesar, Marius) ning hiljem Augustusese keisrivalitsemise algusega konsulite tegelik poliitiline võim aga vähenes. Keisri keskne võim haaras endale peamised otsustusõigused; konsulid muutusid pigem auametnikeks, kelle kaudu tähistati imperaatori heakskiidetud inimesi ja kelle ametikoht kasutas endiselt ametiaja tähistamiseks (roomlased nimetasid aastaid sageli konsulite järgi: "aasta konsulite X ja Y ajal").

Samuti kujunes välja tava, et pärast ametiaega võis endine konsul saada provintsi kuberneriks (proconsul), kelle volitused võisid jätkuda ka pärast Rooma linna ametiaja lõppu.

Kuulsad konsulid

  • Gaius Julius Caesar — konsul 59 eKr; tema tegevus konsulina ja hilisem võimukorraldus muutsid Rooma poliitikat sügavalt.
  • Marcus Tullius Cicero — konsul 63 eKr; kuulus oma retoorika ja demokraatia kaitse poolest.
  • Gaius Marius — mitmekordne konsul lõpuperioodil, tuntud sõjaväereformide ja poliitilise mõju tõttu.
  • Lucius Cornelius Sulla — konsul ja hiljem diktaator; tema tegevus näitas, kui vägivaldselt võimu vastuolud võisid väljenduda.

Järeldus

Konsul oli Rooma Vabariigi kestel üks keskseid institutsioone: üheaastase kolleegilise juhtimise mudeliga püüti hoida võimu tasakaalus ja vältida isikukultust. Kuigi konsulitel oli suur ametlik võim nii kodus kui ka sõjas, muutus nende roll järk-järgult vähem valitsevaks, kui Rooma liikus vabariigist keisririigi suunas. Konsulaat jäi aga tähtsaks osaks Rooma poliitilisest traditsioonist ja administratsioonist läbi antiikaja.