Marcus Licinius Crassus (umbes 115 eKr – 53 eKr) oli Rooma kindral ja poliitik. Ta on tuntud nii suurena varaomanikuna ja rahanduse meistrina kui ka karmina sõjaväeväejuhi ja võimupoliitiku kui ka osalisena Rooma lõpp-sisepoliitilistes lahingutes.

Varajane elu ja rikkuse kogumine

Crassus pärines aadliperekonnast, kuid tõusis erakordselt suurte varade omanikuks peamiselt läbi kinnisvara, kaevanduste ja ametlike konfiskatsioonide Sulla järgmisel puhkes. Ta kasutas ära Sulla proskribtsioone ja ostis odavalt hävitatud varasid ning leidis lisasissetulekuid, osaledes ka tulutoovates äri- ja laenuärides. Viiest enam tuntud rikkuseallikast võib mainida: maavaldusi, maade ostu pärast kodusõjalisi konfiskeerimisi, hõbeda- ja vasemineralide omandamist, laenuandmist (suurte intresside teenimine) ning erakorraliste teenuste (näiteks Rooma tulekustutajate) käitlemist, mis tõstis tema mõjuvõimu ja poliitilist kaalu.

Sõjaline karjäär ja Spartacuse ülestõusu mahasurumine

Crassus teenis Sulla kõrval, olles näiteks vasaku tiiva juht Colline'i värava lahingus, kus Sulla võitis oma vastased. Tema nimi seostub tugevalt ka Spartacuse juhitud Kolmanda orjusõja mahasurumisega. Mäss algas sarjana eduvahet Spartacuse ja tema järgijate vastu, kuid kui olukord kujunes ähvardavaks, talle anti suur sõjaline vastutus. Crassus organiseeris ridade kokku, rakendas range distsipliini — allikate järgi mõnikord ka decimatsiooni ja rängemaid karistusi argpüsimise eest — ning lõpuks lõikas mässajate peamise väe laiali. Pärast võitu ristis ta paljud vallutatud orjad, et anda näide karme tagajärgi sissitamise eest. See võit kindlustas tema mainet kui otsusekindlat sõjaväejuhina.

Poliitika ja triumviraat

Crassuse poliitiline karjäär tõusis koos tema varandusega. Ta kuulus varasemate dekade võimsate isikute hulka ja tõi oma ressursse kasutades toetust. Ta jõudis konsulina ametisse 70 eKr (koos Pompeius Magnusega) ja ta oli oluline tegija esimeses salaliidus kolme meest vahel, tuntud esimesena triumviraadina, kus tema partneriteks olid Gnaeus Pompeius Magnus ja Gaius Julius Caesar. See liit — mis oli rohkem kokkulepe poliitilise mõju ja huvide jagamiseks kui ametlik institutsioon — sündis 60. aastatel eKr ning võimaldas kolmel mehel jagada võimu ja mõjutada senaati. Crassus soovis triumviraadina nii poliitilist kui ka sõjaliselt prestiiži; tema rivaliteet Pompeiusega ja ambitsioonid väljendusid lõpuks otsuses otsida enda maine kinnitust kagu suunas sõjaliselt.

Pärsia (Parthia) sõda ja Carrhae lahing

Otsides lahinguväljal kuulsust, mille abil oma positsiooni triumviraadis tugevdada, alustas Crassus 53 eKr idapoolset kampaaniat Parthia vastu. Tema väed sattusid 53. aastal lahingusse Carrhae juures (tänapäeva põhja‑Iraak). Parthia ratsaväe ja vibumeeste koostöö ning parem manööverdus viisid roomlased raskesse lüüasaamisele. Crassus hukkus lahingus või tapeti hiljem vangistuses — allikad varieeruvad, kuid kindel on, et tema ülekaalukas kaotus ja surm tähendas Rooma edasist poliitilist ebastabiilsust. Ka tema üks pojad, Publius Licinius Crassus, kaotas elu Carrhae lahingus, mis oli katastroofiline kaotusesenaatorlikule ja armee kaotusele ning mille tagajärjel parthlased said kätte Rooma standardsignaalid.

Järelmõjud ja pärand

Crassuse surm Carrhaes lõhestas triumviraadi ning eemaldas olulise tasakaalustaja Caesari ja Pompeiu­se vahelises pinges. Tema hukkumine aitas kaasa lõpuks kodusõdadele, mis viisid lõpuks Vabariigi lagunemiseni ja keisrivõimu tekkeni. Poliitiliselt jäi Crassus meelde kui suur rahamees, range sõjaväeboss ja ambitsioonikas mees, kelle otsus minna Parthiaga silmitsi tõi kaasa Roomale suuri tagajärgi.

Olulised punktid kokkuvõtlikult:

  • Crassus oli nii sõjaväeline kui poliitiline figuur, kes tõusis suure rikkuse ja mõju kaudu.
  • Ta mängis võtmerolli Sulla toetuses ning hiljem Spartacuse ülestõusu mahasurumises (Kolmas orjusõda).
  • Ta kuulus esimesse triumviraati koos Pompeius Magnuse ja Julius Caesariga, mis mõjutas tugevalt Rooma poliitikat.
  • Tema sõjakäik Parthia vastu lõppes katastroofiga Carrhaes (53 eKr) ning tema surm kiirendas Rooma sisepoliitilist kriisi.