Spartacuse sõda ehk kolmas orjakapin (73–71 eKr)

Spartacuse sõda (kolmas orjakapin, 73–71 eKr) – haarav ülevaade Spartacusest, orjade ülestõusust, lahingutest Rooma vastu ja Crassuse rollist, mis muutis Rooma poliitikat.

Kolmas orjasõda, mida Plutarchos nimetas ka gladiaatorisõjaks ja Spartacuse sõjaks, oli viimane mitmest Rooma Vabariigi vastu suunatud orjakapinast.

Neid nimetatakse serviilseteks sõjadeks. Kolmas Serviliasõda oli ainus, mis oli ohtlik Itaaliale endale ja oli Rooma rahva jaoks kahekordselt murettekitav, sest orjad võitsid aastatel 73-71 eKr mitu lahingut Rooma armee vastu. Mässu võitis lõpuks 71 eKr Marcus Licinius Crassus. Mässul oli Rooma poliitikale kaudne mõju paljude aastate jooksul.

Taust

Kapitalistlikus Roomas olid orjad – nii põllumajandus- kui kodu- ja käsitööorjad ning gladiaatorid – olulise osa tööjõust moodustajad. Gladiatooriumis Capuas alanud põgenemine 73 eKr oli üks paljude rahulolematuste avaldumisvorme. Kaasa aitasid halvad töötingimused, vägivalla- ja väärkohtlemisjuhtumid ning võimalus liituda relvastatud gruppidega, mis kiiresti kasvas.

Mässu kulg ja taktika

Algus: väike gladiaatorite rühm põgenes Capua koolist ja vallutas varustuse, relvad ning mässajad tungisid ümbruskonda. Nende juhtfiguurideks olid lisaks Spartacusele ka Crixus, Oenomaus ja Gannicus. Varsti ühinesid neile paljud põllumajandusorjad, karjakasvatajad ja muud rahutuse all kannatanud grupid.

Kasv: väeüksus kasvas kiiresti — antiikallikad annavad väga erinevaid arve; Plutarchos ja Appian räägivad kümnetest tuhandetest võitlejatest, moodustades suure mobiilse jõu. Mässajate taktika rõhutas liikuvust, kiireid rünnakuid ja kohaliku varustuse äravõtmist, mis võimaldas neil alustada rasketes tingimustes vastaseid üllatada.

Olulised lahingud: mässajad saavutasid mitmeid võite Rooma kohalike väeosade ja seniatuste üle, sealhulgas edukad vastupealetungid Vesuuvuse piirkonnas. Rooma senatid saatsid korduvalt eriülesannetega vägesid, kuid need ebaõnnestusid, mistõttu määrati lõpuks suuremad juhid ja legioonid mässu mahasurumiseks.

Olulised juhid

• Spartacuse – peamine nimi mässu legendis; osakonna peakomandörina on temale antud suur roll, kuid allikad rõhutavad ka kollektiivset juhtimist.
• Crixus, Oenomaus, Gannicus jt – teised tuntud väejuhtid, kelle all mõnikord tehti sõltumatuid või konfliktseid otsuseid.
• Marcus Licinius Crassus – Rooma kindral, kelle käskjärele anti lõplik võit; Crassus kasutas oma legioonide distsipliini taastamiseks ka karme meetmeid (nt decimatio) ning korraldas lõplikud rünnakud.
• Gnaeus Pompeius Magnus (Pompeius) – naasis Hispaaniast ja selgitas hiljem, et tema väed pühkisid ära osa põgenikest. Pompeius sai poliitilist kasu, kui nõudis osa au jaotusest Crassuse võidust.

Lõpp ja karistused

Lõplik lahing leidis aset 71 eKr Lucania/Bruttiumi piirkonnas (antiikallikad annavad eri lokaliseerimisi). Kaotuse järel said vangi arvatavasti tuhanded mässajad; antiikallikad räägivad, et Crassus ristis krussidena (risti lõi risti) umbes 6000 vangi Appia teele (Via Appia) näitlikustamaks hoiatust teistele orjadele. Spartacuse isiklik surm lahingus sündis samas lahingu käigus (täpne kadumise koht pole kindel).

Tagajärjed ja tähendus

• Poliitiline mõju: mäss suurendas roomlaste hirmu massilise orjuse ja sisekonflikti ees ning andis sõjalistele juhitele nagu Crassus ja Pompeius poliitilist võimu ja kuulsust, mis hiljem mõjutas vabaduse lõppu ja sõjalise juhtimise tähtsust Rooma poliitikas.
• Õiguslikud ja sotsiaalsed muutused: orjade julgeoleku tagamiseks võeti vastu karmimad meetmed ja suurt tähelepanu pöörati paikadele, kus orjadevastane vastupanu võis tekkida.
• Mälestus ja kultuur: Spartacuse mäss on jäänud püsivaks sümboliks orjade vastupanust ja on hiljem saanud romantiseeritud tõlgendusi nii kirjanduses kui poliitilises diskursuses.

Allikad ja tõlgendused

Peamised antiikallikad on fragmentaarsed ning sündmuse kirjeldused (nt Plutarchos, Appian, Florus) erinevad omavahel. Seetõttu on paljud üksikasjad — eriti vägede arvud, lahingukohtade täpne asukoht ja Spartacuse isiklikud kavatsused — ajaloolaste seas vaidluse objektiks. Modernsed ajaloolased püüavad allikaid kriitiliselt võrrelda ja kasutavad arheoloogiat ning kontekstianalüüsi, et sündmusi paremini mõista.

Kolmas orjasõda ehk Spartacuse mäss jääb üheks mõjukamaks sündmuseks Rooma ajaloo orjaküsimuse ja sisekonfliktide mõistmisel — nii oma otsestel tagajärgedel kui ka pikaajalises imagos, mida see sündmus sajandite jooksul on kandnud.

Otsing