Kolmas sõda [[kolmas sõdurisõda]]
Kolmas orjasõda, mida Plutarchos nimetas ka gladiaatorisõjaks ja Spartacuse sõjaks, oli viimane mitmest Rooma Vabariigi vastu suunatud orjakapinast.
Neid nimetatakse serviilseteks sõdadeks. Kolmas Serviliasõda oli ainus, mis oli ohtlik Itaaliale endale ja oli Rooma rahva jaoks kahekordselt murettekitav, sest orjad võitsid aastatel 73-71 eKr mitu lahingut Rooma armee vastu. Mässu võitis lõpuks 71 eKr Marcus Licinius Crassus. Mässul oli Rooma poliitikale kaudne mõju paljude aastate jooksul.
Sündmused
Aastal 71 eKr põgenes üks grupp orje. Esialgu põgenes väike grupp, umbes 78 gladiaatorit. Rühm kasvas üle 120 000 inimese. Mehed, naised ja lapsed rändasid üle kogu Itaalia ja rüüstasid suhteliselt karistamatult. Nende juhtide hulka kuulus ka kuulus gladiaatorikindral Spartacus.
Selle bandiidi töövõimelised täiskasvanud olid üllatavalt tõhus relvastatud jõud. Nad näitasid, et suudavad vastu pidada Rooma sõjaväele, alates kohalikest kampanja patrullidest kuni Rooma miilitsani ja väljaõppinud Rooma leegioniteni konsulaarjuhatuse all. Plutarchos kirjeldas orjade tegevust kui Rooma orjade katset põgeneda oma isandate eest ja põgeneda läbi Cisalpiini Gallia, samas kui Appianus ja Florus kujutasid mässu kui kodusõda, milles orjad pidasid kampaaniat Rooma linna enda vallutamiseks.
Rooma senat muutus ärevaks selle väeosa sõjaliste edusammude ja nende poolt Rooma linnadele ja maapiirkondadele tekitatud kahjude pärast. Lõpuks, pärast mitmeid kaotusi, pani senat kaheksa leegionist koosneva armee Marcus Licinius Crassuse karmi, kuid tõhusa juhtimise alla. Sõda lõppes 71. aastal eKr, kui Spartacuse väed pärast pikka ja kibedat võitlust Crassuse leegioni ees taganesid. Mõistes, et Gnaeus Pompeius Magnuse ja Marcus Terentius Varro Luculluse leegionid liiguvad nende lõksu, ründasid nad Crassuse leegioni vastu kogu oma jõuga ja hävitati täielikult.
Kolmas Serviliasõda oli Vana-Rooma ajaloo seisukohalt oluline peamiselt Pompeiuse ja Crassuse karjäärile avaldatava mõju poolest. Need kaks kindralit kasutasid oma edu mässu mahasurumisel oma poliitilise karjääri edendamiseks, kasutades oma avalikku tunnustust ja oma leegioni kaudset ohtu, et mõjutada 70. aasta eKr konsulaarvalimisi enda kasuks. Nende tegevus konsulina kahjustas Rooma poliitilisi institutsioone ja viis pärast Caesari surma sündmusteni, mis muutsid Rooma Vabariigi Rooma impeeriumiks.
