Kutse Williamile oli salajane kiri, mille saatsid Inglismaa juhtivad poliitikud — hiljem tuntud kui surematud seitsmed — Oranje printsile William III-le. See kiri jõudis tema kätte 30. juunil 1688 (juulislik kalender, 10. juuli gregooriuse kalender) Haagis. Inglismaal oli samal ajal tekkinud sügav mure, sest kuninga katoliiklasest poeg James Francis Edward Stuart oli just sündinud, mis tähendas võimalust katoliku dünastia jätkumiseks.
Taust ja motiivid
Kirja saatjate peamine eesmärk oli takistada katoliikliku päriluse kindlustumist ning kaitsta protestantliku usu ja parlamentaarset vabadust. Nad soovisid, et troonipärijaks määrataks kuninga protestantlik abikaasa tütar Mary — Williami abikaasa — ning et kuningas ei saaks oma poja abil kehtestada katoliiklikku ja absolutistlikku võimu. Kirjas vihjati ka, et vastsündinud Walesi prints ei pruukinud olla tõeline kuninga poeg — kuuldused ja kahtlused, mis aitasid õõnestada James II legitimiteeti.
Kirja sisu ja toimetus
Kirjas lubati Williamile, et kui ta Inglismaale väikesearvulise ekspeditsiooniga maabub, tõusevad saajatest ja nende toetajatest kiirelt üles olulisemad sõjaväelised ja poliitilised jõud ning annavad talle toetuse. Kutse kirjeldas lühidalt kaebusi kuningas Jakobsoni poliitika vastu: ta oli kaasanud katoliiklikku mõju riigi juhtimisse, piirates parlamenti ja kohtusüsteemi ning andes eeliseid oma kaasuskuvatele toetajatele. See tekitas hirmu usu- ja riigivabaduste kaotuse ees.
Hästi organiseeritud sideülesanded tegid kirja edastamise ohtlikuks: info jõudis Williamini Haagis kaudu ja selle toimetas talle kontradmiral Arthur Herbert (hilisem lord Torrington), kes oli reisi ajal maskitatud tavaliseks meremeheks. Sõnumid kasutati salakirju ja koodi, et ära hoida paljastumine ja tagada kokkulepete turvalisus.
Williami otsus ja tagajärjed
Kutse oli otsustavaks käänakuks: see andis Williamile kindluse, et tal on Inglismaal siseallianss ning julgustas teda rakendama juba varem kaalutud plaane. Ta sisenes Inglismaale suurte Hollandi vägede ja laevastikuga ning 1688. aasta sündmused kulmineerusid nii‑öelda kuulsusrikka revolutsiooniga (Glorious Revolution). Kuningas Jakobson lahkus riigist ja põgenes, ning troonile tõusid William ja Mary ühiste valitsejatena — nende võim kinnitati 1689. aasta parlamentaarsel otsusel ning seda saatis oluliste poliitiliste ja põhiseaduslike muutuste laine.
Revolutsiooni tulemused olid püsivad: kehtestati piirid kuningavõimule, tugevnes parlamendi autoriteet ning anti formaalsed garantiid kodanike ja protestantliku usu vabadustele (näiteks 1689. aasta Bill of Rights). Samuti mõjutas Williami sekkumine Euroopa tasakaalupoliitikat, sest tema eesmärk oli lisaks Inglismaale ka hoida tagasi Prantsusmaa laienemist. Jamesi toetajad — jakobiidid — jätkasid vastupanu ning järgmisel sajandil puhkesid mitmed ülestõusud, kuid Inglismaa poliitiline suund oli revolutsiooni järel selgelt parlamentaarse ja protestantliku põhjal.
Kokkuvõtteks: „Kutse Williamile” oli salajane ja riskantne algatus, mis sidus Hollandi välisseire ja inglise opositsiooni ning vallandas sündmused, mis muutsid Inglismaa poliitilist ja usulist maastikku alatiseks. See kiri ei olnud üksi otsustav — Williamil olid oma strateegilised ja rahvusvahelised motiivid — kuid see oli katalaator, mis käivitas revolutsiooni ja muutis Briti monarhia tulevikku.