Jallianwalah Baghi veresaun

Taust

India Esimese maailmasõja ajal

Esimene maailmasõda algas India juhtide suure toetusega ja sõbralikkusega Ühendkuningriigi suhtes. Seda ei oodanud britid, kes arvasid, et võib toimuda ülestõus. India aitas palju Briti sõjategevusele, pakkudes mehi ja ressursse. Umbes 1,3 miljonit India sõdurit ja töölist teenis Euroopas, Aafrikas ja Lähis-Idas, samal ajal kui nii India valitsus kui ka vürstid saatsid suuri toiduvarusid, raha ja laskemoona.

Kuid Bengali ja Pandžabi olid piirkonnad, kus inimesed ikka veel ei meeldinud brittidele. Bengali terroristide rünnakud olid seotud rahutustega Pandžabis. Samuti püüdsid ülemeremaade India elanikud (peamiselt Kanadast, Saksamaalt ja Ameerika Ühendriikidest) alates sõja algusest alustada Indias mässu, mis sarnaneks 1857. aasta ülestõusule. Iiri vabariiklaste, sakslaste ja türklaste abiga loodi suur vandenõu, mida nimetati Hindu-Saksa vandenõuks. See vandenõu püüdis samuti panna Afganistani mitte toetama Briti Indiat.

Pärast sõda

Pärast Esimest maailmasõda mõjutasid India rahvast tugevalt hukkunute ja haavatute suur arv, inflatsioon, rasked maksud ja muud probleemid. India sõdurid smugeldasid Indiasse relvi, et vabaneda Briti võimu alt. Erinevad rühmitused ühinesid, et nõuda Suurbritanniast iseseisvust. 1916. aastal allkirjastasid India Rahvuskongress ja Moslemiliit Lucknowi pakti, milles lepiti kokku, et Punjabi (India) ja Pakistani vahel rajatakse piir.

Rowlatti seadus

Süvenevad rahutused kogu Indias, eriti Bombay veskitööliste seas, viisid 1919. aastal Rowlatti komitee moodustamiseni. Rowlatti komitee sai oma nime inglise kohtuniku Sydney Rowlatti järgi. Komitee ülesanne oli mõista Saksa ja bolševike seoseid võitleva liikumisega Indias, eriti Pandžabis ja Bengalis.

Komitee palus 1915. aasta India kaitse seaduse laiendamist. Seadus andis varakuninga valitsusele suured volitused, mis hõlmasid ajakirjanduse vaigistamist, sealhulgas poliitiliste aktivistide kinnipidamist ilma kohtuprotsessita, iga riigireetmises kahtlustatava isiku vahistamist ilma vahistamismääruseta. See seadus tekitas Indias suurt viha.

Enne veresauna

Rowlatti seadusele 1919. aastal järgnenud sündmused olid samuti mõjutatud Ghadari vandenõuga seotud sündmustest. Sel ajal olid Briti India armee väed Euroopa ja Mesopotaamia lahinguväljadelt naasmas majanduslangusesse Indias. 1915. aastal oli palju mässukatseid ja Lahore'i vandenõuprotsessid olid endiselt avalikkuse tähelepanu all. Indiasse hakkasid jõudma ka uudised noortest mohadžiiridest, kes võitlesid Türgi kalifaadi ja hiljem Vene kodusõja ajal Punaarmee eest. Vene revolutsioon oli hakanud mõjutama ka Indiat. Sel ajal hakkas Mahatma Gandhi, kes oli seni India poliitilisel areenil suhteliselt tundmatu, esile kerkima massijuhina.

Gandhi üleskutse protestida Rowlatti seaduse vastu sai oodatud vastukaja - raevukad rahutused ja protestid. Eriti Punjabis muutus olukord väga kiiresti halvaks. Raudtee-, telegraafi- ja sidesüsteemid olid häiritud. Suur 20 000-liikmeline rahvahulk marssis läbi Lahore.

Amritsaris kogunes Jallianwala Baghi juurde üle 5000 inimese. Michael O'Dwyer olevat uskunud, et see oli osa katsest mässata brittide vastu. James Houssemayne Du Boulay on öelnud, et ta omistas otsese seose Ghadarite ülestõusu hirmu vahel keset üha pingelisemaks muutuvat olukorda Punjabis ja Briti vastuse vahel, mis lõppes veresaunaga.

10. aprillil 1919 toimus protest Amritsari asekomissari residentsis, mis asub Punjabi linnas, mis on suur provints tollase jagamata India loodeosas asuvas provintsis. Meeleavaldus korraldati, et nõuda kahe India iseseisvusliikumise populaarse juhi, Satya Pali ja Saifuddin Kitchlewi vabastamist, kes olid varem oma protestide tõttu arreteeritud. Briti väed tulistasid rahvahulka, tulistamine tõi kaasa rohkem vägivalda. Hiljem päeval rünnati ja süüdati mitu panka ja muud valitsushoonet, sealhulgas raekoda ja raudteejaam. Vägivald jätkus ja selle tagajärjel hukkus vähemalt 5 eurooplast, sealhulgas valitsuse töötajad ja tsiviilisikud.

Järgmise kahe päeva jooksul oli Amritsari linnas vaikne, kuid vägivald jätkus Punjabi teistes osades. Raudteeliinid lõigati läbi, telegraafipostid hävitati, valitsuse hooned põletati ja kolm eurooplast tapeti. 13. aprilliks oli Briti valitsus otsustanud kehtestada enamikus Pandžabis sõjaseisukorra. Seadusega kehtestati piirangud mitmetele kodanikuvabadustele, sealhulgas kogunemisvabadusele, keelates üle nelja inimese kogunemised.

Veresauna

13. aprillil 1919 kogunesid tuhanded inimesed Jallianwala Bagh'i (aeda) Kuldse templi lähedal Amritsaris. See kuupäev oli Baisakhi festival, mis oli ühtlasi sikhide uusaasta. Üle kahesaja aasta oli see festival tõmmanud tuhandeid inimesi üle kogu India. Inimesed olid sõitnud päevi, et Amritsari jõuda.

Jallianwala Bagh oli igast küljest ümbritsetud majade ja hoonetega ning seal oli vähe kitsaid sissepääse, millest enamik hoiti lukus. Kuna inimesed ei suutnud põgeneda, püüdsid nad ronida pargi seintele. Paljud hüppasid kuulide eest põgenemiseks kompleksi sees asuvasse kaevu. Mälestusmärgi tahvel ütleb, et kaevust tõmmati välja 120 surnukeha.

Tulistamise tagajärjel hukkus sadu inimesi ja tuhanded said vigastada. Dyerile saadetud telegrammis kirjutas Punjabi Briti leitnant-kuberner Sir Michael O'Dwyer: "Teie tegevus on õige. Kubernerleitnant kiidab heaks."

O'Dwyer taotles sõjaseisukorra kehtestamist Amritsari ja teiste piirkondade suhtes; seda lubas pärast veresauna lord Chelmsfordi varakuningas.

Jallianwalla Bagh 1919. aastal, kuid pärast veresauna.


"Märtri" kaev Jallianwala Baghis.

Dyer tagasi lükatud

Mõned kiitsid Dyerile esialgu, kuid 1920. aasta juulis mõistis alamkoda teda hukka ja sundis ta tagasi astuma.