Mohandas Karamchand Gandhi (hindi: मोहनदास करमचन्द गांधी; gujarati: મોહનદાસ કરમચંદ ગાંધી; Sindhi:محاتما گاندهي; oktoober 1869 - 30. jaanuar 1948) oli rahvusluse juht Briti valitsetud Indias. Teda kutsutakse üldisemalt Mahatma Gandhiks; mahatma on aunimetus, mis tähendab sanskriti keeles "suursugune" või "auväärne". Esimest korda nimetati teda nii 1914. aastal Lõuna-Aafrikas. Indias kutsutakse teda ka Bapu (gujarati keeles "isa", "papa"). Täielik nimi on Mohandas Karam Chand Gandhi.

Ta oli rahvuse märtrisõdur alates 1948. aastast. Rabindranath Tagore andis talle tiitli "Mahatma".

Gandhi oli üks tähtsamaid inimesi, kes osales India iseseisvusliikumisel. Ta oli vägivallatu aktivist, kes juhtis iseseisvusliikumist vägivallatu protestiga.

Varajane elu ja haridus

Mohandas Karamchand Gandhi sündis 2. oktoobril 1869 Porbandaris (tänapäeva Gujaratis). Tema perekond kuulus kohaliku aadlise ning ametniku klassi; isa töötas Porbandari hertsogi kohtus. Nooruses abiellus Gandhi traditsiooniliselt ja sõlmis perekondliku liidu.

Gandhi läks 1888. aastal Inglismaale õppima õigusteadust ning sai advokaadiks Inner Temple'is. 1893. aastal lahkus ta tööst Lõuna-Aafrikasse, kus töötas India immigrantide huvides. Just seal arenes tema poliitiline teadlikkus: ta kohtas rassilist diskrimineerimist ja hakkas organiseerima vastuhakku, mis kujundas tema hilisemat taktikat ja filosoofiat.

Põhimõtted: satjagraha ja vägivallatus

Gandhi arendas ja populariseeris põhimõtet, mida ta nimetas satyagraha — tõe- või tõejõu võitlus. See tähendas organiseeritud, põhjalikult läbimõeldud ja moraalselt motiveeritud vägivallatut vastupanu. Tema meetodid hõlmasid boikotte, üldstreike, rahumeelseid marše ja meelega keeldumist järgida ebaõiglaseid seadusi. Põhimõtetes rõhutas ta ka isiklikku enesedistsipliini, lihtsat eluviisi ning majanduslikku iseseisvust (nt khadi — käsitsi kootud riie).

Peamised kampaaniad Indias

Pärast naasmist Indiasse 1915. aastal sai Gandhi kiiresti ühiskondlikult mõjukaks. Tema tähtsamad aktsioonid olid:

  • Mittetunnustus ja mittekoostöö (Non-Cooperation Movement, 1920–1922) — metoodika, mille abil rõhutati briti institutsioonide, koolide ja toodete boikoteerimist.
  • Salt March ehk soolarongkäik (1930) — 240-miiline (ligikaudu 390 km) marss Dandi rannikule, et protestida briti soolamaksu vastu; see toimus kui massiline rahumeelne aktsioon, mis tõi rahvusvahelist tähelepanu.
  • Tsiviilne allumatuse kampaania (Civil Disobedience) — korduvad rikkumised ebaõiglaste seaduste vastu, mis kaasasid suuri rahvahulki ja pidasid vastu brittide vastumeetmetele.
  • Quit India liikumine (1942) — nõudis kohest brittide lahkumist Indiast; selle ajal arreteeriti Gandhi ja teised juhid ning liikumine viis intensiivsema survetaotluse poole iseseisvusele.

Vangistused, taktika ja isiklik elu

Gandhi oli korduvalt vangis — kokku veetis ta poliitilistel põhjustel palju aastaid kinnipidamises. Ta kasutas sageli paastumist ja enesepiirangut kui poliitilist ja moraalset mõjutusvahendit. Isiklikult elas ta väga tagasihoidlikult, kandis lihtsaid rõivaid (hästi tuntud on tema valge dhoti ja pleed) ning toetas käsitööd ja kohalikke ettevõtteid.

Suhted usu- ja ühiskonnagruppidega ning kriitika

Kuigi Gandhi töötas hindu-muslimi üksuse nimel ja taunis kastisüsteemi diskrimineerivat harjumust (ta nimetas väljahelistatud inimesi esmalt "Harijans" ehk "Jumala lapsed"), on teda kritiseeritud selle eest, et ta ei toetanud algselt Dalitite täielikku poliitilist võrdõiguslikkust. Samuti on arutletud tema majandusliku visiooni ja suhtumise üle industrialiseerimisse ning tema varasemate kommentaaride üle rassiliste küsimuste kohta Lõuna-Aafrikas. Need teemad panid aluse mitmekesistele hinnangutele tema pärandile.

Iseseisvuse ja lahknemise aeg

Gandhi oli võtmetegelane India iseseisvusvõitluses, kuid tema positsioonid olid vahel vastuolulised seoses Indiast eraldunud Pakistaniga ja usulise vägivaldse laialijagamisega 1947. aastal. Gandhi püüdis rahu taastada ja tegi palju katseid hindu- ja moslemikogukondade vaheliseks leppimiseks, sealhulgas isiklikke rahuettekandeid ja paastumisi vaenulike masside vaigistamiseks.

Assassinatsioon ja pärand

Mohandas Karamchand Gandhi pussitati ja tapeti 30. jaanuaril 1948 New Delhis. Tema tapmiseks vastutust võtnud isik oli radikaalne rühmitus, kes vastustas tema seisukohti seoses Moslemite ja Hindu suhetega. Gandhi surm tekitas laialdast kurbust maailmas.

Tänapäeval peetakse Gandhit laialdaselt India isaks (Father of the Nation) ja tema õpetused vägivallatusest on mõjutanud paljusid rahvusvahelisi liikumisi ja liidreid, näiteks Martin Luther King Jr.-d ja Nelson Mandelat. Tema matmispaik New Delhis, Raj Ghat, on rahvuslik mälestusmärk, kuhu iga-aastaselt suunduvad paljud külastajad ja riigipead.

Pärandi tähtsus ja rahvusvaheline mõju

Gandhi meetodid ja moraalne filosoofia on olnud eeskujuks paljudele sotsiaalsetele ja poliitilistele liikumistele üle maailma, eriti neile, mis otsivad vägivaldsetele meetoditele alternatiive. Tema rõhuasetus isiklikule vastutusele, lihtsusele ning õiguse ja võrdsuse eest seismisele jääb oluliseks inspiratsiooniks nii Indias kui ka väljaspool.

Oluline meeles pidada

  • Gandhi õpetas, et muutus algab üksikisikust ja et moraalne jõud võib olla poliitiliselt tõhus.
  • Tema elu oli tasakaalustatud erakordse moraalse pühendumuse ja poliitilise strateegiaga.
  • Kriitika tema vaadete ja otsuste suhtes on osa tema keeruka pärandi mõistmisest; tema mõju on siiski jätkuvalt märkimisväärne.