Martin Luther King Jr.

Martin Luther King, Jr. (sündinud Michael King, Jr.; 15. jaanuar 1929 - 4. aprill 1968) oli Ameerika Ühendriikide pastor, aktivist, humanitaar ja kodanikuõiguste liikumise juht. Ta oli kõige tuntum kodanikuõiguste parandamise eest, kasutades vägivallatut kodanikuallumatust, mis põhines tema kristlikel tõekspidamistel. Kuna ta oli nii doktorant kui ka pastor, kutsutakse Kingi mõnikord pastor Martin Luther King Jr. (lühend: Rev. Dr. King) või lihtsalt Dr. Kingiks (Reverend Doctor Martin Luther King Jr.). Teda tuntakse ka tema initsiaalide MLK all.

King töötas kõvasti selle nimel, et inimesed mõistaksid, et mitte ainult mustanahalisi, vaid kõiki rassi tuleks alati kohelda võrdselt valgete inimestega. Ta pidas kõnesid, et julgustada afroameeriklasi protestima ilma vägivalda kasutamata.

Dr. Kingi ja teiste juhtimisel kasutasid paljud afroameeriklased oma kodanikuõiguste eest võitlemiseks vägivallatuid ja rahumeelseid strateegiaid. Nende strateegiate hulka kuulusid istumisvõitlused, boikott ja protestimarsid. Sageli ründasid neid valged politseinikud või inimesed, kes ei tahtnud, et afroameeriklastel oleks rohkem õigusi. Kuid ükskõik kui rängalt neid ka ei rünnatud, dr King ja tema järgijad ei löönud kunagi tagasi.

King aitas korraldada ka 1963. aasta marssi Washingtonile, kus ta pidas oma kõne "Mul on unistus". Järgmisel aastal sai ta Nobeli rahupreemia.

King võitles võrdsete õiguste eest alates Montgomery bussiboikoti algusest 1955. aastal kuni tema mõrvamiseni James Earl Ray poolt 1968. aasta aprillis.

Varajane elu

Martin Luther King sündis 15. jaanuaril 1929. aastal Atlantas, Gruusias. Kuigi tema sünnitunnistusel oli nimi "Michael", muudeti tema nimi hiljem Martin Lutheriks Saksa reformeri Martin Lutheri auks.

Kui King üles kasvas, oli Gruusias kõik eraldatud, 70 aastat pärast seda, kui konföderatsioon oli kaotatud ja mustanahalised hiljem valgetest inimestest eraldatud. See tähendas, et mustad ja valged inimesed ei tohtinud käia samades koolides, kasutada samu avalikke tualettruume, süüa samades restoranides, juua samadest purskkaevudest ega isegi käia samades haiglates. Kõik oli eraldi. Siiski olid valged haiglad, koolid ja muud kohad tavaliselt palju paremad kui kohad, kuhu mustanahalistel lubati minna.

6-aastaselt koges King esimest korda diskrimineerimist (teda koheldi halvemini kui valgeid inimesi, sest ta oli mustanahaline). Ta saadeti ainult mustanahalistele mõeldud kooli ja valge sõber saadeti ainult valgetele mõeldud kooli.

Kord, kui ta oli 14-aastane, võitis King võistluse kodanikuõiguste teemalise kõnega. Kui ta oli bussiga koju sõitmas, sunniti teda bussisõidu ajal oma istekohast loobuma ja seisma, et valge inimene saaks istuda. Sel ajal peeti valgeid inimesi tähtsamaks kui mustanahalisi. Kui valge inimene tahtis istekohta, võis ta selle suvaliselt afroameeriklaselt ära võtta. King ütles hiljem, et oma istekoha loovutamine tegi ta "kõige vihasemaks, mis ma kunagi elus olen olnud".

Haridus

King käis Gruusias segregeeritud koolides ja lõpetas keskkooli 15-aastaselt. Ta läks edasi Morehouse'i kolledžisse Gruusias, kuhu tema isa ja vanaisa olid läinud. Pärast kolledži lõpetamist 1948. aastal otsustas King, et ta ei ole just see inimene, kes võiks astuda baptistikogudusse. Ta ei olnud kindel, millist karjääri ta soovib. Ta mõtles, kas saada arstiks või juristiks. Ta otsustas, et ei tee kumbagi, ja liitus baptistikogudusega.

King läks Pennsylvania seminari, et saada pastoriks. Seal õppides tutvus King vägivallatute meetoditega, mida MahatmaGandhi kasutas Briti impeeriumi vastu Indias. King oli veendunud, et need vägivallatud meetodid aitaksid kodanikuõiguste liikumisele.

Lõpuks, 1955. aastal, omandas King doktorikraadi Bostoni Ülikooli teoloogiakoolis.

Gruusia bussijaama "värvilise" ooteruumi silt

Kodanikuõiguste töö

Montgomery bussi boikott

King alustas oma kodanikuõiguste aktivismi 1955. aastal. Toona juhtis ta protesti selle vastu, kuidas mustanahalisi bussides segregeeriti. Nad pidid istuma bussi tagaosas, eraldi valgetest inimestest. Ta ütles oma toetajatele ja inimestele, kes olid võrdsete õiguste vastu, et inimesed peaksid probleemi lahendamiseks kasutama ainult rahumeelseid viise.

King valiti boikoti ajal loodud Montgomery Improvement Association'i (MIA) presidendiks. Rosa Parks ütles hiljem: Dr. King valiti osaliselt seetõttu, et ta oli kogukonnas suhteliselt uus ja seega [tal] ei olnud vaenlasi." Ta ütles: "Dr. King valiti osaliselt seetõttu, et ta oli suhteliselt uus kogukonnas ja seega [tal] ei olnud vaenlasi." Kingist sai lõpuks boikoti oluline juht, ta sai kuulsaks kogu riigis ja sai endale palju vaenlasi.

King arreteeriti boikoti algatamise eest. Talle määrati 500 dollari suurune trahv, millele lisandusid veel 500 dollarit kohtukulusid. Tema maja pommitati tulekahjuga. Ka teisi MIAga seotud isikuid ähvardati. Kuid 1956. aasta detsembriks oli segregatsioon Montgomery bussides lõppenud. Inimesed võisid bussides istuda, kus iganes nad tahtsid.

Pärast bussiboikotti asutasid King ja Ralph Abernathy Lõuna-Kristliku Juhtimiskonverentsi (SCLC). Rühm otsustas, et nad kasutavad ainult vägivallatust. Selle moto oli: "Mitte ühegi inimese ühegi juukse juukseid ei tohi kahjustada". SCLC valis Kingi oma presidendiks.

Märts Washingtonile

1963. aastal aitas King kavandada Washingtoni töö- ja vabadusmarsi. See oli suurim protest inimõiguste eest Ameerika Ühendriikide ajaloos. 28. augustil 1963 marssis umbes 250 000 inimest Washingtoni mälestusmärgi juurest Lincolni mälestusmärgi juurde. Seejärel kuulasid nad kodanikuõiguste juhtide kõnesid. King oli viimane kõneleja. Tema kõnest "Mul on unistus" sai üks ajaloo kuulsamaid kodanikuõiguste kõnesid. King rääkis oma unistusest, et ühel päeval oleksid valged ja mustad inimesed võrdsed.

Samal aastal võttis Ameerika Ühendriikide valitsus vastu kodanikuõiguste seaduse. See seadus muutis paljud mustanahaliste diskrimineerimise vormid ebaseaduslikuks. Marss Washingtonile tegi Ameerika Ühendriikide valitsusele selgeks, et nad peavad võtma meetmeid kodanikuõiguste valdkonnas, ja see aitas kaasa kodanikuõiguste seaduse vastuvõtmisele.

Nobeli preemia

1964. aastal anti Kingile Nobeli rahupreemia. Nobeli preemia üleandmisel ütles Nobeli komitee esimees:

Täna, nüüd, mil inimkonnal on [olemas] aatompomm, on aeg panna relvad ja relvastuse kõrvale ja kuulata Martin Luther Kingi sõnumit, mille ta meile andis: "Valik on kas vägivallatus või mitteeksisteerimine" .....

[King] on esimene inimene läänemaailmas, kes on näidanud meile, et võitlust saab pidada ilma vägivallata. Ta on esimene, kes tegi oma võitluse käigus tõeks sõnumi vennaliku armastuse kohta, ja ta on selle sõnumi toonud kõigile inimestele, kõigile rahvastele ja rassidele.

Hääleõigus

King ja paljud teised hakkasid seejärel tegelema rassismi probleemiga hääletamisel. Tol ajal kehtisid paljudes lõunapoolsetes osariikides seadused, mis tegid afroameeriklastele hääletamise väga raskeks või võimatuks. Näiteks panid nad afroameeriklasi maksma täiendavaid makse, sooritama lugemisteste või teste põhiseaduse kohta. Valged inimesed ei pidanud neid asju tegema.

1963. ja 1964. aastal üritasid kodanikuõiguste rühmitused Selmas, Alabama osariigis afroameeriklastele hääleõigust anda, kuid see ei õnnestunud. Selmas oli sel ajal 99% hääletama registreerunud inimestest valged. Valitsuse töötajad, kes valijaid registreerisid, olid aga kõik valged. Nad keeldusid afroameeriklasi registreerimast. Jaanuaris 1965 palusid need kodanikuõiguste rühmitused Kingil ja SCLC-l neid aidata. Üheskoos alustasid nad tööd valimisõiguse nimel. Järgmisel kuul aga tulistas politseinik rahumeelse marsi ajal afroameeriklase Jimmie Lee Jacksoni. Jackson suri. ^{lk 121-123} Paljud afroameeriklased olid väga vihased.

SCLC otsustas korraldada marsi Selma ja Montgomery vahel. Jalutades 54 miili (87 kilomeetrit) riigi pealinna, lootsid aktivistid näidata, kui väga tahtsid afroameeriklased hääletada. Samuti tahtsid nad näidata, et nad ei lase rassismil ega vägivallal takistada neid võrdsete õiguste saamisel.

Esimene marss toimus 7. märtsil 1965. aastal. Politseiametnikud ja inimesed, kelle nad olid valinud endale appi, ründasid marssijaid nuiate ja pisargaasiga. Nad ähvardasid marssijad Edmund Pettuse sillalt alla visata. Seitseteist marssijat pidi minema haiglasse ja veel 50 inimest sai vigastada. Seda päeva hakati nimetama veriseks pühapäevaks. Pildid ja filmid marssijate peksmisest ilmusid üle maailma, ajalehtedes ja televisioonis. Nende asjade nägemine pani rohkem inimesi kodanikuõiguslasi toetama. Inimesed tulid kogu Ameerika Ühendriikidest, et koos aktivistidega marssida. Üht neist, James Reebi, ründasid valged inimesed kodanikuõiguste toetamise eest. Ta suri 11. märtsil 1965.

Lõpuks otsustas president Lyndon B. Johnson saata Ameerika Ühendriikide armee ja Alabama rahvuskaardi sõdurid marssijate kaitseks. Alates 21. märtsist kuni 25. märtsini kõndisid marssijad mööda "Jefferson Davise maanteed" Selmast Montgomery'sse. Kingi ja teiste juhtide eestvedamisel sisenes 25 000 inimest, kes 25. märtsil Montgomery'sse. Ta pidas kõne pealkirjaga "How Long? Not Long" Alabama osariigi kapitooliumis. Ta ütles marssijatele, et võrdsete õiguste saavutamine ei kesta enam kaua, "sest moraalse universumi kaar on pikk, kuid see paindub õigluse poole".

6. augustil 1965 võtsid Ameerika Ühendriigid vastu valimisõiguse seaduse. See seadus muutis ebaseaduslikuks kellegi hääletamise takistamise tema rassi tõttu.

Hilisem töö

Pärast seda jätkas King võitlust vaesuse ja Vietnami sõja vastu.

King kõneleb Washingtoni marssil oma kuulsat "Mul on unistus" kõnet.

King märtsis 1964

Politsei ründab "verisel pühapäeval" vägivallatsejaid

Mõrvamine

King oli kodanikuõiguste eest töötades ja nii võimsaks liidriks saades endale vaenlasi teinud. Ku Klux Klan tegi kõik endast oleneva, et kahjustada Kingi mainet, eriti lõunas. Föderaalne Juurdlusbüroo (FBI) jälgis Kingi tegevust tähelepanelikult. Nad kuulasid ära tema telefonid, tema kodu ning tema sõprade telefonid ja kodud.

4. aprillil 1968 viibis King Memphises, Tennessee osariigis. Ta kavatses juhtida protestimarssi, et toetada streikivaid prügitöölisi. Kell 18.01 tulistati Kingi, kui ta seisis oma motelli toa rõdul. ^{lk 284-285}. Kuul tungis läbi tema parema põse ja liikus mööda tema kaela. See lõikas lahti Kingi kaela suurimad veenid ja arterid, enne kui ta õlgades peatus.

King toimetati kiirelt St. Joseph's haiglasse. Tema süda oli seiskunud. Sealsed arstid lõikasid tal rinna lahti ja püüdsid südame uuesti tööle panna. Kuid nad ei suutnud Kingi elu päästa. Ta suri kell 19.05. ^{lk 284-285.}

Kingi surm põhjustas paljudes linnades rahutused.

1969. aasta märtsis tunnistati James Earl Ray süüdi Kingi tapmises. Ta mõisteti 99 aastaks vangi. Ray suri 1998. aastal.

Rõivatöölised kuulavad Kingi matusetalitust kaasaskantavast raadiost (9. aprill 1968)

Legacy

Vaid mõned päevad pärast Kingi surma võttis kongress vastu 1968. aasta kodanikuõiguste seaduse. Selle seaduse VIII jaotis, mida tavaliselt nimetatakse õiglase elamuehituse seaduseks, muutis ebaseaduslikuks diskrimineerimise eluasemeturul inimese rassi, usutunnistuse või kodumaa tõttu. (Näiteks muutis see ebaseaduslikuks selle, kui kinnisvaramaakler keeldus laskmast mustanahalisel perel osta maja valges linnaosas). Seda seadust peeti tunnustuseks Kingi viimastele aastatele, mil ta võitles eluasemediskrimineerimise vastu Ameerika Ühendriikides.

“

[Pärast minu surma] tahaksin, et keegi mainiks seda päeva, mil Martin Luther King Jr. püüdis anda oma elu teiste teenimiseks.

... Ma tahan, et te saaksite sel päeval öelda, et ma püüdsin näljaseid toita... riietada neid, kes olid alasti... külastada neid, kes olid vangis. Ja ma tahan, et te ütleksite, et ma püüdsin armastada ja teenida inimkonda.
- Martin Luther King, Jr. 4. veebruar 1968

”

Pärast tema surma pälvis King presidendi vabaduse medali. Kingile ja tema abikaasale anti ka kongressi kuldmedal.

1986. aastal lõi Ameerika Ühendriikide valitsus Kingi auks riikliku püha. Selle nimi on Martin Luther King, Jr. Day. Seda tähistatakse jaanuari kolmandal esmaspäeval. See on umbes Kingi sünnipäeva ajal. Paljud inimesed võitlesid selle püha loomise eest, sealhulgas laulja Stevie Wonder.

2003. aastal võttis Ameerika Ühendriikide kongress vastu seaduse, mis lubas Kingi kõne "Mul on unistus" algussõnad raiuda Lincolni mälestusmärgi sisse.

Washingtoni osariigis asuv Kingi maakond on saanud oma nime Kingi järgi. Algselt sai maakond oma nime William R. Kingi, Ameerika poliitiku, kes oli orjade omanik, järgi. 2005. aastal otsustas Kingi maakonna valitsus, et maakond saab nüüd nime Martin Luther King Jr. järgi. Kaks aastat hiljem muutsid nad oma ametlikku logo nii, et see sisaldas Kingi pilti.

Kingi järgi on nimetatud ka rohkem kui 900 tänavat Ameerika Ühendriikides. Neid tänavaid on 40 erinevas osariigis, Washingtonis, Puerto Ricos ja paljudes teistes osariikides.

2011. aastal püstitati Washingtonis asuvale National Mall'ile Kingi mälestusmärk.

Kingi mälestusmärke on ka üle maailma. Nende hulka kuuluvad:

Reverend Martin Luther King, Jr. Kirik Ungaris
King-Luthuli Transformatsioonikeskus Johannesburgis, Lõuna-Aafrika Vabariik
Rev. Martin Luther King, Jr. Forest Iisraeli Lõuna-Galilea piirkonnas (koos Coretta Scott Kingi metsaga Biriya metsas Iisraelis).
Martin Luther King Jr. Kool Accras, Ghanas
Gandhi-Kingi väljak (aed) India Rahvusvahelises Keskuses New Delhis, Indias.
Kuninga kuju Westminsteri kloostris Londonis
Martin Luther King Jr. kuju Uppsalas Rootsis.

Fotogalerii

Rosa Parks koos Kingiga bussiboikoti ajal (1955)

Vaade meeleavaldajatele Washingtoni marssil (1963)

LyndonJohnson ja Robert Kennedy kohtuvad Kingi ja teiste kodanikuõiguste juhtidega (1963)

Politsei ja meeleavaldajad Edmund Pettuse sillal (1965)

President Johnson allkirjastab 1965. aasta hääleõiguse seaduse, King tema selja taga.

King kõneleb Vietnami sõja vastasel meeleavaldusel Minnesota Ülikoolis St. Paulis (1967).

Seotud leheküljed

Küsimused ja vastused

Küsimus: Kes oli Martin Luther King Jr.
V: Martin Luther King, Jr. oli Ameerika pastor, aktivist, humanitaar ja kodanikuõiguste liikumise juht. Ta on kõige paremini tuntud kodanikuõiguste parandamise eest, kasutades oma kristlikel tõekspidamistel põhinevat vägivallatut tsiviilallumatust.

K: Kuidas dr. Kingi mõnikord kutsutakse?

V: Dr. Kingi kutsutakse mõnikord pastor Martin Luther King Jr. või lihtsalt dr Kingiks. Teda tuntakse ka tema initsiaalide MLK all.

K: Milliseid strateegiaid kasutasid afroameeriklased oma kodanikuõiguste eest võitlemiseks?

V: Dr. Kingi ja teiste juhtimisel kasutasid paljud afroameeriklased oma kodanikuõiguste eest võitlemiseks vägivallatuid ja rahumeelseid strateegiaid, nagu istumisintressid, boikott ja protestimarsid.

K: Millise kõne pidas ta 1963. aasta marsil Washingtonile?

V: 1963. aasta Washingtoni marssil pidas dr King oma kuulsa kõne "Mul on unistus", milles propageeris võrdseid õigusi kõikidele rassidele, olenemata nahavärvist või etnilisest kuuluvusest.

K: Millal ta võitis Nobeli rahupreemia?

V: Aasta pärast oma "Mul on unistus" kõnet 1963. aasta Washingtoni marssil võitis ta 1964. aastal Nobeli rahupreemia oma jõupingutuste eest saavutada rassiline võrdõiguslikkus vägivallatuse ja rahumeelsete protestide abil.

K: Kus ta oli pastor?

V: Ta oli Ebenezeri baptistikoguduse pastor Atlanta Georgia osariigis alates 1960. aastast kuni 1968. aastani, mil ta suri James Earl Ray mõrva tõttu.

K: Millal algas Martin Luther Kingi võitlus võrdsete õiguste eest ? V: Martin Luther Kingi võitlus võrdsete õiguste eest algas Montgomery bussiboikottiga 1955. aastal kuni tema surmani 1968. aasta aprillis.