Lyndon B. Johnson — USA 36. president: kodanikuõigused ja Vietnami sõda

Lyndon Baines Johnson (27. august 1908 - 22. jaanuar 1973) oli demokraatide liige ja Ameerika Ühendriikide 36. president, kes oli ametis aastatel 1963-1969. Johnson asus presidendiks, kui president Kennedy tapeti 1963. aasta novembris. Seejärel valiti ta 1964. aasta valimistel uuesti ametisse.

Tema valitsusjuhi ajal oli kaks peamist osa, tema poliitika riigi sees, mis hõlmas kodanikuõigusi ja vaeste eest hoolitsemist, ja ka tema poliitika, mis oli avatud vaidlusele, mille tulemuseks oli Ameerika Ühendriikide võitlus Vietnami sõjas.

Varasem karjäär

Enne presidendiks saamist oli Johnson pikkade aastate jooksul tegutsenud Kongressis. Ta oli 1937–1949 esindajatekoda liige, seejärel senaator (1949–1961) ja lõpuks senati enamusliider, kus tema juhtimisstiil ja kauplemisoskus tõid talle tugeva maine. 1960. aastal valiti ta John F. Kennedy asepresidendiks ning sai presidendiks Kennedy surma järel.

Presidendina: kodanikuõigused ja "Great Society"

Johnsoni sise- ja sotsiaalpoliitika oli ambitsioonikas. Tema programmi tuumikuks sai nn Great Society, mille eesmärk oli vähendada vaesust, parandada haridust ja tervishoiuteenuseid ning laiendada kodanikuõigusi.

Kodanikuõigused: Johnson allkirjastas ajaloolise 1964. aasta kodanikuõiguste seaduse (Civil Rights Act), mis keelas ametlikult rassilise segregatsiooni avalikes kohtades ja tööalase diskrimineerimise. 1965. aastal tugevdati mustanahaliste valimisõigust Voting Rights Actiga, mis likvideeris valimisõiguse takistused nagu oskuskatseid ja hääletamise piiranguid.
Võit vaesuse vastu: 1964. aasta Economic Opportunity Act algatas nn War on Poverty (sõja vaesuse vastu) ning lõi programme nagu Job Corps, VISTA ja Head Start, mis pakkusid koolitust, tööhõivevõimalusi ja laste varajast haridust.
Tervishoid ja haridus: Johnsoni ajal loodi 1965. aastal Medicare (eakatele mõeldud tervisekindlustus) ja Medicaid (madala sissetulekuga inimestele). Samuti võeti vastu Elementary and Secondary Education Act (1965) ja Higher Education Act (1965), et suurendada koolidele ja kõrgkoolidele suunatud abi.
Immigratsiooni- ja ühiskondlikud reformid: 1965. aastal muudeti immigratsioonipoliitikat, kaotades varasemad rahvuslike päritolu kvoodid ja avades uute sisserändajate võimalusi.

Vietnami sõda ja rahva vastuseis

Välispoliitikas ja julgeolekupoliitikas on Johnsoni pärand vastuolulisem. Alguses jätkas ta Kennedy poliitikat, andes tuge Lõuna-Vietnamile kommunismi leviku tõkestamiseks. 1964. aasta augustis andis Kongress heaks Gulf of Tonkin Resolutioni, mis andis presidendile laia voli kasutada sõjalisi jõude Kagu-Aasias.

1965. aastal algas USA õhurünnakute kampaania Põhja-Vietnamisse (Operation Rolling Thunder) ja samal ajal saadeti Lõuna-Vietnamisse maaväe üksusi ning nõustajaid. Johnsoni administratsioon suurendas järk-järgult USA vägede arvu — sõjaväeline kohalolek kasvas mitme saja tuhande peale (ligi 500 000), mis viis USA tugevalt eskaleeritud ja lootusetuks muutunud sõjategevusse.

Tet'i ülestõusu (1968) ja laialdaste ameeriklaste kaotuste mõju tõttu kasvatasid avalik vastuseis ja meedia kajastus kodus survet sõja lõpetamiseks. Paljud ameeriklased hakkasid nägema Vietnami sõda kui pikaajalist, kalleid ja vaieldavat konflikti, mis nõrgendas Johnsoni populaarsust ja tema võimalusi läbi viia sisealgatusi.

1964. aasta valimised ja otsus mitte uuesti kandideerida

1964. aastal võitis Johnson presidendivalimised suureskooriga, edestades konservatiivset republiklasest kandidaati Barry Goldwaterit. Võit võimaldas Johnsonil algatada oma suurt siseagendat. Kuid Vietnami sõja süvenemine tekitas 1967–1968 tugevate protestide laine ning rahvameeleolu muutus rahutuks.

1968. aasta märkimisväärne poliitiline kriis ja sise- ning välispoliitilised pinged viisid Johnsoni otsuseni: 31. märtsil 1968 teatas ta avalikult, et ei otsi ega aktsepteeri oma partei kandidaati järgmisel presidendivalimistel.

Hiljem ja pärand

Pärast presidendiametit elutses Johnson tagasihoidlikult Texases, kirjutas oma mälestused (The Vantage Point, 1971) ja jätkas poliitilist mõjutamist kuni surmani. Ta suri 22. jaanuaril 1973 südamerabandusse. Tema pärand on kaksik: kodumaine saavutuste loetelu — laiaulatuslik seadusandlus kodanikuõiguste, tervishoiu ja hariduse alal ning vaeste toetamine — jääb oluliseks osaks USA sotsiaalsest riigist; samas Vietnami sõda ja selle inim- ning rahalised kulud jätavad tema aja presidendina vastuoluliseks ja kriitika all.

Lühidalt öeldes peetakse Johnsoni sageli üheks kõige mõjuvõimsamaks presidendiks selle poolest, mida ta kodumaal suutis saavutada, kuid tema ametiaeg varjutati ja hinnang tema pärandile jääb keeruliseks Vietnami sõja tõttu.

Varajane elu

Johnson on sündinud Texases. Tema isa oli poliitik, kes töötas Texase osariigi valitsuses. Noorena oli ta õpetaja. Ta valiti 1937. aastal esindajatekotta ja 1948. aastal senatisse. Ta võitis senati valimised vaid 87 häälega.

Poliitiline karjäär

Senatis sai Johnson väga kiiresti võimsaks ja 1955. aastal sai temast senati juht ja oli noorim, kes seda ametit kunagi pidanud. Ta käivitas suurepäraseid programme avalikkuse jaoks. Abiks oli see, et ta tundis teisi senaatoreid hästi ja suutis neid sageli veenda oma ideid toetama. 1960. aastal kandideeris ta presidendiks, kuid võistlusel, keda demokraadid toetavad, kaotas ta John F. Kennedyle. Seejärel valis Kennedy Johnsoni asepresidendikandidaadiks. Kennedy võitis valimised napilt ja Johnsonist sai asepresident. Nagu enamik asepresidente, ei meeldinud Johnsonile see töö. See andis talle liiga vähe võimu.

Lyndon B. Johnson oli tuntud kui keegi, kes suutis teisi seadusandjaid kongressis veenda seadusi vastu võtma. Et saada oma ideedele rohkem toetust, sundis ta sageli teisi poliitikuid käega lööma (st ta ähvardas neid, kui nad ei nõustunud temaga).

Presidendi ametiaeg

Johnson astus presidendiks pärast Kennedy mõrva. Ta lõpetas Kennedy ametiaja presidendina, seejärel kandideeris 1964. aastal uuesti valimistel ja võitis kergelt Barry Goldwateri vastu. Johnson sai 61,1% häältest. See on kõrgeim protsent häältest, mille keegi presidendikandidaat on kunagi alates 1820. aastast võitnud.

Johnson alustas "sõda vaesuse vastu". Ta lõi Suure Ühiskonna (rida valitsuse programme, mille eesmärk oli parandada riigi elatustaset). Nende programmide hulka kuuluvad avalik-õiguslik ringhääling, keskkonnakaitse, Medicare (tervishoiuteenused eakatele), Medicaid (tervishoiuteenused vaestele). Ta toetas afroameeriklaste kodanikuõigusi ja jätkas seal, kus Kennedy lõpetas, andes neile vabaduse. Hääletamisõiguse seadus 1965. aastal andis valitsusele volitused, et takistada neile hääleõiguse andmisest keeldumist. Võrreldes Kennedy nõrkade suhetega kongressiga suutis Johnson veenda poliitikuid toetama mõningaid samu poliitikaid, millele nad Kennedy ajal vastu olid.

Samal ajal suurendas Johnson Ameerika Ühendriikide osalemist Vietnami sõjas. Johnson suurendas sõdurite arvu Vietnamis 16 000-lt 500 000-le, et peatada Vietnami kommunistlikud mässulised Lõuna-Vietnamis. Aastate möödudes muutus Johnson üha ebapopulaarsemaks, kuna sõda jätkus ilma lõppu nägemata. Aastaks 1968 hukkus Vietnamis iga kuu peaaegu 1000 ameerika sõdurit ja vaenlane ei olnud ikka veel võidetud. Märtsis teatas Johnson, et ta ei kandideeri uuesti valimistel.

Pärast eesistumise lõppu

Johnsoni aeg presidendina lõppes 1969. aasta jaanuaris. Ta läks tagasi Texasesse, et elada oma ranchil Stonewallis.

Surm, matused ja pärand

Johnson suri oma ranchil 22. jaanuaril 1973. aastal 64-aastaselt pärast südameinfarkti. Johnsonile korraldati riiklikud matused. Viimane jumalateenistus toimus 25. jaanuaril. Matused toimusid Washingtonis asuvas National City Christian Church'is. Vaatamata Vietnami katastroofile peavad ajaloolased Johnsoni endiselt heaks presidendiks, sest ta saavutas kodanikuõiguste osas palju. 1973. aastal nimetati Houstonis asuv mehitatud kosmoseaparaatide keskus ümber Lyndon B. Johnsoni kosmosekeskuseks.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Kes oli Lyndon Baines Johnson?

V: Lyndon Baines Johnson (sageli ka LBJ) oli Ameerika Ühendriikide poliitik, kes oli Ameerika Ühendriikide 36. president aastatel 1963-1969. Enne presidendiks saamist oli ta ka USA esindaja, USA senaator ja senati enamusjuht.

K: Kus sündis Lyndon Baines Johnson?

V: Lyndon Baines Johnson sündis Stonewallis, Texases.

K: Millega ta tegeles enne poliitikuks saamist?

V: Enne poliitikuks saamist töötas Lyndon Baines Johnson keskkooliõpetajana.

K: Kuidas sai LBJ-st Ameerika Ühendriikide president?

V: LBJ sai Ameerika Ühendriikide presidendiks, kui president John F. Kennedy mõrvati 1963. aasta novembris ja ta astus tema järeltulijana ametisse.

K: Millist sisepoliitikat rakendas LBJ oma eesistumise ajal?

V: Lyndon Baines Johnson viis oma eesistumise ajal ellu mitmeid sisepoliitilisi meetmeid, sealhulgas Suure Ühiskonna loomine, mis hõlmas kodanikuõiguste, avaliku ringhäälingu, Medicare'i, Medicaidi, hariduse ja kunsti toetamise, linna- ja maaelu arengu ning avalike teenuste laiendamist; 1964. aasta kodanikuõiguste seaduse vastuvõtmine; 1965. aasta valimisõiguse seaduse vastuvõtmine; 1968. aasta kodanikuõiguste seaduse vastuvõtmine; vaesuse vastu võitlemise seaduse algatamine; 1965. aasta kõrghariduse seaduse allkirjastamine, millega loodi föderaalne õppelaen; 1965. aasta immigratsiooni- ja kodakondsuse seaduse allkirjastamine, mida tänapäevalgi kasutatakse USA sisserändepoliitikas.

Küsimus: Milliseid välispoliitilisi algatusi seadis LBJ oma eesistumise ajal prioriteediks?

V: Oma eesistumise ajal seadis Lyndon Baines Johnson prioriteediks marksistlik-leninistlike valitsuste laienemise peatamise, lastes kongressil vastu võtta Tonkini lahe resolutsiooni, mille tulemusel suurenes USA osalemine Vietnami sõjas, mis viis sinna rohkemate Ameerika Ühendriikide sõdurite saatmiseni koos Vietnami tsiviilisikute surmaga USA sõjalise tegevuse tõttu, näiteks 7 miljoni tonni lõhkeainete mahaviskamine Vietnami kohal ja mürgise herbitsiidi Agent Orange kasutamine.

K: Miks on LBJ pärand vastuoluline?

V: LBJ pärand on vastuoluline, sest kuigi ajaloolased hindavad teda kõrgelt kodanikuõiguste edendamise eest tervishoiu ja heaolu eest sisepoliitika kaudu, saab ta tugevat kriitikat Vietnami sõja eskaleerimise eest, mille tagajärjel hukkus 58 220 Ameerika sõjaväelast.