Need 1964. aasta USA presidendivalimised vormistasid poliitilise pöörde ja olid üheks märgiks külma sõja, kodanikuõiguste liikumise ja sisepoliitiliste ideoloogiate konfliktide koondumisele. Presidendi ametikohale kandideerisid demokraatide istuv president Lyndon Johnson koos oma valimispartneri demokraadi Lyndon Johnsoni kaasvõitleja Hubert Humphrey (Minnesota) — märkus: Humphrey oli Johnsoni jooksupartner — ning vabariiklaste kandidaadiks sai arizonlane Barry Goldwater koos oma kaasvõitleja, kongresmeniga William Miller New Yorgist.

Taust

1963. aasta novembris mõrvati president John F. Kennedy; tema asepresident Lyndon Johnson astus presidendi ametisse ja kandideeris 1964. aastal oma esimese täismaja ametiajale. Johnsoni lühikese ametiaja jooksul oli keskseks teemaks nii külm sõda kui ka sotsiaalsed küsimused, eriti kodanikuõigused.

Nomineerimisprotsessid

Demokraatide seas ei tekkinud Johnsonile tõsist konkurentsi ja ta sai partei ametliku toetuse. Tema valimispartneriks sai senaator Hubert Humphrey, kes oli tuntud oma tugeva toetuse poolest kodanikuõigustele. Vabariiklaste kandidaadiks valiti Barry Goldwater, kes võitis partei nominatsioonikonventsiooni, saades toetuse konservatiivse tiiba kuuluvatelt delegaatidelt ning marginaliseerides partei keskmoderaate nagu Nelson Rockefeller.

Kampaania ja peamised teemad

Lyndon Johnson tegi kampaaniat lubadusega jätkata paljusid Kennedy algatusi ja edendada uusi sotsiaalseid programme. Johnson toetas tugevalt kodanikuõigusi ning edendas ulatuslikku sotsiaalprogrammi, mida kutsuti "Suureks ühiskonnaks". Selle raames võeti ette meetmeid vaesuse vähendamiseks ja tervishoiu tagamiseks eakatele ja madalama sissetulekuga inimestele — sellele järgnevalt sündisid programmid nagu Medicare ja Medicaid ning algatati mitmeid keskkonnaprojekte ja haridusalgatusi.

Barry Goldwater pooldas väiksemat valitsust ja piiratumate föderaalsete programmide rolli. Tema poliitiline platvorm rõhutas üksikisiku vabadust, turumajandust ja kaitsekulutuste tugevdamist. Goldwateri parteiline retoorika ja kandev lause konventsioonilt — "extremism in the defense of liberty is no vice" — tõstsid esile tema konkurentidest radikaalsemat positsioneerimist konservatiivses suunas.

Rassisuhted ja kodanikuõigused

1964. aasta juulis allkirjastas Johnson kodanikuõiguste seaduse, mis kehtestas olulisi võrdõiguslikkuse norme. Goldwater hääletas seaduse põhiosas vastu, põhjendades seda põhiseaduslike kaalutlustega (võimude piiramine), mis tekitas talle poliitilist toetust lõunapoolsetes osariikides, kus vastuseis tsiviilõiguste reformidele oli tugev. Johnsoni kampaania kasutas seda seost ära, et näidata Goldwaterit kui kandidaati, kelle poliitika lõikaks lahku traditsioonilisest demokraatlikust valijaskonnast ja soodustaks parteil üleminekut lõunas.

Hirm tuumasõja ja kampaaniamaterjalid

Valimiskampaania emotsionaalsemaks sümboliks sai Johnsoni tiimi tuntud telereklaam "Daisy", mille eesmärk oli rõhutada hirmu Goldwateri võimalikust rängemast karmi väline- ja sõjapoliitikast ning suuremat valmisolekut relvastatud konfliktiks. Demokraadid kujutasid Goldwaterit kui usaldamatult kindlat konservatiivi, kelle poliitika võib viia eskalatsiooni ja isegi tuumasõja risiko suurenemiseni. Samas on oluline märkida, et Goldwateri enda retoorika ja poliitilised seisukohad ei olnud ühetaoliselt samad kui väidetav toetus radikaalsetele rühmitustele: kampaania ajal kasutati tugevaid kujutluspilte nii tema vastaspoole poolt kui ka tema poolt süüdistatute kuvandi kujundamiseks.

Kuulsad toetajad

Näitaja tulevikust — näitleja Ronald Reagan pidas Goldwateri toetuseks 1964. aastal kuulsa kõne "A Time for Choosing", mis aitas käivitada tema avaliku poliitilise karjääri ja tõstis konservatiivse liikumise profiili, mis mõjutas USA poliitikat järgnevatel aastakümnetel.

Tulemused

Valimised lõppesid Johnsoni ülekaaluka võiduga: Lyndon B. Johnson võitis suurima häältesaagiga alates 1820. sajandi algusest — tema üldine populaarsuse osakaal oli ligikaudu 61,1%, Goldwater sai umbes 38,5% häältest. Elektoraalkogu häälte jaotuseks jäi Johnson 486 elektoraalhäälega ning Goldwater 52 häälega. Goldwater võitis oma koduosariigi Arizonas ja mitmed lõunapoolsemad osariigid, mis peegeldas juba alanud parteilisemat ümberpaigutust lõunaosas.

Pärand ja mõju

1964. aasta valimiste järel oli ilmne mitmeid olulisi pikaajalisi mõjusid:

  • Valimised kiirendasid konservatiivse liikumise organiseerumist ning aitasid luua aluse tulevastele konservatiivsetele liidritele, nende seas ka Ronald Reagani.
  • Goldwateri vastuseis kodanikuõiguste seadusele ja tema võidukus mõnes lõunaosariigis näitas poliitilist nihkumist — paljud senised demokraatide lõunapoolsed valijad hakkasid järgnevatel aastakümnetel liikuma vabariiklaste poole.
  • Johnsoni "Suur ühiskond" ja sellega seotud programmid nagu Medicare ja Medicaid jätsid pikaajalise sotsiaalpoliitilise pärandi, mis mõjutas ameeriklaste tervishoiu- ja sotsiaalteenuste süsteemi.

Kuigi Goldwater sai 1964. aastal lüüa, mõjutas tema kampaania konservatiivse poliitika arengut oluliselt. Johnsoni võit kinnistas demokraatide tugevat positsiooni sel perioodil, ent valimised märkasid ka käimatõmmet, mis muutis Ameerika poliitilist maastikku järgnevatel aastakümnetel.