Ku Klux Klan on vihkamisrühmitus, mis tekkis Ameerika Ühendriikide lõunaosas 3. märtsil 1865. aastal. Enamasti on ta sihtinud afroameeriklasi, kuid on rünnanud ja ähvardanud ka katoliiklasi, juute ja sisserändajaid. Klan on püüdnud säilitada ja taastada „valge võimu“ (white supremacy) ning selle nimel on kasutatud organisatsiooni tasandil hirmutamist ja väga vägivaldseid tegusid, sealhulgas mõrvu ja rünnakuid. Esimene Ku Klux Klan lagunes 19. sajandi lõpus; hiljem on loodud mitmeid iseseisvaid ja üksteisest eraldunud rühmitusi, mis kasutavad sama nime ja ideoloogiat.

Ku Klux Klan (lühend KKK) loodi 1865. aastal Pulaskis, Tennessee osariigis, kohe pärast Ameerika kodusõda. Alguses kujunes sellest endiste konföderatsiooni sõdurite seltskonnaklubi, kuid kiiresti muutus see organiseeritud vägivallatöö vahendiks ning paljud ajaloolased liigitasid selle varakult terroristlikuks organisatsiooniks. KKK üks peamisi eesmärke oli seista vastu Ameerika Ühendriikide rekonstrueerimisele ja mustanahaliste inimeste poliitilistele ja kodanikuõigustele.

Asutamine ja esimesed aastad

Esimene Klan (umbes 1865–1871) kasutas varjatud liikmelisust, hirmutamist ja vägivallaakte, et takistada afroameeriklaste kandideerimist või hääletamist ning mõjutada rekonstrueerimisametnike tööd. Vastuseks KKK tegudele võttis kongress vastu nn Ku Klux Klan Acti (1871), mis andis föderaalsele valitsusele õiguse piirata rühmituse tegevust ja karistada selle liikmeid. Selle tulemusena suri esimene laine praktikas välja, kuigi sümboolika ja nimetus säilisid.

Ideoloogia ja meetodid

  • Ideoloogia: Ku Klux Klani keskseks ideoloogiaks on rassiline ülemvõim (white supremacy), aga ka nativism — vaen immigrantide ja vähemuste vastu, antisemitism ning antikatoliiklikkus. Klan on kasutanud religioosseid ja patriarhaalset retoorikat oma õigustuseks.
  • Meetodid: hirmutamine, ähvardused, rünnakud, rassi- ja usupõhised pommi‑ ja tulekahjud, rüüstamised, põletatud ristid (cross burning) ja lahvatuslik vägivalla kasutamine, sealhulgas lynšimised. Liikmete anonüümsus (hoodid ja rüüd) aitas neid varjata ja lisas tragöödiatega seotud hirmu.
  • Organisatsioon: KKK-l on ajalooliselt olnud oma hierarhia ja rituaalid (nt „Grand Wizard“ ja muud tiitlid), samuti erinevaid kohalikku tasandit ja naisteabiühinguid.

Teine ja kolmas laine

20. sajandi alguses tekkis teine KKK (umbes 1915–1940ndad), mida innustas muuhulgas film "The Birth of a Nation" (1915). See laine oli palju laiemalt organiseeritud ega piirduinud vaid lõunaga — Klan tegutses üle kogu Ameerika Ühendriikide, harrastas poliitilist mõjutamist ja püüdis tõsta liikmeskonda massiliselt. 1920. aastatel oli KKK mõnes piirkonnas märkimisväärne poliitiline jõud. See periood iseloomustus laiemalt suunaga ka immigrantide, katoliiklaste ja juutide vastu.

Kolmas laine — pärast Teise maailmasõja ja eriti 1950.–60. aastatel — sai tuntuks kui reaktsioon kodanikuõiguste liikumisele. Mõned KKK üksused olid seotud pommiplahvatuste, pommirünnakute, vägivaldsete rünnakute ja mõrvadega, mille ohvriks said civil rights aktivistid ja mustanahalised kogukonnad (näiteid on ajaloolistes uurimustes palju, näiteks 1963. aasta 16th Street Baptist Churchi pommiplahvatus ja 1964. aasta kolme rassiõiguste aktivisti mõrvad Mississippi osariigis, mis tõid kaasa laialdase hukkamõistu ja kriminaaluurimised).

Mõju ja õiguslik vastureaktsioon

  • Rekonstrueerimise ajal võttis föderaalvalitsus vastu mitu seadust ja võtteid (nt Ku Klux Klan Act), et piirata KKK tegevust ja kaitsta kodanikuõigusi.
  • 20. sajandi keskpaigas ja lõpus viisid kohalikud ja föderaalsed uurimisasutused (sh FBI) läbi uurimisi ja prokuröride rünnakuid KKK-vastaste kuritegude kallal. Samuti aitasid 1960. aastate kodanikuõiguste seadused vähendada avalikku mõjuvõimu, mille kaudu Klan sai tegutseda.
  • Mitmed KKK liikmed on õiguslikult vastutusele võetud ning organisatsiooni liikumist on mõjutatud ka avalikust hukkamõjust ja meedia heidikust.

Tänapäev ja fragmentatsioon

Tänapäeval ei ole Ku Klux Klan üks ühtne või laialt levinud organisatsioon nagu mõnel ajal varem. Selle nime all tegutsevad enamasti väikesed, killustatud rühmad, mis on sageli lokaalsed ja halvasti organiseeritud. Samas on KKK ja selle ideoloogia endiselt osa Ameerika ning rahvusvahelisest paremäärmuslikust ja vihkamisliikumisest. Uurimise ja monitooringu kohaselt loetakse KKK lahtritena tegutsevaid rühmi vihkamisrühmitusteks — selliseid hinnanguid annavad näiteks mitmed inimõiguste ja radikaalsuse jälgimise organisatsioonid.

Tuntud sümbolid ja pärand

  • Põletatud rist, valge kapuuts ja rüü on tuntud KKK sümboolika. Need elemendid on püüdnudükile lisada usu- ja ritualistlikku varjundit, ent tegelikult on neid kasutatud vägivalla ja hirmutamise vahendina.
  • Kuigi KKK kui organisatsioon on ajalooliselt muutunud ja paljusid laineid on lagunenud, on selle pärand – rassiline vaenuõpetus ja senine vägivald – jätnud pikaajalise mõju Ameerika ühiskonnale ning olnud üheks suurtest konfliktiallikatest rassisuhete arengus.

Oluline on mõista KKK ajalugu ja ideoloogiat kriitiliselt: see aitab paremini tabada vihkamise ja vägivalla mehhanisme ning toetada meetmeid, mille eesmärk on kaitsta inimeste põhivabadusi ja võidelda rassismi, antisemitismi ja muu vihkamise vastu.