Rosa Louise McCauley Parks (4. veebruar 1913 – 24. oktoober 2005) oli afroameerika kodanikuõiguste aktivist. Teda on nimetatud "tänapäeva Ameerika kodanikuõiguste liikumise emaks" ja "vabadusliikumise emaks". Ta abiellus Raymond Parksiga 1932. aastal ning töötas Montgomerys õmblejana ja kohalikus kogukonnas vabatahtlikuna. Parks oli aktiivne ka NAACP töös ning tegutses oma kogukonna õiguste edendamiseks pikka aega enne 1955. aasta sündmust.
Varajane elu ja aktivism
Parks sündis ja kasvas üles Alabamas (perioodiliselt töö ja kooliga seotud takistustega, mille tõttu ta pühendus hariduse ja võrdõiguslikkuse eest seismisele). Ta liitus värviliste inimeste edendamise riikliku ühingu (NAACP) kohaliku osakonnaga, kus töötas sekretäri ja organiseerijana. Tema igapäevane töö ja isiklik kogemus rassilise ebaõigluse ning sotsiaalse diskrimineerimisega mõjutasid tema otsust seista avalikult vastu segregatsioonile.
Montgomery bussisündmus ja boikott
Parks on kõige paremini tuntud selle poolest, mida ta tegi 1. detsembril 1955 oma kodulinnas Montgomerys, Alabamas. Kui ta istus bussi keskel oleval istmel, käskis bussijuht tal liikuda bussi tagaossa, et valge reisija saaks bussi esiotsas asuva koha sisse võtta. Sel ajal, kui valgete inimeste jaoks ei olnud valgeid kohti, kästi mustanahalistel inimestel oma istekohalt üles tõusta. Parks keeldus liikumast. Ta oli väsinud sellest, et teda koheldi tema nahavärvi tõttu madalama klassi inimesena ning tema otsus oli teadlik ja põhimõtteline vastuseis igapäevasele alandamisele.
Ta arreteeriti 1. detsembril 1955. Sellele järgnes lai organisatoorne vastus: kohaliku mustanahaliste kogukonna juhtide ja aktivistide algatusel algas Montgomery bussiboikoti, mida juhtis muu hulgas Montgomery Improvement Association (MIA) koos noore pastoriga Martin Luther King Jr. Boikott, mis vältas 381 päeva, sundis linna ühistranspordi süsteemi ja seadusandjaid kaaluma busside segregatsiooni jätkamise õiguspärasust.
Kohtuasjad ja seadusemuutus
Boikott tõi kaasa kohtuvaidluse, mille tulemusel 1956. aastal järeldasid föderaalsed kohtud, et busside rassiline segregatsioon on põhiseadusega vastuolus (kohtuasjas tuntud kui Browder v. Gayle). Pärast seda said mustanahalised inimesed istuda bussis, kuhu nad soovisid — see oli märkimisväärne samm rassilise segregatsiooni murdmisel ja eeskuju teistes liikides. Parks'i isiklik keeldumine alluda ebaõiglasele reeglile sai ülemaailmseks sümboliks rassilise segregatsiooni vastases võitluses.
Hilisem elu ja pärand
Pärast Montgomery sündmusi oli Parks pidevalt aktiivne kodanikuõiguste liikumises. 1957. aastal kolis ta Detroitisse, Michigani osariiki, kus töötas nii kogukonnaorganisatsioonides kui ka alates 1965. aastast kongresmen John Conyersi büroos sekretärina. Ta avaldas memuaarid ja rääkis laialdaselt rassilise võrdsuse, inimõiguste ja sotsiaalse õigluse teemadel.
Rosa Parksi elu ja teod on tunnustatud mitmete auhindade ja mälestustega. Tema panuse eest anti talle muu hulgas Presidendi Vabadusmedal (Presidential Medal of Freedom) ja kongressi kuldmärk (Congressional Gold Medal). Tema auks on püstitatud mälestusmärke, nimetatud koole, raamatukogusid ja teisi avalikke paiku ning tema lugu on osa koolide ajalooõpikutest üle maailma. Parks on kirjeldatud nii kodanikuõiguste liikumise ikoonina kui ka näiteks rahumeelsest vastupanust ja isiklikust julgusest rääkides.
Rosa Parks suri 24. oktoobril 2005 Detroitis. Tema elutöö jäi alatiseks ameerika ja rahvusvahelisse ajalukku — tema otsus mitte liikuda oli väike akt, mille tagajärjed olid suured ja muutusid teerajajaks laiemale liikumisele võrdsete õiguste eest.
Tõrked ja tähtsus: Parks’i juhtum näitas, kuidas üks isiklik otsus võib panna aluse laiemale kollektiivsele tegevusele ja seaduslikele muutustele. Tema näide innustab ka tänapäeval veel seismist võrdõiguslikkuse ja inimväärikuse eest.
