Rosa Parks
Rosa Louise McCauley Parks (4. veebruar 1913 - 24. oktoober 2005) oli afroameerika kodanikuõiguste aktivist. Teda on nimetatud "tänapäeva Ameerika kodanikuõiguste liikumise emaks" ja "vabadusliikumise emaks".
Parks on kõige paremini tuntud selle poolest, mida ta tegi 1. detsembril 1955 oma kodulinnas Montgomerys, Alabamas. Kui ta istus bussi keskel oleval istmel, käskis bussijuht tal liikuda bussi tagaossa, et valge reisija saaks bussi esiotsas asuva koha sisse võtta. Sel ajal, kui valgete inimeste jaoks ei olnud valgeid kohti, kästi mustanahalistel inimestel oma istekohalt üles tõusta. Parks keeldus liikumast. Ta oli värviliste inimeste edendamise riikliku ühingu (NAACP) kohaliku osakonna liige. Nagu paljud teisedki, oli ta väsinud sellest, et teda koheldi tema nahavärvi tõttu madalama klassi inimesena.
Ta arreteeriti. See tõi kaasa Montgomery bussiboikoti. Boikott kestis 381 päeva. See põhjustas seadusemuudatuse. Pärast seda said mustanahalised inimesed istuda bussis, kuhu nad tahtsid. Tema keeldumine lasta teistel teda erinevalt kohelda oli oluline sümbol rassilise segregatsiooni vastases kampaanias.
Varasemad aastad
Rosa Parks sündis 4. veebruaril 1913 Tuskegee'is,Alabamaosariigis. Tema vanemad olid James ja Leona McCauley. Ta oli peamiselt Aafrika päritolu. Üks tema vanavanaisadest oli šoti-iirlane ja läks Lõuna-Carolinas Charlestonis tööteenistusse.
Tema isa lahkus kodust, et leida tööd, kui Rosa oli 2-aastane. Tema ema õpetas teises linnas koolis. Rosat ja tema venda Sylvesterit kasvatasid vanavanemad.
Rosa alustas kooliteed 1919. aastal, kui ta oli 6-aastane. Sel ajal olid koolid segregatsiooni korras. Oli mustade ja valgete koole. Hiljem mäletas Parks, kuidas bussid viisid valged õpilased oma kooli, kuid mustad õpilased pidid oma kooli kõndima:
Ma näeksin bussipiletit iga päev... Aga minu jaoks oli see eluviis, meil ei olnud muud valikut kui leppida sellega, mis oli kombeks. Buss oli üks esimesi viise, kuidas ma mõistsin, et on olemas mustade ja valgete maailm.
1924. aastal läks ta Alabama osariigis Montgomerys asuvasse Montgomery tütarlaste tööstuskooli. Pärast 5 aastat jättis ta kooli pooleli ja läks tööle särgivabrikusse. Ta hoolitses ka oma vanaema eest.
1. detsembril 1955 istus Parks linna bussi, et pärast tööd koju sõita. Ta maksis oma 10 senti ja istus esimesse istmeritta, mis asus põrandale maalitud joone taha, mis tähistas musta sektsiooni. Pärast mitut peatust astus bussi rohkem valgeid reisijaid. Bussijuht käskis Parksil ja veel kolmel mustanahalisel inimesel oma kohad loovutada, et valged inimesed saaksid istuda. Teised kolm liikusid bussi tagaossa, kuid Parks libises akna juurde. Ta ütles, et ta järgib seadust, istudes õiges sektsioonis. Hiljem ütles ta, et kui talle öeldi, et ta peab bussi tagaossa minema, "mõtlesin Emmett Tillile ja ma lihtsalt ei suutnud tagasi minna". (Till oli 14-aastane mustanahaline poiss, kes lünktati Mississippis umbes kolm kuud varem.)
Bussijuht peatas bussi ja kutsus politsei. Kaks politseinikku arreteerisid Parks'i ja viisid ta Alabama bussiseaduste rikkumise eest vangi.
Tema ema kutsus Edgar Nixoni üles, et ta kautsjoni eest välja käia. Nixon oli kohaliku NAACP-i organisatsiooni president. Nixon teadis, millises ohus Parks oli, ja korraldas kohe tema kautsjoni.
Kohalik NAACP oli otsinud katsejuhtumit, et vaidlustada bussisegregatsiooni seadused. Parks oli lugupeetud töötav naine. Ta oli hea sõnavõtja ja tema juhtum oleks hea võimalus seadust vaidlustada. Otsustati, et 5. detsembril toimub kõigi Montgomery busside boikott.
Kogu mustanahaliste kogukonnas levis sõna kavandatud bussiboikoti kohta. Mustanahalised vaimulikud käskisid oma kogudustel boikotti toetada. Esmaspäeval, 5. detsembril pidi Rosa Parks ilmuma kohtusse. See oli ka esimene päev, mil mustanahalised sõitjad jäid Montgomery bussidest välja. Montgomery tänavad olid täis mustanahalisi inimesi, kes kõndisid tööle. Mustanahalised lapsed kõndisid kooli. Samal hommikul määrati kõikidele Montgomery bussidele kaks mootorratturipolitseinikku, et vältida mustanahaliste jõukude hirmutamist sõitjate vastu. Mustanahaliste jõude ei olnud. Mustanahaline kogukond lihtsalt tegi boikottidega koostööd. Bussid jäid kogu päevaks tühjaks. Ka valged sõitjad, kes kartsid probleeme, jäid bussidest välja.
Lisaks süüdistusele bussiseaduste rikkumises esitati Parksile ka süüdistus korrarikkumises. Tema kohtuprotsess oli kiire, vaid umbes 30 minutit. Kohus tunnistas ta kõigis süüdistustes süüdi ja määras talle trahvi 14 dollarit. Boikott jätkus.
Parksilt võetakse pärast tema vahistamist sõrmejäljed
Browder vs. Gayle
Parks kaebas oma süüdimõistva otsuse edasi. Tema advokaat Fred Parks ja teised NAACP liikmed esitasid apellatsioonkaebuse nimega Browder vs. Gayle. Apellatsioonikohus otsustas 19. juunil 1956 Montgomery mustanahaliste kodanike kasuks. Kuid linn kaebas otsuse edasi.
13. septembril 1956 jättis Ameerika Ühendriikide ülemkohus madalama astme kohtu otsuse jõusse. Bussiboikott lõppes. See oli kestnud 381 päeva. Montgomery mustanahalised kodanikud võisid sõita bussidega ja istuda, kuhu nad soovisid. Rosa Parks sõitis taas bussiga 21. detsembril 1956. Seekord oli tegemist integreeritud bussiga. Iroonilisel kombel sõitis temaga sama bussijuht, kes oli teda aasta varem arreteerinud. Ühes intervjuus ütles Parks: "Ta ei reageerinud (paus) ja mina ka mitte".
Rosa Parks oli mustanahaliste kogukonna kangelanna. Kuigi ta ei teinud seda üksi, tekitas tema tegevus tulekahju, mis viis suurte muutusteni.
Pärast boikotti
Pärast Montgomery bussiboikotti läbis Parks palju raskusi. Ta kaotas oma töö kaubamajas. Tema abikaasa oli sunnitud töölt lahkuma.
1957. aastal lahkusid Parks ja tema abikaasa Montgomeryst Hamptonisse, Virginia osariiki, et leida tööd. Hamptonis leidis Parks töö Hampton Institute'i (ajalooliselt mustanahaline kolledž) kõrtsi perenaiseina.
Hiljem kolis Parks koos abikaasaga Detroiti, Michigani osariiki. Parks jätkas tööd aktivistina. Aastaid töötas ta Ameerika Ühendriikide kongresmen John Conyersi heaks. Pärast seda tegutses ta Lõuna-Aafrikas apartheidi vastase aktivistina. Ta avas Detroidis ka keskuse, mis andis mustanahalistele noortele nõu karjääri ja töövõimaluste kohta.
1999. aastal andis president Bill Clinton Parksile kongressi kuldmedali. See on Ameerika Ühendriikide kõrgeim autasu (tähtsaim autasu) tsiviilisikutele. President Clinton ütles talle auhinda üle andes:
Me ei tohi kunagi, kui see tseremoonia on lõppenud, unustada tavaliste inimeste jõudu seista inimväärikuse eest.
Parks suri 24. oktoobril 2005 oma kodus Detroidis dementsuse tõttu. 30. oktoobril pandi tema kirst Ameerika Ühendriikide Kapitooliumis pidulikult lamama. See on suur au inimestele Ameerika Ühendriikides.
President Bill Clinton annab Parksile presidendi vabaduse medali.
Küsimused ja vastused
Küsimus: Kes oli Rosa Louise McCauley Parks?
V: Rosa Louise McCauley Parks oli afroameerika kodanikuõiguste aktivist, kes on kõige paremini tuntud selle poolest, et ta keeldus 1. detsembril 1955 Alabama osariigis Montgomery linnas bussis oma istekohalt maha astumast. Teda nimetatakse sageli "tänapäeva Ameerika kodanikuõiguste liikumise emaks" ja "vabadusliikumise emaks".
Küsimus: Mis juhtus 1. detsembril 1955?
V: 1. detsembril 1955, kui Rosa Parks istus bussi keskel oleval istmel, käskis bussijuht tal liikuda bussi tagaossa, et valge reisija saaks istuda esiistmele. Sel ajal, kui valgete inimeste jaoks ei olnud valgeid kohti, kästi mustanahalistel inimestel istekohalt tõusta. Parks aga keeldus ja ta arreteeriti.
K: Millisesse organisatsiooni Parks kuulus?
V: Parks kuulus värviliste inimeste edendamise riikliku ühingu (NAACP) kohalikku osakonda.
K: Kui kaua kestis Montgomery bussiboikott?
V: Montgomery bussiboikott kestis 381 päeva.
K: Millised muutused toimusid pärast selle boikoti lõppu?
V: Pärast selle boikoti lõppu said mustanahalised istuda bussides, kuhu nad tahtsid.
K: Miks oli Parks'i keeldumine oluline?
V: Tema keeldumine lasta teistel teda erinevalt kohelda oli oluline sümbol rassilise eraldatuse vastases kampaanias ja aitas kaasa väga vajaliku muudatuse seadustes, mis puudutavad võrdset kohtlemist sõltumata rassist või nahavärvist.
