Browder vs. Gayle, 142 F. Supp. 707 (1956), oli kohtuasi, mida arutas Alabama keskse ringkonna Ameerika Ühendriikide ringkonnakohtu kolmeliikmeline kolleegium Montgomery ja Alabama osariigi busside segregatsiooni käsitlevate seaduste kohta. Ringkonnakohus otsustas 5. juunil 1956. aastal 2:1, kusjuures üks oli eriarvamusel, et bussisegregatsioon oli põhiseadusega vastuolus neljateistkümnenda muudatuse alusel, mis kaitseb võrdset kohtlemist.
Taust
Kohtuasi oli tihedalt seotud 1955–1956. aasta Montgomery bussibondivõitlusega (Montgomery Bus Boycott), mille vallandas Blacki aktivisti Rosa Parksi kinnipidamine detsembris 1955. Parksi keeldumine loobuma istmelt esireas tõi kaasa laiaulatusliku boikoti, mida juhtisid kohaliku kogukonna organisaatorid ja kodanikuõiguste liikumine. Boikoti ajal esitati õiguskaitsemeetmena ka õiguslik vaidlus busside segregatsiooni seaduslikkuse vastu; eesmärk oli saavutada õiguslikke otsuseid, mis sunniksid linna ja osariiki lõpetama eraldamise avalikus transpordis.
Esitajad ja menetlus
Nõudealgatajate hulgas olid mustanahalised naised, kes olid kannatanud segregatsiooni tõttu ja kes esindasid klassi huve: nende seas olid Aurelia Browder, Claudette Colvin, Mary Louise Smith ja Susie McDonald. Juhtumit esitasid kohalike advokaatide ja kodanikuõiguste organisatsioonide esindajad eesmärgiga vaidlustada osariigi ja linna õigusaktide põhiseaduslikkust. Selle asemel, et tugineda ainult üksikjuhtumitele, esitati kollektiivne hagi, mille kaudu taheti saavutada püsivat kohtulikku keelu segregatsioonile bussides.
Kohtuotsuse sisu ja põhjendus
Kolmeliikmeline ringkonnakohus leidis 5. juunil 1956. aastal häältega 2:1, et Montgomery linna ja Alabama osariigi kohaldatavad reeglid, mis nõudsid rassilise eraldamise avalikus bussivedus, rikuvad neljateistkümnendat muudatust (equal protection clause). Kohtu enamusargument tugines sellele, et avalik teenus — nagu linnaliinibussid — ei või seadusliku või seadusandliku aluse puudumisel kehtestada rassilist eraldamist ega pakkuda erinevat kohtlemist eri rasside inimestele. Üks kohtunikest oli eriarvamusel ja pidas seadusi põhiseadusevastaseks väitmisele vastuargumente, kuid enamus otsus jäi kehtima.
Apellatsioon ja ülemkohtu otsus
Osariik ja linn esitasid apellatsiooni ning 13. novembril 1956 jättis Ameerika Ühendriikide ülemkohus ringkonnakohtu otsuse jõusse ilma põhjaliku eraldi kirjapandud hinnanguta, kinnitades madalama astme kohtu järeldusi. Selgitus- ja uuesti läbivaatamise taotlus lükati tagasi 17. detsembril 1956. aastal, mis tähendas, et madalama kohtu otsus jäi täitmiseks ja eraldamisele bussides pandi lõpuks pidur.
Mõju ja tähendus
Browder v. Gayle oli läbilõige Ameerika kodanikuõiguste liikumise ajaloos: kohtuasja otsus lõpetas seadusliku aluse rassiliseks eraldamiseks Montgomery bussides ning kiirendas avaliku transpordi desegregatsiooni laiemalt. Otsuse kinnitamine ülemkohtu poolt aitas kaasa sellele, et Montgomery boikott, mis oli kestnud üle aasta, lõppes ja et sarnased õiguslikud alused said kasutada teistele segregatsioonivastastele hagidele üle riigi. Juhtumi tulemusena kujunes selgeks, et avaliku võimu all toimiv teenus ei saa seaduslikult eristada inimesi rassi alusel, sest see rikub põhiseaduslikke võrdse kohtlemise põhimõtteid.
Tähelepanuväärsed aspektid
- Juhtum näitas, kuidas kohtulikud meetmed ja rahumeelne massiline protest — näiteks Montgomery boikott — võisid koos kaasa tuua seaduslikke ja poliitilisi muutusi.
- Browder v. Gayle ei olnud esmapilgul tuntud kui üks pikimaajalistest argumentidest ülemkohuseni, ent selle praktiline mõju oli kohene ja otsustav kohaliku bussiliikluse desegregatsioonile.
- Kohtuotsus tugevdas 14. muudatuse rolli kodanikuõiguste kaitsel ning aitas luua õiguslikku prefantsienti järgmiste segregatsiooni vastu suunatud hagide jaoks.
Kuigi juhtum keskendus konkreetselt bussisüsteemile Montgomerys, kandus selle põhimõte edasi laiematesse vaidlustesse avalike teenuste ja avaliku eluruumi desegregatsiooni kohta üle kogu Ameerika Ühendriikide.