1798. aasta Iiri ülestõus: United Irishmen — põhjused, käik ja tagajärjed

1798. aasta Iiri ülestõus: United Irishmen — põhjalik ülevaade põhjustest, käigust ja tagajärgedest; Wolfe Tone, Prantsusmaa tugi, kannatused ja ajalooline pärand.

Iiri mäss 1798. aastal oli iirlaste ülestõus Briti võimu vastu Iirimaal. Selle organiseerijaks ja ideoloogiliseks juhiks oli Theobald Wolfe Tone ning mässu keskne rühm oli salajane organisatsioon United Irish ehk United Irishmen. Liikumist mõjutasid tugevalt 18. sajandi lõpu revolutsioonilised ideed – vabadus, võrdsus ja vabariiklik valitsemisvorm – eriti Ameerikas ja Prantsusmaal toimunud revolutsioonid. United Irishmen püüdsid ületada usu- ja klassierinevusi, kutsudes üles katoliiklaste, protestantide (sh presbüterlaste) ja anglikaani ühiseks vastupanuks Briti valitsuse vastu.

Põhjused

Peamised põhjustaj tegurid olid:

• Poliitiline rõhumine: Iirimaa parlamendil oli piiratud autonoomia ja võim kuulus Briti riigivõimule; reformide blokeerimine tekitas rahulolematust.
• Sotsiaal-majanduslik surve: paljud talupojad ja töölised elasid vaesuses, maksude ja rentide koorem oli suur.
• Religioossed lõhed ja kartused: kuigi United Irishmen kutsus usulist ühtsust, kahtlesid paljud katoliiklased revolutsiooniliste Prantsusmaa anti‑kirikliku poliitika suhtes ning pidid otsustama, kas eelistada kroonile stabiilsust või revolutsiooni.
• Välismõju: edukad revolutsioonid Ameerikas ja Prantsusmaal näitasid, et traditsioonilisi valitsusi on võimalik kukutada ja asendada vabariikliku süsteemiga.

Käik

Mäss algas 1798. aasta kevadel ja levis kiiresti mitmesse maakonda, eelkõige Kildare’i, Wexfordi, Carlow’ ja Antrimi ümbrusesse. Üks tuntumaid sündmusi oli Wexfordi ülestõus, kus talupojad ja kohalikud United Irishmen võtsid mõned varajased võidud, kuid liikumine kannatas juhituse puuduse, halvasti organiseeritud relvastuse ja siseerimeeride all – lokaliseeritud jaotused ning religioossed pinged nõrgendasid ühtset vastupanu.

Suured lahingud hõlmasid näiteks Vinegar Hilli lahingut (juuni 1798), kus valitsusväed murdsid ühe suurema Wexfordi vabatahtlike keskuse. Prantsusmaa toetas mässulisi piiratud sõjalise abiga: augustis 1798 maabus Houmorbi ja väike prantsuse väeosa County Mayo rannikul, võites Castlebari lahingus (sageli nimetatud "Races of Castlebar"), kuid lühikese aja pärast kukutati ka see ekspeditsioon Ballinamucki lahingus ja prantslased koos kohalike liitlastega alistusid.

Mässu mahasurumisel kasutas Briti võim ulatuslikku repressiivset poliitikat: sõjaväeoperatsioonid, erakorraline seadusandlus, massilised vahistamised ning sageli jõhkrad kohtulahendid ja karistused. Samuti esinesid mõlemal poolel kohutavad vägivallateod – näiteks Scullabogue’i ja teiste massi‑atärode juhtumid Wexfordis –, mis suurendasid vastasseisu ja veresauna ulatust.

Tagajärjed

Ülestõus kukkus kokku mõne kuu jooksul tugevama Briti sõjalise jõu, siseinfo ja liigsete repressioonide tõttu. Hinnanguliselt hukkus mässu ja selle mahasurumise käigus kümneid tuhandeid iirlasi; täpsed arvud varieeruvad allikate lõikes, kuid sageli mainitakse laias hinnangus iirlaste kaotusi ja Briti ning loyalistide varajasi ohvreid (mõned hinnangud on näiteks iirlaste 10 000–30 000 ja brittide 500–2 000). Paljud liidrid arreteeriti ja mõned hukati; Theobald Wolfe Tone suri vangistuses 1798. aastal (tema surma asjaolud on olnud vaidluse objektiks).

Pikaleulatuslik poliitiline tagajärg oli see, et Briti valitsus otsustas tugevdada kontrolli Iirimaa üle – tasapisi see viis 1800. aasta Uniooniseaduseni (Acts of Union 1800), millega Iirimaa parlament liideti Suurbritannia parlamendiga ja aastast 1801 moodustus Ühendkuningriik Suurbritanniast ja Iirimaast. Samuti kiirendas mahasurumine rahvuslikku meeleolu ja jättis pärandi, mis mõjutas hilisemat Iirimaa iseseisvusliikumist: Robert Emmeti 1803. aasta ülestõus ning 19. sajandi rahvuslik liikumine olid otseselt mõjutatud 1798. aasta sündmustest. Pikas perspektiivis aitas surve ja poliitiline muutus lõpuks kaasa ka katoliikide poliitiliste õiguste laienemisele (Catholic Emancipation 1829).

Oluline märkida

United Irishmen püüdsid luua usut ja klassiülese liidu, kuid tegutsesid keerulises poliitilises ja usulises keskkonnas: paljude katoliiklaste hirm revolutsioonilise Prantsusmaa anti‑kirikliku poliitika ees ning kohalike juhtide ja rahva erinevad huvid aitasid kaasa sellele, et liikumine ei suutnud saavutada laiapõhjalist ja kestvat edu. 1798. aasta ülestõus jääb Iirimaa ajaloos oluliseks pöördepunktiks, mis paljastas nii brittide valmisoleku jõuliseks sekkumiseks kui ka iirlaste püüdlused rahvusliku enesemääramise suunas.

Iiri poolel hukkus hinnanguliselt suur hulk inimesi ning mäss ja selle mahasurumine jätsid sügava emotsionaalse ja poliitilise jälje kogu saarele.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Mis oli 1798. aasta Iiri mäss?

K: Kes juhtis 1798. aasta iiri mässu?

K: Mis oli 1798. aasta Iiri mässu peamine liikumapanev jõud?

K: Kas Iiri 1798. aasta mäss oli edukas?

K: Miks toetas enamik Iiri katoliiklasi 1798. aasta Iiri mässu ajal krooni?

K: Kuidas nimetatakse veel 1798. aasta Iiri mässu?

Küsimus: Kui palju oli 1798. aasta Iiri mässus ohvreid?

Otsing