AlegsaOnline.com

Muhammad Ahmad (Mahdi) — Sudaani messias ja sõjaline liider (1845–1885)

Muhammad Ahmad (Mahdi) — Sudaani messias ja sõjaline juht (1845–1885): loo vallutustest, Mahdiyya liikumisest ja Hartumi langemisest, mis muutis Sudaani ajalugu.

Autor: Leandro Alegsa

06-10-2025

Muhammad Ahmad bin Abd Allah (12. august 1845 - 22. juuni 1885) oli Sudaani sufi samaniyya ordu usuliider. Ta kuulutas end 29. juunil 1881. aastal islami usundi messiaanlikuks lunastajaks ehk Mahdi'ks.

Tema väljakuulutamine toimus ajal, mil Sudaani elanikkonna araabia rahvusest osa seas oli laialdane pahameel. Nad pahandasid oma türgi-egiptuse valitsejate (kes olid samuti moslemid) rõhuva poliitika üle.

Erinevate Sudaani religioossete sektide seas olid tolleaegsed messiaanlikud uskumused. Lääne-Aafrikas olid varasemad mahdistlikud liikumised ning wahhabism ja muud islami taaselustamise puritaanlikud vormid. Selle põhjuseks oli Euroopa võimude kasvav sõjaline ja majanduslik domineerimine kogu 19. sajandi jooksul.

Britid mõjutasid Sudaani ja nõudsid seda kui "Inglismaa-Egiptuse ühist kondominooni". Üldiselt olid britid Muhammad Ali pasa dünastia Khedivide valitsemise taga Egiptuses. Mahdi ajal valitsesid Egiptust ja Sudaani ühiselt Tewfik Pasha, keda tunnustasid Osmanite impeerium ja britid. Suurbritannia nõude tõttu Sudaanile saadeti sinna Briti väed pärast seda, kui Mahdi oli khediivi väed võitnud. Briti valitsus määras kindral Charles George Gordoni ("Gordon pasa") Sudaani kindralkuberneriks, mis viis tema kuulsa surma Khartoumis Mahdi vägede käes.

Alates Mahdiyya väljakuulutamisest 1881. aasta juunis kuni Hartumi langemiseni 1885. aasta jaanuaris juhtis Muhammad Ahmad edukat sõjalist kampaaniat Sudaani türgi-egiptuse valitsuse vastu. Võitlused lõppesid Gordoni surmaga Hartumis. Pärast Muhammad Ahmadi ootamatut surma 22. juunil 1885, vaid kuus kuud pärast Hartumi vallutamist, võttis Sudaani valitsemise üle tema peamine asetäitja. Churchilli sõnul olid nad selleks ajaks tapnud kõik inimesed, kes olid võimelised riiki juhtima.

Mahdi taust ja õpetus

Muhammad Ahmad oli religioosne juht, kelle autoriteet tugines nii sufismile kui ka konservatiivsetele islami tõlgendustele. Ta kuulutas end oodatud Mahdiks — messiaatilise lunastaja kujuks islami traditsioonis — ja kutsus järgijaid üles lõhkumaks ära olemasoleva türgi-egiptuse võimu ning taastama puhast ja õiglast islamiühiskonda. Tema sõnum kombineeris religioosseid lubadusi, sotsiaalset õigluse nõuet ja rahulolematust välis- ning keskvõimu rõhuva poliitikaga.

Sõjaline tõus ja Mahdi liikumine

Mahdi liikumine kasvas kiiresti, sest see pakkus alternatiivi türgi-egiptuse administratsioonile, mille vastu oli palju sotsiaalset ja majanduslikku pahameelt. Tema väed koondasid nii põllumehi, karjakasvatajaid kui ka religioosseid radikaale. Mahdi alluvuses organiseeriti tugev sõjaline hierarhia ning tema järgijad — sageli nimetatud mahdistideks — kasutasid nii traditsioonilisi kui ka modernsemaid relvi ja taktikaid, et võidelda paremini varustatud valitsusvägede vastu.

Hartumi piiramine ja langemine

Muhammad Ahmadi kampaaniad kulmineerusid Hartumi (Khartoumi) piiramisega. Briti otsus määrata kindralkuberneriks Charles George Gordon ja saata tema juhtimisel vägesid oli katse selgitada ja stabiliseerida olukorda, kuid Gordon sattus mahdi vägede vastuolude keskmesse. 1885. aasta jaanuaris langes Hartum ning Gordon tapeti, mis tekitas Suurbritannias tugeva avaliku reaktsiooni ja lõpuks sundis Valget Majandust tegutsema laiemas ulatuses Sudaani sündmuste mõjutamiseks.

Mahdistlik riik ja valitsemine

Pärast Hartumi langemist tekkinud Mahdistlik riik (Mahdiyya) püüdis kehtestada oma administratsiooni ja seadusi. Keskuseks sai peagi Omdurman, kus Mahdi järgijad püüdsid luua uue poliitilise ja usulise korra. Valitsemine oli tihti autoritaarne: religioossed reeglid jõustusid rangelt, traditsioonilised institutsioonid muundusid ning liikumine püüdis lõigata läbi seosed eelmise võimuga. Kuigi Mahdi kuulutas õiguse ja reformaatorluse eesmärgid, oli tema valitsus ka vägivaldne ja repressiivne neile, keda peeti vastasteks või reeturiteks.

Surm, pärand ja lõpp

Muhammad Ahmad suri 22. juunil 1885 ootamatu haiguse tagajärjel. Tema surm tekitas tühimiku, mille täitis peamine asetäitja Abdallahi ibn Muhammad, tihti nimetatud pelgalt "Khalifa" (kalif). Khalifa juhtimisel jätkus Mahdistlik riik veel mõni aasta, kuid internalised pinged, majanduslikud raskused ja välisrõhumised nõrgestasid seda. Lõplik tagasilöök tuli 1898. aastal, kui Anglo‑Egiptuse väed kindral Herbert Kitcheneri juhatusel võitsid Mahdistliku armee lahingus Omdurmani juures ning taastati kontroll Üle-Sudaani üle.

Tähendus ja ajalooline hinnang

Muhammad Ahmadi rolli Sudaani ajaloos hinnatakse mitmeti: mõne jaoks oli ta usuline ja sotsiaalne reformija, kes seisis vastu välis- ja keskvõimule; teiste jaoks autoritaarne liikmevalitseja, kelle rünnakud ja poliitika tõid kaasa suuri inimohvreid ja majanduslikku hävingut. Tema liikumine näitab 19. sajandi Aafrikas levinud reaktsioone kolonialismile, religioossele liikumisele ja kohalikele võimustruktuuridele.

Tänapäeval käsitletakse Muhammad Ahmadi pärandit nii Sudaani sisepoliitikas kui ajalookirjutuses: ta on samal ajal vabadusvõitleja, religioosne fanaatik ja ajalooline muutuja, kelle tegevused mõjutasid piirkonda kuni 20. sajandi keskpaigani ja aitasid kujundada hilisemat sudaani rahvuslikku identiteeti.

Aftermath

Mahdistide valitsemine Sudaanis kujunes selle rahva jaoks halvasti välja. Sudaani majandus oli peaaegu täielikult hävitatud ning rahvaarv oli nälja, haiguste, tagakiusamise ja sõdade tõttu vähenenud umbes poole võrra. Mahdistliku riigi algusest kuni selle langemiseni surid Sudaanis miljonid inimesed. Ükski riigi traditsioonilistest institutsioonidest ega lojaalsustest ei jäänud puutumata. Hõimude suhtumine mahdismi oli lõhestunud, usuvennaskonnad olid nõrgenenud ja õigeusklikud usujuhid olid kadunud.

Sudaani tagasivallutamine

1895. aastal andis Briti valitsus Herbert Kitchenerile loa käivitada kampaania Sudaani tagasivallutamiseks. Suurbritannia andis mehi ja varustust, Egiptus aga rahastas ekspeditsiooni. Inglise-Egiptuse Niiluse ekspeditsioonivägi koosnes 25 800 mehest, kellest 8600 olid britid. Ülejäänud olid Egiptuse üksuste väed, sealhulgas kuus Lõuna-Sudaanis värvatud pataljoni.

Relvastatud jõeflotill saatis jõude, millel oli ka suurtükiväe toetus. Rünnaku ettevalmistamiseks rajasid britid armee peakorteri Wadi Halfa'sse. Märtsis 1896 algas kampaania. Septembris vallutas Kitchener Dunqulah. Seejärel rajasid britid raudteeliini Wadi Halfa ja Abu Hamadi vahel ning pikendasid seda paralleelselt Niiliga, et transportida vägesid ja varustust Berberisse. Inglise-Egiptuse üksused võitlesid ja võitsid mitmesuguseid väiksemaid lahinguid. Lõpuks marssisid Kitcheneri sõdurid ja purjetasid Omdurmani suunas.

Omdurmanis asus 2. septembril 1898. aastal Sudaani juht, keda nüüd tunti khalifa nime all, oma 52 000-mehelise armeega frontaalsele rünnakule anglo-egiptuse vägede vastu, mis olid koondunud linnast väljas asuvale tasandikule. Tulemus ei olnud kunagi kahtluse all, peamiselt tänu Briti ülekaalukale tulejõule. Viietunnise lahingu jooksul hukkus umbes 11 000 mahdisti, samas kui anglo-egiptlaste kaotused ulatusid 48 surmani ja vähem kui 400 haavatuni.

Korrapidamisoperatsioonid kestsid mitu aastat, kuid organiseeritud vastupanu lõppes, kui kaliif, kes oli põgenenud Kurdufani, suri lahingus Umm Diwaykarati lahingus 1899. aasta novembris. Paljud piirkonnad tervitasid tema režiimi kukutamist.

Churchill, Winston 1889. Jõesõda: ajalooline aruanne Soudani tagasivallutamisest. 2 vols, London: Longmans Green. Churchill oli Kitcheneri ekspeditsioonil ajalehe reporterina. Tema raamatut lühendati (lühendatud) ja anti 1902. aastal uuesti välja ühe köitena.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Muhammad Ahmad bin Abd Allah?

V: Muhammad Ahmad bin Abd Allah oli Sudaanis tegutseva sufi Samaniyya ordu usuliider, kes kuulutas end 29. juunil 1881. aastal islami usu messiaanlikuks lunastajaks ehk Mahdiks.

Küsimus: Millised olid Sudaani araabia elanikkonna pahameele põhjused?

V: Sudaani araabia elanikkond oli pahane oma türgi-egiptuse valitsejate rõhuva poliitika ning Euroopa võimude kasvava sõjalise ja majandusliku domineerimise pärast kogu 19. sajandi jooksul.

K: Mis juhtus pärast Muhammad Ahmadi väljakuulutamist?

V: Pärast Muhammad Ahmadi väljakuulutamist juhtis ta edukat sõjalist kampaaniat Turco-Egiptuse valitsuse vastu Sudaanis, kuni Hartumi langes 1885. aasta jaanuaris.

K: Keda nimetas Suurbritannia kindralkuberneriks?

V: Kindral Charles George Gordon ("Gordon pasha") määrati Suurbritannia poolt kindralkuberneriks, et valitseda Sudaani üle.

K: Kuidas Gordon suri?

V: Gordon suri Hartumis Muhammad Ahmadi vägede poolt.

K: Mis juhtus pärast Muhammad Ahmadi surma?

V: Pärast Muhammad Ahmadi ootamatut surma 22. juunil 1885 võttis Sudaani valitsemise üle tema peamine asetäitja. Churchill ütles, et nad olid selleks ajaks tapnud kõik inimesed, kes olid võimelised seda juhtima.

K: Millised teised liikumised eelnesid Mahdiyyale? V: Lääne-Aafrikas olid varasemad mahdistlikud liikumised ning wahhabism ja muud islami taaselustamise puritaanlikud vormid, mis eelnesid Mahdiyyale.