Muinasjutt ja fabel – määratlus, omadused ja kuulsad näited

Muinasjutt ja fabel (sageli ka faabel) on mõlemad lühikesed jutustused, mis kannavad endas õpetust, kuid nende ülesehitus ja rõhuasetus erinevad. Muinasjutt on tavaliselt kujundlik, sageli maagiliste või legendaarsete elementidega ning liigitatud rahvalugude hulka; fabel on lühem, rangemalt didaktiline lugu, kus sageli tegutsevad inimeseks muutunud loomad ja lõpumoraal on selgelt väljendatud.

Määratlus ja peamised erinevused

Muinasjutt on teatud tüüpi lugu, mis asetub tihti ebatõenäolisse või ajaliselt määramata keskkonda (näiteks algusega „Elas kord…“). Muinasjuttudes kohtame maagilisi esemeid, nõiduslikke olendeid või kangelaste seiklusi, mis peegeldavad inimlikke väärtusi ja hirme. Tegelased võivad olla both arhetüüpsed (näiteks hea printsess, kuri nõid) ja legendaarset päritolu. Muinasjutu eesmärk ei ole tingimata anda üksnes konkreetset moraali, vaid sageli pakkuda maailmavaadet, lohutust või seletust maailma nähtuste kohta.

Fabel on lühike, selgelt didaktiline lugu, mille peamine eesmärk on õpetada ühte moraalset tõde. Fabelites on tegelasteks sageli loomad, taimed või legendaarsed olendid, kes käituvad ja räägivad nagu inimesed (inimlikustumine ehk antropomorfism). Fabel algab sageli loo keskel (in medias res), sündmuste taust ja detailid on minimaalsed ning jutustus keskendub olukorrale, mis tuuakse lugejale kiiresti arusaadavaks. Lõpus on tavaliselt selge moraal või õppetund.

Fabeli omadused

  • Lühike ja kokkuvõtlik vorm.
  • Tegelased on sageli loomad, kellel on püsivad omadused — need omadused jäävad loo vältel samaks ja aitavad kiirelt mõista tegelaskuju motiive.
  • Keel lihtne ja otsekohene; sündmused liiguvad otse moraalini.
  • Moraal on sageli kas otse lauses väljendatud või loo lõpus kokku võetud.

Fabelites kasutatavad loomade stereotüüpsed omadused on sageli järgmised:

Muinasjutu omadused

  • Tihti algab formaalse avasõnaga (näiteks „Elas kord…“) või asetub üldsõnalisse „ammu, ammu“ ajahetke.
  • Tegelased ja sündmused on arhetüüpsed või allegoorilised; esineb maagilisi elemente, katsumusi ja muutumist (nt tavaline inimene muutub kangelaseks).
  • Pikem ja narratiivsem kui fabel; kujundikeel on rikkalikum ja detailsem.
  • Õppetund on sageli peenema tooniga, mitte alati otsesõnaline moraal — lugeja saab tõlgendada teemasid mitmeti.

Tuntud näited ja autorid

Kõige kuulsamad fabelid on omistatud Aisoposele (Aisopos, 6. sajand eKr). Tema lood on lühikesed ja moraalsed ning paljud neist on muutunud proverbs-iks inglise ja teistes keeltes. Näiteks:

  • Kui keegi ütleb "hapud viinamarjad!", siis viitab ta "Rebasele ja viinamarjadele". Selles fabelis näeb rebane kõrgemal rippuvat viinamarjakobarad ja püüab neid kätte saada. Kui talle ei õnnestu, lahkub ta ja õigustab end sõnadega: "Need viinamarjad olid kindlasti hapud!"

Nii et kui inimene näeb ilusat asja, mida ta tahab, aga ei saa, siis mõnikord ütleb ta: "Ma ei taha seda ikkagi! See pole vist tõesti hea!" Sellist mõtteviisi nimetatakse "hapukeseks viinamarjadeks".

Teine tuntud lugu on "Poiss, kes hüüdis hunti" — ingliskeelne ütlus "crying wolf" tuleneb sellest fabelist. Lugu räägib poisist, kes lammaste valvamisel naljatab, kutsudes korduvalt inimesi "hunt! hunt!" ilma põhjuse ja pettumused viivad selleni, et kui päris oht tekib, ei usu teda keegi ning tagajärjed on kurvad. Selle fabeli moraal on hoiatada valetamise tagajärgede eest ja näidata usalduse olulisust. Poiss, kes hüüdis hunti on selle põhiteemaga tuntud variant.

Muinasjuttude näited

Muinasjuttude hulka kuuluvad nii rahvalood kui ka ühe kirjaniku lood. Kuulsad kogumikud ja autorid on vendade Grimmide muinasjutud (nt "Hansel ja Gretel", "Lumivalgeke") ja Hans Christian Anderseni lood (nt "Tuhkatriinu", "Kariibi ja väikese luige" — Andersenilt tuntud on näiteks "Kibekiuslik luik" jt). Muinasjuttude kaudu edastatakse sageli rahvakultuuri norme, hoiakuid ja unistusi.

Kokkuvõte ja kasutus tänapäeval

Mõlemaid žanre kasutatakse arvukalt lasteõpetuses: fabelid sobivad hästi lühikeste ja selgete moraalse õpetuse andmiseks, muinasjutud aga kujutlusvõime arendamiseks, kultuuriliste väärtuste ja keerukamate teemade esitamiseks. Kaasaegsed autorid ja animaatorid on mõlemalt žanrilt ammutanud inspiratsiooni, kohandades vanu lugusid uutele vaatajaskondadele. Erinevused on peamiselt vormis ja eesmärgis: fabel on õppetunnile orienteeritud ja konkreetne, muinasjutt laiem ja kujundlikum.

Seotud leheküljed

Küsimused ja vastused

K: Mis on muinasjutt?


V: Muinasjutt on teatud tüüpi lugu, mis näitab midagi elus või millel on tähendus. See õpetab õppetundi või soovitab sellest moraal ja algab tavaliselt loo keskel ilma tegelaste üksikasjaliku tutvustuseta.

K: Kes on muinasjutu tegelased?


V: Muinasjutu tegelasteks võivad olla loomad, taimed ja legendaarsed olendid. Kui kasutatakse loomi, siis nad mõtlevad ja räägivad nagu inimesed, kuigi nad käituvad nagu loomad.

K: Kes on kirjutanud mõned kuulsad muinasjutud?


V: Kõige kuulsamad muinasjutud on need, mida omistatakse Aisoposele (6. sajand eKr).

K: Mida tähendab "hapud viinamarjad"?


V: "Haprad viinamarjad" viitab "Rebasele ja viinamarjadele". See muinasjutt räägib rebasest, kes nägi ilusat viinamarjakobarat, mis rippus viinapuu küljes, kuid oli liiga väsinud, et hüpata piisavalt kõrgele, et neid maha tõmmata, nii et ta läks minema, öeldes: "Need viinamarjad olid kindlasti hapud!". Niisiis, kui keegi näeb midagi ilusat, mida ta tahab, aga ei saa, ütleb ta mõnikord: "Ma ei taha seda niikuinii! Vean kihla, et see pole tõesti hea!" Sellist mõtteviisi nimetatakse "hapudeks viinamarjadeks".

K: Mida tähendab "hundi nutmine"?


V: "Hüüdev hunt" pärineb filmist "Poiss, kes hüüdis hunti". See muinasjutt räägib poisist, kes saadeti lammaste eest hoolitsema ja kes jäi üksluiseks, nii et ta karjus: "Hunt! Wolf!" mitu korda, kuni keegi ei tulnud, kui tegelikult oli üks. Nii et kui keegi liiga tihti hunti hüüab, siis ei usuta teda, kui tegelikult on häda.

AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3