Paabulinnud on lind, mis kuulub faasiidide sugukonda. Nad on faasani sugulased, kellel on iseloomulik tugev seksuaalne dimorfism — isaslinnud on värvikamad ja suuremate sabasuledega kui emased.
On teada peamiselt kaks Aasia liiki ja üks Aafrika liik: liigid paabulindude perekonnas jagunevad üldiselt Aasia paabulindudeks (Aasia paabulinnud, Pavo — nt harilik paabulind P. cristatus ja roheline paabulind P. muticus) ning Aafrika esindajaks on Kongo paabulind (Afropavo congensis), mis on ainus faasanite perekonna liige, kes looduslikult esineb väljaspool Aasiat.
Olulisemad tunnused
Paabulinnud on suured, maal elavad faasanilaadsed linnud. Isased on tuntud pikkade ja erksavärviliste saba-pealsete sulede poolest: nende sabakattel (tail coverts) võib olla kuni umbes 100–150 pikemat, õhukest ja silmatähnidega kaunistatud sulge, mida nad levitavad uhkeks sabariiuliks (rutiiniline esitlus pesitsusajal). Emaslinnud on tagasihoidlikuma värvusega ja väiksema sabaga. Näo-, kaela- ja rindkerevärvid varieeruvad liikide lõikes — nt harilik paabulind (India paabulind) on sinakasroheline, roheline paabulind rohekaspunakaslaste toonidega.
Käitumine ja toitumine
Paabulinnud on ööpäevaselt aktiivsed valdavalt maapinnal toitujad. Nad otsivad toitu põõsastel ja põrandal, kuid tõusevad tihti puuoksale ööbima. Toitumine on liigikaudne ja opportunistlik: seemned, viljad, putukad, väikesed roomajad ja muud selgrootud moodustavad nende menüü. Pesitsemine toimub enamasti maapinnal varjulisemates kohtades; pesa on lihtne süvend, kuhu emane haub 3–8 muna (sõltuvalt liigist) ning pojad on varsti pärast koorumist enesekindlad (precocial).
Levik ja elupaigad
Aasia liigid (Pavo cristatus ja P. muticus) elavad ulatuslikult India subkontinendil, Kagu-Aasias ja Lõuna-Aasia metsades, rohumaadel ning inimtegevuse serval. Kongo paabulind (Afropavo congensis) on piiratud Kongo jõe ümbritsevate niiskete metsade ja mägialadega. Paabulinde leidub nii tihedamates metsades kui ka lahtisemates põõsastikes ja maastikel, kus on varjualuseid pesitsemiseks ja avaraid väljapanekukohti paaritumise rituaalideks.
Kaitse ja suhtumine
Paabulinnud on inimeste poolt juba sajandeid peetud dekoratiivlindudena ja paljud liigid on olulised kultuuris (eriti India paabulind). Samal ajal mõjutavad paljusid liike elupaikade kadu, jahindus ja kodanike surve. Mõned liigid ja populatsioonid on kohalikul või rahvusvahelisel tasandil kaitse all ning on läbi viidud ka aretus- ja kaitseprogramme. Põhjused, miks paabulindude levik ja seisund võivad liigiti erineda, on rändumus, inimkasutus ja metsastamise ulatus.
Inimsuhted ja kodustes tingimustes pidamine
Paabulinde hoitakse tihti parkides, mõisates ja aiapidamises dekoratiivsetel eesmärkidel. Nad on tähelepanuväärsed näituse- ja vabaõhukanade seas, kuid vajavad piisavalt ruumi, varjulisi pesitsuskohti ja kaitset kiskjate suhtes. Edukas pidamine eeldab teadmisi toitumisest, pesitsemisangetest ja haiguse ennetusest.
Paabulinnud on suured, värvilised faasanid (tavaliselt sinised ja rohelised), mis on tuntud oma helendava saba poolest. Nende sabasuled on tundlikud ja olulised paaritumisnähtuse ehk sabalaotuse ja trummevuse juures, mille abil isased meelitavad emaslinde ning hoiavad kontaktis teiste isastega.
