Paabulinnud (Pavo, Afropavo) — liigid, omadused ja levik
Paabulinnud (Pavo, Afropavo) — avasta liigid, eripärased omadused, värvikas sulestik ja levik maailmas. Tuntud siniste-roheliste sabade ning käitumise ülevaade.
Paabulinnud on lind, mis kuulub faasiidide sugukonda. Nad on faasani sugulased, kellel on iseloomulik tugev seksuaalne dimorfism — isaslinnud on värvikamad ja suuremate sabasuledega kui emased.
On teada peamiselt kaks Aasia liiki ja üks Aafrika liik: liigid paabulindude perekonnas jagunevad üldiselt Aasia paabulindudeks (Aasia paabulinnud, Pavo — nt harilik paabulind P. cristatus ja roheline paabulind P. muticus) ning Aafrika esindajaks on Kongo paabulind (Afropavo congensis), mis on ainus faasanite perekonna liige, kes looduslikult esineb väljaspool Aasiat.
Olulisemad tunnused
Paabulinnud on suured, maal elavad faasanilaadsed linnud. Isased on tuntud pikkade ja erksavärviliste saba-pealsete sulede poolest: nende sabakattel (tail coverts) võib olla kuni umbes 100–150 pikemat, õhukest ja silmatähnidega kaunistatud sulge, mida nad levitavad uhkeks sabariiuliks (rutiiniline esitlus pesitsusajal). Emaslinnud on tagasihoidlikuma värvusega ja väiksema sabaga. Näo-, kaela- ja rindkerevärvid varieeruvad liikide lõikes — nt harilik paabulind (India paabulind) on sinakasroheline, roheline paabulind rohekaspunakaslaste toonidega.
Käitumine ja toitumine
Paabulinnud on ööpäevaselt aktiivsed valdavalt maapinnal toitujad. Nad otsivad toitu põõsastel ja põrandal, kuid tõusevad tihti puuoksale ööbima. Toitumine on liigikaudne ja opportunistlik: seemned, viljad, putukad, väikesed roomajad ja muud selgrootud moodustavad nende menüü. Pesitsemine toimub enamasti maapinnal varjulisemates kohtades; pesa on lihtne süvend, kuhu emane haub 3–8 muna (sõltuvalt liigist) ning pojad on varsti pärast koorumist enesekindlad (precocial).
Levik ja elupaigad
Aasia liigid (Pavo cristatus ja P. muticus) elavad ulatuslikult India subkontinendil, Kagu-Aasias ja Lõuna-Aasia metsades, rohumaadel ning inimtegevuse serval. Kongo paabulind (Afropavo congensis) on piiratud Kongo jõe ümbritsevate niiskete metsade ja mägialadega. Paabulinde leidub nii tihedamates metsades kui ka lahtisemates põõsastikes ja maastikel, kus on varjualuseid pesitsemiseks ja avaraid väljapanekukohti paaritumise rituaalideks.
Kaitse ja suhtumine
Paabulinnud on inimeste poolt juba sajandeid peetud dekoratiivlindudena ja paljud liigid on olulised kultuuris (eriti India paabulind). Samal ajal mõjutavad paljusid liike elupaikade kadu, jahindus ja kodanike surve. Mõned liigid ja populatsioonid on kohalikul või rahvusvahelisel tasandil kaitse all ning on läbi viidud ka aretus- ja kaitseprogramme. Põhjused, miks paabulindude levik ja seisund võivad liigiti erineda, on rändumus, inimkasutus ja metsastamise ulatus.
Inimsuhted ja kodustes tingimustes pidamine
Paabulinde hoitakse tihti parkides, mõisates ja aiapidamises dekoratiivsetel eesmärkidel. Nad on tähelepanuväärsed näituse- ja vabaõhukanade seas, kuid vajavad piisavalt ruumi, varjulisi pesitsuskohti ja kaitset kiskjate suhtes. Edukas pidamine eeldab teadmisi toitumisest, pesitsemisangetest ja haiguse ennetusest.
Paabulinnud on suured, värvilised faasanid (tavaliselt sinised ja rohelised), mis on tuntud oma helendava saba poolest. Nende sabasuled on tundlikud ja olulised paaritumisnähtuse ehk sabalaotuse ja trummevuse juures, mille abil isased meelitavad emaslinde ning hoiavad kontaktis teiste isastega.
Pärdkaku munad
Isane pärlkakk
Välimus
Isastel paabulindudel (mida kutsutakse ka paabulindideks) on pikad, värvilised suled. Emaslindudel (mida kutsutakse pajuputkedeks) on lühemad, pruunid suled.
Harjumused
Söömisharjumused
Neile meeldib süüa igasuguseid rohelisi võrseid (lilled, köögiviljad, rohi jne), samuti nisu, purustatud maisi või metsloomade sööta. Nad tulevad toime külmakraadidega, kui neil on kuiv ja tuule ja ilma eest varjatud istekoht. Kuivatatud koera- ja kassikarjad on suurepärased talvesöödad paabulindudele, kes on kõikjal sööjad ja söövad nii putukaid, väikesi madusid, sisalikke, teravilja kui ka paljusid sorte rohelisi. Eriti armastavad nad petuuniaid ja sarnaseid potitaimi, jättes mullast välja tulnud varre kohale vaid väikese rohelise ringi. Linnud õpivad tulema kindlatel kellaaegadel kindla koha juurde sööma, ja korrapärane kerge söötmine suvel harjutab neid talvel söötmiskohale tulema.
Päritolu
Ta on kodumaine Kagu-Aasias, sealhulgas Indias ja Pakistanis. Nad toodi Euroopasse juba ammu ja suudavad aklimatiseeruda külmematesse piirkondadesse.
Paabulinnu esiosa
Paaritumine
Isaslindude, paabulindude, väga pikk, elegantne ja värviline sulestik kasvab talvekuudel, et nad oleksid valmis varakevadiseks paaritumisperioodiks, mille jooksul iga isaslind rajab endale territooriumi. Isane kutsub emaseid isaseid, et nad tuleksid tema tantsu imetlema.
Ta näitab saba sulgedega, mis hoiavad üles fännitud tagaküljeid (= sabasuled), kui ta tambib ja pöördub. Kutsumishüüd on vali, korduv, toimub mõnikord öösel ja kõlab mõnele inimesele nagu naise karjumine. Sageli on see kolmesilbiline, mi-fa-sol. Kui paaritumisperiood on lõppenud, langevad sabasuled loomulikult maha.
Paabulinnu esinemine on klassikaline näide seksuaalsest valikust.
Taga paabulinnu selg
Naispopulatsioon
Emaslinnud, herned, on pehmed pruunid ja hallid, valge rinna ja kõhuga ning veidi helerohelist kaelal; värvid sulanduvad nii hästi rohu ja rohttaimedega, et kui emaslinnud pesitsevad maapinnal, on nad peaaegu nähtamatud.
Emadepäevad
Kana õpetab oma tibudele, mida süüa, pannes oma noka valitud putukale, terale, seemnele või lehele ja tehes kurguhäälselt "grock". Tibu paneb oma noka vastu ema nokka, järgib noka otsa ja sööb seda, millele see osutab. Tibud võivad õppida, mida süüa teise liigi kanalt, kuid erinevalt väikelastest tuleb virsikupoegadele näidata, mida süüa. Haudejaamas koorunud tibud võivad nälga surra, kui ei ole kanu, kes neile õpetaks, mida süüa.
Lisaks "söö seda" helile on emaslinnul eriline hüüe kadunud tibu jaoks, "kus sa oled", "hoo-hah", kahetooniline, kõrge, siis madal, mi-do, mi-do. Kui tibu on kadunud, võib see kõne kesta tundide kaupa.
Reproduktsioon
Ta muneb kevadel kaks kuni kuus muna ja kui kõik munad on munetud, istub munade peal umbes kolmkümmend päeva, et neid välja koorida, ja lahkub pesast üks või kaks korda päevas, et toituda ja juua. Sageli esitab emaslind pesast lahkudes "häda" hüüe, mis on kiiresti korduv "cuk, cuk, cuk, cuk, cuk", et meelitada röövloomad pesast eemale.
Tüdrukud
Kui tibud on koorunud, viib ema nad purustatud munadest eemale, sest munade lõhn meelitab ligi röövloomi. Tundide jooksul suudavad nad juba pisut lennata ja mõne päeva pärast suudavad nad lennata üles kaitsvatesse puudesse, minnes kõigepealt madalamatele okstele ja töötades kõrgemale, eelistades kõrgeid, kaitstud oksi. Tibud magavad mõlemal pool hernehirmutist, kes laiendab oma tiivad, et neid öösel katta, kaitstes neid nii vihma, rahe ja öökullide külaskäikude eest. Nad hakkavad oma "krooni" kasvatama, kui nad on vaid paarinädalased, ja nende täissuuruseks kasvamiseks kulub umbes aasta, kuigi pesitsusikka jõudmiseks võib kuluda kolm aastat. Nii isased kui ka emased kooruvad ühesuguse sulestikuga; üheksa kuni kaksteist kuud pärast koorumist hakkavad isaste kaelad muutuma paabulinnusiniseks ja nende suurepärase sulestiku täissuuruseks saamiseks kulub umbes neli aastat.
Otsige