John Bunyan

Life

Varasemad aastad

Bunyani isa oli tinker: metallitööline, kes parandab potte ja pannid. Bunyani perekond elas Bedfordshire'is vähemalt alates 12. sajandist. Nad olid järk-järgult kaotanud üha enam oma maad ja olid muutunud üsna vaeseks. John Bunyani isa oli pärinud väikese suvila ja 9 aakrit maad. Ta ei osanud lugeda ega kirjutada.

John Bunyan käis koolis ainult kaks, kolm või neli aastat. Ta õppis oma isalt, kuidas olla tinker.

Noored: religioosne pöördumine

Bunyani lapsepõlve ajal oli Inglismaal palju võitlusi. Paljud inimesed olid kuningas Charles I vastu, nii et puhkes kodusõda ja kuningas hukati. Mitu aastat oli Inglismaa vabariik, mida valitses Oliver Cromwell.

Kui Bunyan oli 16-aastane, teenis ta Newport Pagnellis (1644 - 1647) parlamendi armees. Pärast seda hakkas ta töötama tinkerina ja 1649. aastal abiellus ta. Tema naisel oli kaks raamatut, mõlemad olid religioossed raamatud. Bunyan hakkas religioonist mõjutatud olema. Ta muutus väga hirmuliseks, sest ta mõistis, et oli teinud asju, mis olid valesti, ja ta mõtles, kas Jumal annab talle andeks, nii et ta surma korral taevasse läheb, või saab ta karistuse ja satub põrgusse. Need asjad, mida ta tegi, mida tol ajal peeti valeks (pattudeks), ei olnud asjad, mis tänapäeval paljusid inimesi muretseksid: kirikukellade helistamine, tantsimine, pühapäevaste mängude mängimine ja, mis oli ehk kõige hullem, vandumine. Teiste vigade hulka, mida ta oli minevikus teinud, kuulus oma vanemate lugupidamatus ja väga tõenäoliselt oma ema ja õe varajase surma põhjustamine või vähemalt kahetsematu (haletsematu) kaasaaitamine - mida ta tegi, keeldudes kodus mingit koormust või töökoormust üle võtmast. Ainult rahapuudusel ei veetnud ta oma aega prostituutidega, kuigi ta igatses liituda hasartmängude ja "värvitud naiste" hulka, kes käisid laatadel ja muudel avalikel üritustel. Oma raamatus "Grace Abounding" kirjeldab Bunyan ennast kui "patuste ülemust". Ta räägib, kuidas ta ühel päeval jalutas mööda, kui kuulis, kuidas rühm naisi rääkis üksteisega päästmisest. See pani teda nende asjade üle mõtlema.

Neil päevil pidid inimesed Jumalat kummardama Inglismaa kirikus. Oli aga inimrühmi, kes tahtsid Jumalat kummardada erineval viisil. Neid inimesi nimetati "mittekonformistideks". 1653. aastal oli üks nonkonformistide sekti (religioosne rühm) võtnud üle St John's Churchi Bedfordis. Nende kirikuõpetaja oli John Gifford. Bunyan arutas Giffordiga palju Piibli üle.

Bunyan elas Elstowis, Bedfordi lähedal, kuni 1655. aastani, mil tema naine suri. Ta kolis Bedfordi, et olla Giffordi kirikule lähemal. Ta abiellus uuesti 1659. aastal. Aastal 1660 toimus monarhia taastamine: Inglismaal oli taas kuningas: Charles II sai kuningaks. See mõjus halvasti usuvabadusele, sest kõik mittekonformistide koosolekud olid keelatud. Püha Johannese kirik pidi taas Inglismaa kiriku osaks saama. Bunyan keeldus kirikusse minemast. Ta hakkas jutlustama inimrühmadele, kus iganes nad võisid kokku saada: aitades või tänavatel. Kuna tal ei olnud luba jutlustamiseks, arreteeriti ta ja pandi vanglasse. Esialgu mõisteti talle 3 kuud, kuid kuna ta keeldus lubamast jutlustamisest loobuda, veetis ta vanglas 12 aastat.

Aastad vanglas

Bunyan veetis aastad 1660-1672 vanglas ja 1677. aastal oli ta taas lühikest aega vanglas. Vangla asus Bedfordi kesklinnas Silver Streeti tipus, vaid 5 minuti jalutuskäigu kaugusel tema majast St Cuthbert Streetil, mis asus tollal linna serval. Vanglas oli 6 kambrit ja 2 vanglat. Ta oleks tõenäoliselt võinud igal ajal vabaks saada, kui ta oleks lubanud loobuda jutlustamisest, kuid ta tegi seda, mida ta kindlalt õigeks pidas. Ta teenis vanglas raha kingapaelte valmistamisega. Tema vanim tütar Mary, kes oli pime, tõi talle iga päev suppi ja andis talle ka raamatuid lugeda. Mõnikord paistab, et ta pääses vanglast välja lühikesteks perioodideks. See polnud tegelikult lubatud, kuid sageli võisid valvurid vangi välja lasta, kui ta lubas tagasi tulla. Bunyan sõitis kord isegi Londonisse ja ta pidi mõnikord koju minema, sest sel ajal sündis tal veel kaks last oma teisest naisest.

Just selle vanglas veedetud aja jooksul kirjutas ta oma allegoorilise romaani: Pilgrim's Progress. Me ei tea, kas ta kirjutas selle kõik vanglas olles. Raamat koosneb kahest osast. Esimene osa lõpeb sõnadega: "Nii ma ärkasin, ja vaata, see oli unenägu". Kui teine osa algab, ütleb ta: "...kui ma magasin, nägin jälle unenägu". See võib tähendada, et teise osa kirjutas ta 1677. aastal, kui ta oli taas vanglas. See on ainult oletus, me ei tea seda.

Bedfordi vana sild koos linna vanglaga. Tõenäoliselt veetis ta kogu oma esimese vanglakaristuse maakonnavanglas, kuid 1677. aastal oli ta linnavanglas.

Tema vabastamine

Bunyan vabastati 1672. aasta jaanuaris, kui Charles II andis välja "usulise indulgentsuse deklaratsiooni", mis tähendas, et inimesed võisid vabalt Jumalat kummardada nii, nagu nad tahtsid. Kuningas tegi seda peamiselt seetõttu, et ta tahtis, et katoliiklastel oleks vähem võimu. Mittekonformistlikud sektid võisid end registreerida ja saada litsentsi. Bunyanist sai Bedfordi kiriku pastor (preester). Märtsis 1675 vangistati ta taas jutlustamise eest (sest Karl II võttis tagasi usulise indulgentsuse deklaratsiooni). Seekord näib ta olevat olnud Bedfordi linnavanglas Ouse'i jõe kivisillal. Mõne kuu pärast lubati ta välja. Ta oli väga populaarne jutlustaja, nii et teda enam ei vahistatud. Tema raamat "The Pilgrim's Progress" ilmus 1678. aastal. Ta kirjutas veel mitmeid teisi religioonialaseid raamatuid, kuid "The Pilgrim's Progress" oli see, mis sai väga populaarseks. Kuna Bunyanil ei olnud ametlikku haridust, kirjutas ta väga otsekoheses stiilis, mis oli tavainimestele arusaadav. Kohta "Palveränduri edu" teisest osast, mis algab "Kes näeb tõelist vaprust", lauldakse regulaarselt hümnina.

Teel Londonisse, 1688. aastal, nakatus ta rottide ja nahkhiirte tõttu raskelt ja suri piinarikkalt. Tema haud asub Londoni Bunhill Fieldsi kalmistul.