Filipiinide komonvelt (1935–1946) — ajalooline ülevaade

Nimed

Filipiinide Rahvaste Ühendus oli tuntud ka kui Filipiinide Rahvaste Ühendus või lihtsalt kui Rahvaste Ühendus. Ametlikud nimed olid Malasariling Pamahalan Ng Pilipinas (pɪlɪˈpinɐs) ja Mancomunidad Filipina (fɪlɪˈpinɐ). 1935. aasta põhiseaduses on riigi lühinimeks määratud Filipiinid ja Filipiinide saared kasutatakse ainult enne 1935. aastat kehtinud staatuse ja institutsioonide kohta. Varasema režiimi ajal, mida tunti kõige ametlikumalt kui Filipiinide saarte territoorium, olid mõlemad terminid ametliku staatusega.

Struktuur

Filipiinide Ühendriigil oli oma põhiseadus, mis kehtis kuni 1973. aastani, ja see oli omavalitsuslik, kuigi välispoliitika ja sõjalised küsimused kuulusid Ameerika Ühendriikide vastutusalasse ning teatud õigusaktid vajasid Ameerika Ühendriikide presidendi heakskiitu.

Sellel oli väga tugev president, ühtne rahvusassamblee ja ülemkohus, mis koosnesid täielikult Filipiinidest, ning samuti valitud residentidest volinik Ameerika Ühendriikide esindajatekojas (nagu Puerto Rico praegu). Valitsuses osalesid ka Ameerika Ühendriikide ülemkomissar ja Ameerika sõjaline nõunik, samal ajal kui Filipiinide sõjaväge juhtis feldmarssal.

Pärast põhiseaduse muutmist 1939-40 taastati Rahvusassamblee asemele ülemine ja alumine kongress, mis koosnes Filipiinide senatist ja esindajatekojast.

Ajalugu

Start

Enne 1935. aastat oli USA territoriaalvalitsuse ehk saareriikide valitsuse eesotsas kindralkuberner, kelle nimetas ametisse USA president. 1932. aasta detsembris võttis USA kongress vastu Hare-Hawes-Cutting Act'i (esimene Filipiinide iseseisvuse seadus), mille eelduseks oli Filipiinide iseseisvuse andmine. Seaduse sätted hõlmasid mitmete sõjaväe- ja mereväebaaside reserveerimist Ameerika Ühendriikidele, samuti tariifide ja kvootide kehtestamist Filipiinide ekspordile. President Herbert Hoover pani selle vastu veto, kuid Ameerika Ühendriikide kongress tühistas 1933. aastal tema veto ja võttis seaduse vastu. Seaduseelnõu oli aga vastu Filipiinide senati toonane president Manuel L. Quezon ja ka Filipiinide senat lükkas selle tagasi.

See tõi kaasa uue seaduseelnõu, Tydings-McDuffie seaduse ehk Filipiinide iseseisvuse seaduse loomise ja vastuvõtmise, mis võimaldas luua Filipiinide Rahvaste Ühenduse, mille rahumeelne üleminek täielikule iseseisvusele kestis 10 aastat. Rahvaste Ühendus avati ametlikult 15. novembril 1935. aastal.

30. juulil 1934 kutsuti Manilas kokku põhiseaduse konvendi. 8. veebruaril 1935 kiitis konvendi poolt heaks 1935. aasta Filipiinide Vabariigi põhiseaduse häältega 177:1. President Franklin D. Roosevelt kiitis põhiseaduse heaks 23. märtsil 1935 ja ratifitseeris selle 14. mail 1935 rahva hääletusel.

1935. aasta oktoobris toimusid Filipiinide presidendivalimised. Kandidaatideks olid endine president Emilio Aguinaldo, Filipiinide sõltumatu kiriku juht Gregorio Aglipay ja teised. Võitjateks kuulutati Manuel L. Quezon ja Sergio Osmeña Nacionalistlikust parteist, kes said vastavalt presidendi ja asepresidendi koha.

Rahvaste Ühenduse valitsus avati 15. novembri 1935. aasta hommikul Manilas vana kongressihoone trepil toimunud tseremoonial. Üritusel osales umbes 300 000 inimest.

Enne Teist maailmasõda

Uus valitsus alustas ambitsioonikat riigi ülesehitamise poliitikat, et valmistuda majanduslikuks ja poliitiliseks iseseisvuseks. Need hõlmasid riigikaitset (näiteks 1935. aasta riigikaitseseadus, millega korraldati ajateenistus riigis), suuremat kontrolli majanduse üle, demokraatlike institutsioonide täiustamist, haridusreforme, transpordi parandamist, kohaliku kapitali edendamist, industrialiseerimist ja Mindanao koloniseerimist.

Suureks probleemiks osutusid aga ebakindlus, eriti diplomaatiline ja sõjaline olukord Kagu-Aasias, USA pühendumuse tase tulevase Filipiinide Vabariigi suhtes ja majandus, mis oli tingitud suurest majanduslangusest. Olukorda raskendasid veelgi põllumajanduslikud rahutused ning Osmeña ja Quezon vahelised võimuvõitlused, eriti pärast seda, kui Quezonil lubati pärast ühe kuueaastast ametiaega tagasi valida.

Poliitika tõhususe või ebaõnnestumise korralik hindamine on keeruline Jaapani sissetungi ja okupatsiooni tõttu Teise maailmasõja ajal.

Teine maailmasõda

Jaapan alustas 8. detsembril 1941 üllatusrünnakut Filipiinidele. Filipiinide Rahvaste Ühenduse valitsus kutsus Filipiinide armee USA Kaug-Ida vägedesse, mis pidi vastu seisma Jaapani okupatsioonile. Manila kuulutati avatud linnaks, et vältida selle hävitamist, ja 2. jaanuaril 1942 okupeerisid jaapanlased selle. Vahepeal jätkusid lahingud jaapanlaste vastu Bataani poolsaarel, Corregidoril ja Leyte'il kuni Ameerika Ühendriikide ja Filipiinide vägede lõpliku kapituleerumiseni 1942. aasta mais.

Quezon ja Osmeña saadeti Manilast Corregidorisse, hiljem läksid nad Austraaliasse ja seejärel USA-sse. Seal moodustasid nad eksiilvalitsuse, mis osales nii Vaikse ookeani sõjanõukogus kui ka ÜRO deklaratsioonis. Selle eksiili ajal haigestus Quezon tuberkuloosi, millesse ta hiljem suri. Osmeña asendas teda presidendina.

Vahepeal korraldas Jaapani sõjavägi Filipiinidel uue valitsuse, mida tuntakse Teise Filipiinide Vabariigi nime all ja mida juhtis president José P. Laurel. See valitsus oli lõpuks väga ebapopulaarne.

Vastupanu Jaapani okupatsioonile jätkus Filipiinidel. See hõlmas Hukbalahap ("Rahvavägi Jaapani vastu"), mis koosnes 30 000 relvastatud inimesest ja kontrollis suurt osa Kesk-Luzonist. Filipiinide armee jäänused võitlesid jaapanlaste vastu ka sissisõja abil ja see oli edukas, sest 48 provintsist vabastati kõik peale 12 provintsi.

Ameerika kindral Douglas MacArthuri armee maabus Leyte'ile 20. oktoobril 1944 ja neid kõiki tervitati vabastajatena koos Filipiinide Rahvaste Ühenduse vägedega, kui peagi järgnesid teised amfiibide maabumised. Võitlused jätkusid Filipiinide kaugetes nurkades kuni Jaapani kapitulatsioonini augustis 1945, mis allkirjastati 2. septembril Tokio lahes. Filipiinide hinnangulised kaotused ulatusid miljoni ohvrini ja Manila sai ulatuslikke kahjustusi, kui teatavad Jaapani väed keeldusid linna vabastamast (Jaapani ülemjuhatuse käsu vastaselt).

Pärast Filipiinide sõda taastati Filipiinide Ühendus ja algas üheaastane üleminekuperiood iseseisvuse ettevalmistamiseks. Järgnesid 1946. aasta aprillis toimunud valimised, kus Manuel Roxas võitis iseseisva Filipiini Vabariigi esimese presidendi ja Elpidio Quirino asepresidendi koha. Vaatamata Jaapani okupatsiooni aastatele said Filipiinid iseseisvaks täpselt nii, nagu kümme aastat varem kavandatud, 4. juulil 1946. aastal.

Sõltumatus

Ühendus lõppes, kui USA tunnustas Filipiinide iseseisvust 4. juulil 1946, nagu ette nähtud. Siiski jäi majandus endiselt sõltuvaks USAst. Selle põhjuseks oli Bell Trade Act ehk Filipiinide kaubandusseadus, mis oli Ameerika Ühendriikidelt sõjaaja taastamistoetuste saamise eeltingimus.

Poliitikad

Ülestõusud ja põllumajandusreform

Tollal olid renditalunike kaebused sageli seotud võlgadega, mis tulenesid jagamispõllunduse süsteemist, aga ka rahvaarvu järsust suurenemisest, mis lisas majanduslikku survet renditalunike peredele. Selle tulemusena algatas Commonwealth põllumajandusreformi programmi. Programmi edu takistasid siiski jätkuvad kokkupõrked rentnike ja maaomanike vahel.

Nende kokkupõrgete näiteks on Benigno Ramose algatatud Sakdalista liikumine, mis propageeris maksude vähendamist, maareforme, suurte mõisate ehk haciendade lõhkumist ja Ameerika sidemete katkestamist. See ülestõus, mis toimus Kesk-Luzonis 1935. aasta mais, nõudis umbes sada inimelu.

Riigikeel

Filipiinide keelte mitmekesisuse tõttu koostati 1935. aasta Filipiinide põhiseaduses programm "ühise riigikeele arendamiseks ja vastuvõtmiseks, mis põhineb olemasolevatel emakeelsetel murretel". Rahvaste Ühendus lõi Surian ng Wikang Pambansa (riiklik keeleinstituut), kuhu kuulusid Quezon ja veel kuus liiget erinevatest etnilistest rühmadest. Toimus arutelu ja "rahvuskeele" aluseks valiti tagalogi keel (selle ulatusliku kirjandusliku traditsiooni tõttu), mida hakati nimetama "filipino keeleks".

1940. aastal andis Rahvaste Ühendus loa koostada selle keele jaoks sõnaraamat ja grammatikaraamat. Samal aastal võeti vastu Commonwealth Act 570, mis võimaldas pilipino keele muutumist ametlikuks keeleks pärast iseseisvumist.

Majandus

Rahvaste Ühenduse majandus põhines peamiselt põllumajandusel, kuna see põhines põllumajandusel. Põllumehed kasvatasid abaka, kookospähkleid ja kookosõli, suhkrut ja puid. Muu sissetulek välismaalt tuli Ameerika armee, mereväe ja õhuväe baasidest Filipiinidel, näiteks Subic Bay mereväebaasist ja Clarki lennuväebaasist. Majandus oli hea kuni Teise maailmasõjani, mis peatas kasvu.

Demograafia

1941. aastal ulatus Filipiinide hinnanguline rahvaarv 17 000 000 inimeseni, samas kui Manila rahvaarv oli 684 000. Hiinlaste arv tõusis 117 000-ni. Samuti oli 30 000 jaapanlast, kellest 20 000 elas Davaos, ja 9000 USA-mehhiklast. Inglise keelt rääkis 27% elanikkonnast. Hispaania keelt rääkis vaid 3%.

Järgnevalt on esitatud valdavate keelte kõnelejate hinnanguline arv:

• Cebuano: 4,620,685
• Tagalog: 3,068,565
• Ilocano: 2,353,518
• Hiligaynon: 1,951,005
• Waray-Waray: 920,009
• Kapampangan: 621,455
• Pangasinan: 573,752

Presidentide nimekiri

Värvid näitavad iga presidendi erakonda või erakonnarühma valimispäeval.

¹ Suri New Yorgis Saranac Lake'is tuberkuloosi.
² Commonwealthi valitsuse lõpp, algas iseseisev vabariik.