Kwame Nkrumah – Ghana esimene president ja Aafrika ühtsusliikumise juht

Dr. Kwame Nkrumah (sündinud Francis Nwia-Kofi Ngonloma, 21. september 1909 – 27. aprill 1972) oli Aafrika mõjukamaid poliitilisi juhte 20. sajandil. Ta oli tuntud kui Ghana esimene peaminister ja seejärel president. Nkrumah oli üks kõige järjekindlamaid pan‑Aafrika ideoloogia propageerijaid ja kujutas ette ühtset Aafrikat, mis vabanenud koloniaalvõimust suudaks iseseisvalt areneda ja kaitsta oma huve. 6. märtsil 1957, pärast aastaid kestnud kampaaniat Ghana (tol ajal Kuldrannik) iseseisvuse eest, sai Ghana iseseisvaks Briti võimu alt – Nkrumah oli selle uue riigi esimene peaminister ning hiljem, 1960. aastal, valiti ta presidendiks.

Varajane elu ja haridus

Nkrumah sündis Nkrofulis Kuldranniku koloonias perre, kus isa oli kullassepp Kofi Ngonloma ja ema Elizabeth Nyaniba müüja. Ta kasvas üles väikekogukonnas ja sai varakult mõjutusi nii koolist kui ka perest; ema oli talle suureks inspiratsiooniallikaks. Tema etnonüüm "Kwame" viitab sünnipäevale – traditsiooniliselt annab Akan-kultuur nime vastavalt nädalapäevale, mil laps sünnib.

Nooruses õppis ta kodumaal ja seejärel jätkas õpinguid välismaal. Ta õppis Ameerika Ühendriikides, sealhulgas Lincoln Universitys (Pennsylvania), ning hiljem University of Pennsylvania-s, kus ta omandas hariduse, mis mõjutas tema poliitilist mõtlemist, eriti sotsiaalset õiglust ja majandusarengu ideid. Ta töötas õpetajana ja ajakirjanduses ning osales aktiivselt aafrika diasporas toimunud poliitilistes aruteludes enne kodumaale naasmist.

Poliitiline tegevus ja Ghana iseseisvus

Pärast tagasi jõudmist Kuldranniku poliitikasse liitus Nkrumah erinevate rahvuslike rühmitustega ja asutas 1949. aastal Konventsiooni Rahva Partei (Convention People's Party, CPP), mille eesmärgiks oli kiirem ja laiapõhjalisem iseseisvusliikumine. Ta korraldas massilisi meeleavaldusi, streike ja boikotte, mis panid survet koloniaalvõimule ning mobiliseeris laia avalikkuse toetuse.

Tänu laiale toele valiti CPP esindajad kohalikele ja riiklikule tasandile ning 1951. aastal astus Nkrumah üles riigipea kandidaadina – tema meeleavalduste ja poliitilise juhtimise tulemusena sai ta de facto riigi juhiks ning 6. märtsil 1957 kuulutati Ghana iseseisvaks. 1960. aastal, pärast vabariigi väljakuulutamist, valiti Nkrumah presidendiks.

Valitsemine, programmid ja poliitika

Nkrumah juhtis aktiivset riigi moderniseerimise ja industrialiseerimise programmi. Tema valitsus soodustas riigipoolset planeerimist, suuremahulisi infrastruktuuriprojekte (sh Volta jõe hüdroelektrijaama arenduse algatused), haridusreformi ja tervishoiu laiendamist. Ta rõhutas riiklikku juhtimist majanduses, rahvuslikustamist ning suurendas riigi rolli tööstuse ja kaubanduse suunamisel.

Kuid Nkrumah tegi ka otsuseid, mis tõid kaasa autoritaarsema valitsemisstiili: opositsioon piirati, 1964. aastal de facto üheparteisüsteem süvenes ning poliitiline kriitika muutus raskemaks. Tema majandusplaanid tõid algul edusamme, kuid riigi rahandus sattus surve alla – tekkisid võlad, korruptsioonikahtlused ja majanduslikud raskused, mis nõrgendasid avalikku toetust.

Pan‑Aafrika ja rahvusvaheline mõju

Nkrumah oli üks aktiivsemaid pan‑Aafrika liikumise eestvedajaid. Ta uskus, et Aafrika riigid peavad majanduslikult ja poliitiliselt ühinema, et vältida poliitilist killustumist ja välisriikide mõju. Ta osales mitmetel rahvusvahelistel konverentsidel, koostas kirjutisi (sh teosed nagu Africa Must Unite ja Consciencism) ning tegi tihedaid kontakte teiste Aafrika juhtidega. Tema püüdlused aitasid luua aluseid hilisemale Aafrika ühtsuse arutelule ja institutsioonidele, näiteks Aafrika Liidule ja hiljem Aafrika riikide organisatsioonidele.

Tagandamine ja viimane elu

24. veebruaril 1966 viidi Nkrumahilt juhtimine maha riigipöörde käigus, kui ta viibis välisvisiidil. Pärast riigipöörde tagajärjel sattumist pagendusse võttis Guinea president Ahmed Sékou Touré Nkrumahi vastu ning nimetas ta auliikmeks ja andis talle presidendistaatuse. Nkrumah elas suurema osa ülejäänud elust Guinea poliitilises varjus, jätkates kirjalikku ja poliitilist tegevust Pan‑Aafrika teemadel.

Ta suri 27. aprillil 1972 meditsiinilisel korraldusel Bukarestis, Rumeenias. Tema haua ja mälestuse ümber on säilinud nii austus kui kriitika: paljud mäletavad teda kui iseseisvusliikumise ja Aafrika ühtsuse sümbolit, teised osutavad tema autoritaarset valitsemist ja majanduslikke eksimusi.

Pärand ja tähendus

Iseseisvuse sümbol: Nkrumah jääb Aafrika dekoloniseerumise ja Ghana iseseisvuse oluliseks ikooniks.
Pan‑Aafrika mõjusus: Tema ideed aitasid kujundada Aafrika ühtsuse arutelusid ja inspireerida paljusid järgmisi liidreid.
Riiklikud algatused: Suured infrastruktuuri- ja haridusprojektid jätsid püsiva jälje, kuigi mõnikord kaasnes sellega finantsraskusi.
Vastakaid hinnanguid: Tema pärand on vastuoluline: tunnustus vabadusvõitluse eest ning kriitika autoritaarse juhtimise ja majandusprobleemide pärast.

Nkrumahi elu ja tegevus on endiselt uurimis- ja aruteluteema ajaloolaste, poliitikute ja Aafrika ühiskondade seas – tema ideed pan‑Aafrika ja siseriikliku moderniseerimise kohta mõjutavad endiselt mõttevahetust Aafrika tuleviku üle.

Haridus

Ta käis pool Assini algkoolis, kus tema isa töötas kullassepana. Tema haridust mõjutas Saksa preester George Fischer. Ta käis Accras õpetajate koolis, seejärel sai temast endast õpetaja. Aastal 1935 läks ta Ameerika Ühendriikidesse Lincolni ülikooli. Ta õppis rohkem kommunismi kohta. Tema haridustee jätkus Pennsylvania ülikoolis 1939-1943. 1945. aastal läks ta Londonisse ja korraldas rahvusvahelise konverentsi Aafrika vabaduse eest. Sel ajal muutis ta oma nime "Kwame".

Ghana president

Nkrumah naasis Kuldrannikule ja asutas Rahvapartei konventsiooni. Ta valiti peaministriks. Kui Ghana sai Inglismaast iseseisvaks, oli Nkrumah selle esimene president. Ta lõi Ghana lipu. Ta nõudis, et kõik lapsed käiksid koolis. Rohkem naisi käis koolis ja asus tööle. Elektrienergia saamiseks lasi Nkrumah ehitada hüdroelektrijaama, mida tuntakse nime all "Akosombo tamm", ja tuumaelektrijaama.

Sõjavägi ja politsei sundisid Nkrumah'd 24. veebruaril 1966 võimult lahkuma.

Eksiil ja surm

Pärast kukutamist elas Kwame Nkrumah oma elu lõpuni Conakrys, Guineas. Kui tal diagnoositi eesnäärmevähk, lendas ta 1971. aasta augustis Rumeeniasse ravile. Ta suri Bukarestis, Rumeenias, 27. aprillil 1972. aastal 62-aastaselt.

Ajakava

1930: omandas Achimotas asuvas Prince of Wales' College'is (endine Government Training College, Accra) õpetaja tunnistuse.
1931: Rooma-Katoliku kooli õpetaja, Elmina (Keskpiirkond) ja hiljem Rooma-Katoliku põhikooli direktor, Axim (Läänepiirkond).
1932: Amisano (Keskpiirkond), roomakatoliku seminari õpetaja.
1935: Lincoln University, Pennsylvania, USA.
1939: Lõpetas bakalaureusekraadi (Lincolni Ülikool), USA.
1942: Lõpetas bakalaureusekraadi (teoloogia), Lincoln University, USA.
1943: PhD kraadi omandamiseks vajalikud kursused / eeleksamid Pennsylvania Ülikoolis, USA.
1939 - 1945: Kombineeritud õpingud ja osalise tööajaga neegrite ajaloo lektorlus. (Sel perioodil aitas ta asutada Aafrika uuringute ühingu ja Aafrika üliõpilaste ühingu Ameerikas ja Kanadas).
1945: The Lincolnian valis teda "aasta kõige väljapaistvamaks professoriks".
1945 (mai): Saabus Londonisse eesmärgiga õppida õigusteadust ja lõpetada doktoritöö, kuid kohtus George Padmore'iga. Mõlemad aitasid kaaspoliitiliste sekretäridena korraldada kuuendat üleaafrikalist kongressi Manchesteris, Inglismaal. Pärast kongressi jätkas Nkrumah tööd Aafrika dekoloniseerimise nimel ja sai Lääne-Aafrika Üliõpilaste Liidu asepresidendiks. Ta oli ka Lääne-Aafrika ühtsusele ja iseseisvusele pühendunud salajase organisatsiooni "The Circle" juht, kes võitles Aafrika sotsialistlike vabariikide liidu loomise ja säilitamise eest.
1947: Kirjutas oma esimese raamatu "Koloniaalvabaduse poole".
1947: (detsember): Tagasi Kuldrannikule ja sai Kuldranniku Ühendatud Kuldranniku Konventsiooni (UGCC) peasekretäriks.
1948: Kinnipeetud koos UGCC tegevliikmetega, keda hiljem tuntakse "Suure Kuusiku" nime all, pärast koloonias toimunud rahutusi.
1948: (september): Accra Evening News, mis ilmus ajalehtedes samal päeval, kui ta vabastati UGCC peasekretäri kohalt.
1949 (juuni): Moodustati Rahvapartei (CPP) koos Noorte Organisatsiooni Komiteega (CYO).
1949 (detsember): Deklareeritud positiivsed meetmed iseseisvuse nõudmiseks.
1950 (jaanuar): arreteeriti pärast positiivsete meetmete väljakuulutamisest tingitud rahutusi.
1951 (veebruar): Võitis vanglas viibides valimised 22 780 häälega 23 122 hääletussedelist, et saada Accra Centrali koht. Vabanes hiljem samal kuul vanglast, et moodustada uus valitsus.
1956: Võitis valimised, mis viisid iseseisvumiseni.
1957: (6. märts): Ghana iseseisvuse väljakuulutamine
1958 (aprill): Aafrika iseseisvate riikide (Ghana, Egiptus, Sudaan, Liibüa, Tuneesia, Etioopia, Maroko ja Libeeria) konverentsi kokkukutsumine. Detsembris korraldas ta Accras üleaafrikalise rahvaste konverentsi, mis oli esimene üleaafrikaline konverents Aafrika pinnal. Ta astus esimese sammu Aafrika ühendamise suunas, allkirjastades Sekou Toure'iga lepingu Ghana ja Guinea ühendamiseks.
1958: Abiellus Helena Ritz Fathia'ga, egiptuse koptist ja Egiptuse presidendi Gamal Abdel Nasseri sugulasega, kellega oli kolm last - Gokeh, Sarmiah Yarba ja Sekou Ritz.
1960: Kuulutati Ghana vabariigiks.
1961: Nkrumah laiendas Ghana-Guinea liitu Modibo Keita juhtimisel Malile.
1962 (august): Mõrvakatse sihtmärk Kulungugus Põhja-Ghanas.
1963 (mai): Nkrumah korraldas Addis Abebas 32 iseseisva Aafrika riigi konverentsi. Sellel konverentsil moodustati Aafrika Ühtsuse Organisatsioon (OAU), mille eesmärk oli töötada Aafrika rahvaste ühtsuse, vabaduse ja heaolu nimel.
1964: Asutas Ghana üheparteiriigiks, mille eluaegne president oli ta ise.
1965: Nkrumah avaldas oma raamatu "Neokolonialism". Selles raamatus näitas ta, kuidas välismaised ettevõtted ja valitsused rikastusid Aafrika rahva arvelt. See raamat tõmbas esile USA valitsuse terava protesti, mille tulemusena tühistas see oma varem Ghanale eraldatud 35 miljoni dollari suuruse majandusabi.
1966 (24. veebruar): Sõjaväelise riigipöörde käigus kukutatakse Põhja-Vietnami Hanoisse tehtud reisi ajal. Ta lahkus Conakrysse, Guineasse, kui talle teatati kukutamisest. Ta elas Conakrys Guinea kaaspresidendina.
1971 (august): Lendas Rumeeniasse eesnäärmevähi raviks.
1972 (27. aprill): suri vähki Bukarestis, Rumeenias.
1972 (7. juuli): Maetud Ghanas.

Kirjalikud tööd

Osagyefo dr Kwame Nkrumah on kirjutanud üle 20 raamatu ja väljaande. Ta oli juhtiv autoriteet poliitilise teooria ja praktilise panafrikalismi alal.