Kiribati: Vaikse ookeani saareriik — 33 atolli, pealinn Lõuna-Tarawa

Avasta Kiribati — Vaikse ookeani 33 atolli, ainulaadne loodus ja kultuur ning pealinn Lõuna-Tarawa. Reisiideed, ajalugu ja eksootilised rannad.

Kiribati (hääldatakse "KiriBASS") on saareriik, mis asub Vaikses ookeanis. Sellel on 33 atolli, mis on väikeste aarte rühmad. Riik asub ekvaatori lähedal. Selle pealinn on Lõuna-Tarawa, mis asub Tarawa atollis.

Kiribatit kutsuti varem Gilberti saarteks. 1892. aastal sai Gilberti saartest Briti protektoraat koos Ellice'i saartega (tänapäeval Tuvalu), mida koos nimetatakse Gilberti ja Ellice'i saarteks. Kiribati sai 1979. aastal iseseisvaks vabariigiks.

Kiribati on üks Vaikse ookeani vaesemaid riike. Tal on vähe loodusvarasid. Turism on oluline tööstusharu.

Kiribati kirjutas 1979. aastal Ameerika Ühendriikidega alla "Sõpruse ja territoriaalse suveräänsuse lepingule" (mida nimetatakse ka "Tarawa lepinguks"). Selles lepingus loobus USA oma nõuetest Cantoni, Enderbury, Hulli, Birnie, Gardneri, Phoenixi, Sydney, McKeani, Christmasi, Caroline'i, Starbucki, Maldeni, Flindi ja Vostoki saartele. [1]

Kiribati ametlikud keeled on inglise ja gilberti keel.

Geograafia

Kiribati koosneb kolmest peamisest saarestikust: Gilberti saared, Phoenixi saared ja Line saared. Kokku on 33 atolli ja mõned üksikud saared (sealhulgas tõusnud korallsaar Banaba). Riigi territoorium ulatub tohutule alale Vaikses ookeanis — Kiribati asub nii ekvaatori lähedal kui ka ida-läänes üle mitme ajavööndi (riik kasutab UTC+12 kuni UTC+14 sõltuvalt saarestikust).

Rahvastik ja keel

Kokku on Kiribatil hinnanguliselt ligikaudu 115 000–120 000 elanikku (sõltuvalt allikast ja aasta andmetest). Enamik elanikke elab Gilberti saartel, eriti Lõuna-Tarawa atollil, kus on tihe asustus ja linnastumine. Suur osa elanikkonnast on mikroneesia päritolu.

Lisaks ametlikele keeltele — inglise ja gilberti keelele — kasutatakse igapäevaelus peamiselt gilberti (kiribati) keelt. Inglise keel on levinud ametlikus suhtluses, hariduses ja valitsusasutustes.

Majandus

Kiribati majandus on piiratud ja sõltuv välistest tuluallikatest. Peamised tuluallikad on:

• kalapüügilitsentsid ja kalandus (tundraressursside väljastamine välismaistele ettevõtetele);
• kopra tootmine ja selle töötlemine;
• välismaised abi- ja arenguprojektid ning remiidid välismaal töötavatelt kiribatlastelt;
• piiratud turism, eelkõige sukeldumine ja loodussõbralik turism Phoenixi ja Line saartel.

Riik on olnud sõltuv ka välisabist ning piiratud mahus on kasutuses Austraalia dollar (Kiribati on lasknud välja ka oma münte).

Keskkond ja kliimamuutus

Kiribati atollid on madalad — enamik saari tõuseb merest vaid mõne meetri jagu — mistõttu on riik eriti haavatav merepinna tõusu, tormide ja soolasuse tõttu tekkinud põhjavee saastumise suhtes. Värsket joogivett kogutakse peamiselt vihmaveest ja põhjavee piiratus põhjustab toimetulekuraskusi, eriti tihedalt asustatud Lõuna-Tarawa piirkonnas.

Valitsus ja rahvusvahelised organisatsioonid on teinud plaane kohanemiseks (nt taristu tugevdamine, vee kogumise projektid) ning räägitud ka alternatiividest nagu maa ostmine teistes riikides (lugu ümberpaigutuse võimalusest on esinenud avalikus diskussioonis). Suur looduskaitseala Phoenixi saarestikus — Phoenix Islands Protected Area (PIPA) — on üks maailma suurimaid merekaitsealasid ja tunnustatud UNESCO maailmapärandina.

Ajalugu lühidalt

Kiribati ajalugu hõlmab paikseid mikroneesia ühiskondi, seejärel europeeride saabumist ja hilisemat brittide kontrolli (Gilberti saared kui protektoraat). Pärast II maailmasõja perioodi ja õiguste ümberkorraldusi saavutas Kiribati iseseisvuse 1979. aastal. Eelmainitud Tarawa leping 1979. aastal reguleeris teatud saarte suhtes USA ja Kiribati vahel territoriaalseid küsimusi.

Kultuur

Kiribati kultuur on tugevalt seotud merenduse, kalapüügi ja atollieluga. Traditsioonilised kogukonnakohtumised toimuvad maneaba kultuuriinstitutsioonis (ühiskondlik maja), kus arutatakse kogukonna asju. Enamik elanikke on kristlased (karmi jagunemisega Protestandid ja Katoliiklased) ning paljud kombed ja pidustused seovad kristlikke ja traditsioonilisi elemente.

Valitsemine ja haldus

Kiribati on vabariik ning valitsemine tugineb presidendivõimule. Riik jaguneb halduslikult saarteks ja parlamendi ning kohalike omavalitsuste tasandiks. Pealinn Lõuna-Tarawa on administratiivne ja majanduslik keskus, kus asuvad peamised riigiasutused.

Praktilised märkused

• Reisimisel: transport vahel saartele toimub laevade ja lennukitega, kuid ühendused võivad olla ebaühtlased ja ilmast sõltuvad.
• Tervis: paljud saared on piiratud tervishoiuteenustega — soovitatav on enne reisi ettevalmistus, vaktsineerimised ja reisikindlustus.
• Kliima: troopiline, kuum ja niiske; sajused perioodid varieeruvad saarestiku lõikes.

Kiribati on eriline riik oma hajunud geograafia, rikka merendustraditsiooni ja kliimamuutustest tulenevate väljakutsete tõttu. Selle kaitsmiseks, toimetulekuks ning jätkusuutliku arengu tagamiseks on nii riigisisene kui rahvusvaheline koostöö hädavajalik.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Kiribati pealinna nimi?

K: Mitu atolli on Kiribatil?

K: Millal sai Kiribati iseseisvaks vabariigiks?

K: Milline leping allkirjastati 1979. aastal Ameerika Ühendriikide ja Kiribati vahel?

K: Kuidas tunti Gilberti saari varem?

K: Milliseid ametlikke keeli räägitakse Kiribatil?

Otsing