Atoll on spetsiifiline korallsaar, mis on kujult tavaliselt rõngakujuline või donuti sarnane. Atoll tekib siis, kui korallrahud moodustuvad vulkaanilise saare ümber ja kasvavad edasi samal ajal, kui saar ise vajub või kulub ära. Lõpuks võib maismaa täielikult kaduda ning alles jääb vaid korallide poolt ehitatud rõngakujuline riff, mille keskel on madal laht ehk laguun. Laguunis võivad olla väiksed liivasaarukesed ehk motud või atolli pinnased korallsaared.

Tekkeprotsess lihtsustatud

Charles Darwin — tuntud eelkõige oma evolutsiooniteooria poolest — pakkus esimesena 19. sajandil välja loogilise seletuse atollide tekkeks. Tema põhiidee on kolmast etapist koosnev protsess:

  • Fringing reef — korallrahu tekib otse saare kaldale.
  • Barrier reef — kui saar hakkab vajuma või ookeani tase muutub, jätkavad korallid üleval püsimiseks kasvu ja moodustub riff, mis eraldub saare servast laiemalt.
  • Atoll — lõpuks ülejäänud maismaa võib kaduda ning alles on rõngasriffrida, mis ümbritseb laguuniga ala.

See protsess võtab tavaliselt sadu tuhandeid kuni miljoneid aastaid. Korallide kasvukiirus on suhteliselt aeglane — keskmiselt mõned millimeetrid kuni sentimeeter või paar aastas sõltuvalt liigist ja tingimustest — seega on vajumine ja korallikasv pikaajaline koostoime.

Tingimused ja piirangud

  • Atollid paiknevad peamiselt soojades troopilistes piirkondades — enamik neist on Vaikse ookeani ja India ookeani soojades vetes.
  • Korallidele on vajalik piisav valgus, seega kasvavad nad eelkõige madalamas vees (tavaliselt kuni ~25–50 m sügavuseni, sõltuvalt vee selgusest).
  • Stabiilne soolsus, soe vesi (enamasti 20–30 °C), selge vesi ja madal toitainete sisaldus soodustavad korallide kasvu.

Struktuur ja elurikkus

Atollide rõngakujuline riff loob mitmekesiseid elupaiku: välimine rifiäär on avamerega ühenduses ja väga produktiivne, laguun on rahulikum ja pakub peidupaiku paljudele kaladele ja selgrootutele. Atollid on olulised elupaigad mereelustikule, linnustikule (pesitsuspaigad) ning paikseks kalapüügiks ja kohalikele kogukondadele toitainetarnijaks.

Näited

Mõned tuntud atollide piirkonnad ja näited:

  • Maldiivid (India ookean) — rühm paljusid atolle, mis moodustavad riigi saarestiku.
  • Marshalli Saared (Vaikne ookean) — siin asuvad näiteks Bikini ja Kwajaleini atollid.
  • Tuamotu saared (Prantsuse Polüneesia) — suur hulk rõngakattega atolle Vaikses ookeanis.
  • Chagose arhipelaag (Inglismaa territoorium, India ookean) — suured atollid ja baasrõngad.
  • Funafuti (Tuvalu) — näide väiksemast elatavast atollist, kus asub laht ja külad laguunirannal.

Ohud ja kaitse

Atolle ähvardavad mitmed inimtekkelised ja looduslikud ohud:

  • Meretemperatuuri tõus ja korallide valgendamine (bleaching) — sagedamini esinev probleem globaalsete kliimamuutuste tõttu.
  • Meretaseme tõus — kuna atollid on madalad, võivad nad olla eriti haavatavad üleujutuste ja erosiooni suhtes.
  • Reostus, liigne kalapüük ja elupaikade hävitamine (nt turbakaevandused või rannaehitused).
  • Sissetoodud liigid ja haigused, mis võivad muuta atolli ökosüsteemi tasakaalu.

Kaitsemeetmed hõlmavad merealade kaitset, korallide taastamist, üleujutuste ja kliimamuutustega kohanemisplaane ning lokaalsete ja rahvusvaheliste keskkonnapoliitikate rakendamist.

Miks atollid on olulised?

Atollid on ökoloogiliselt ja kultuuriliselt olulised: nad toetavad erinevaid mereelustiku liike, tagavad kohalikele elanikele toidu ja elukohad ning on tihti väärtuslikud ka turismi ja teadusuuringute seisukohalt. Arusaamine atollide tekkest, nende hetkeolukorrast ja ohtudest aitab paremini planeerida kaitset ja jätkusuutlikku majandamist.