Kosovo ja Metohija – vaidlustatud autonoomne provints: ajalugu ja staatus

Süvitsi artikkel Kosovo ja Metohija ajaloost, vaidlustest ja rahvusvahelisest staatusest — autonoomsus, konfliktid ja tänane poliitiline olukord.

Kosovo ja Metohija autonoomne provints (serbia keeles: serbia keeles: Аутономна Покрајина Косово и Метохиja; albaania keeles: albaania keeles: Krahina Autonome e Kosovës dhe Metohisë) — üldtuntud lihtsalt kui Kosovo ja Metohija (serbia: Косово и Метохија, albaania: Kosova dhe Metohija; lühendatult KiM või serbia keeles КиМ, mõnikord ka Kosmet) — on Balkani piirkond, mille poliitiline staatus on vaidlustatud. Serbia põhiseadus nimetab seda oma autonoomseks provintsiks ning serblaste ametlik termin on sageli ka Kosmet. Piirkonda seostatakse tihedalt nii Kosovo identiteedi kui ka Serbia riikliku territoriaalsusega; praegune tegelik kontroll on peamiselt Kosovo ametivõimudel, kuid Serbia ja kohaliku serbia vähemuse mõju on märgatav teatud aladel.

Ajalooline taust

Alates Osmanite impeeriumi ajast kuni 1912. aastani kuulus piirkond erinevatele haldusüksustele. Pärast Balkani sõdu liideti ala Serbia kuningriigiga ja hiljem sai see osa Jugoslaaviast. Sotsialistliku Jugoslaavia 1974. aasta põhiseadus andis Kosovo autonoomse provintsi staatused ning laiemad õigused kohalikule juhtkonnale. 1989–1990, Slobodan Milošević poliitika ja selle järgsed muutused vähendasid Kosovo autonoomiat ning lõid pinged albaanlaste enamuse ning serbia keskvõimu vahel.

1990ndatel süvenesid konfliktid ja kulmineerusid 1998–1999 toimunud relvakonfliktiga, mida tuntakse Kosovo sõjana. 1999. aasta jooksul sekkusid NATO õhutoimingud, mille tulemusena lahkusid Serbia relvajõud piirkonnast. Seejärel paigutati Kosovo ÜRO haldusse: ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 1244 (1999) määras, et piirkond jääb formaalselt Serbia osaks, kuid paikneb ÜRO ajutise halduse all (UNMIK) ja julgeolekut tagab NATO juhtimisel operatsioon KFOR.

Staatus pärast 1999. aastat

2008. aasta veebruaris kuulutas enamus Kosovo poliitilistest juhtidest iseseisvuse ja moodustasid Kosovo Vabariigi. Iseseisvust on tunnustanud mitu kümmet riiki — artikli algtekstis mainitud number on 98 ÜRO liikmesriiki — kuid mitmed tähtsad riigid, sealhulgas Serbia, Venemaa ja Hiina, seda ei tunnusta. Seetõttu pole Kosovo ÜRO liige ja rahvusvaheline õiguslik staatus on endiselt vaidlustatud.

2010. aastal andis Rahvusvaheline Kohus (ICJ) oma nõuandeadvokaadi arvamuse, milles leidis, et Kosovo iseseisvusdeklaratsioon ei riku rahvusvahelist õigust. See ei lahendanud aga küsimust tunnustuste ja territoriaalsete pretensioonide osas.

Brüssel ja hilisemad kokkulepped

2013. aasta Brüsseli läbirääkimiste tulemusena jõudsid Prishtina ja Serbia teatud kokkulepeteni suhete normaliseerimiseks. Kokkuleppe eesmärk oli integreerida Põhja-Kosovos tegutsevad serbia paralleelstruktuurid Kosovo seadusandluse raamidesse ning luua serbia enamusega omavalitsuste ühendus (nn Association/Community of Serb-majority Municipalities). Praktiline rakendamine on aga osutunud keeruliseks ja mitmed punktid jäävad poolte vahel vaidlustatuks.

Praegune olukord ja demograafia

Praegu kontrollivad Kosovo ametiasutused suuremat osa alast; pealinn on Pristina. Rahvastikus on enamus albaanlased, serbia vähemus elab peamiselt Põhja-Kosovo aladel ja mitmetes enklavides üle piirkonna. Keeleliselt on laialt kasutusel albaania ja serbia keel ning need kajastuvad ka igapäevaelus ja kohalikes institutsioonides.

Piirkonna igapäevane elu, haldus ja julgeolek on kujunenud segu‑lahenduseks: Kosovos toimivad riiklikud institutsioonid (valitsus, politsei, kohtud), samas kui Serbia jätkab sidemeid kohalike serbia kogukondadega, pakkudes neile toetust ja osalise paralleelse halduse võimalust. Rahvusvahelised jõud nagu UNMIK ja KFOR on mänginud tähtsat rolli stabiilsuse tagamisel pärast 1999. aastat.

Olulised juriidilised ja poliitilised aspektid

• Rahvusvaheline tunnustamine: Kosovo tunnustamine on killustunud — mõned riigid tunnustavad iseseisvust, teised mitte, mis piirab Kosovo liikmelisust rahvusvahelistes organisatsioonides.
• Serbia seisukoht: Serbia peab Kosovo oma lahutamatu osana vastavalt oma põhiseadusele ja jätkab diplomaatilist ning poliitilist survet, et saada tagasi osa kontrollist.
• Regionaalse stabiilsuse tähtsus: konflikti lahendamine ja suutlikkus saavutada vastastikku aktsepteeritavad kokkulepped on olulised kogu Läänes-Balkani stabiilsusele ja Euroopa integratsiooniprotsessile.

Kosovo ja Metohija küsimus on jätkuvalt keeruline segu ajaloost, enesemääramisest, rahvuslikest identiteetidest ja rahvusvahelisest poliitikast. Võimalik lõplik lahendus eeldab nii kohalike osapoolte kui ka rahvusvahelise kogukonna pikaajalist dialoogi ja kompromissivalmidust.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Kosovo ja Metohija täielik nimi?

K: Mis on Kosovo ja Metohija lühivorm?

K: Kes kontrollib praegu maad?

K: Millal oli see osa Serbiast?

K: Mis juhtus Slobodan Miloševići bürokraatiavastase revolutsiooni ajal?

Küsimus: Mitu ÜRO liikmesriiki tunnustab Kosovo iseseisvust?

Otsing