Hosni Mubarak — Egiptuse president (1981–2011): lühibiograafia

Hosni Mubarak — Egiptuse president 1981–2011. Lühibiograafia tema võimuperioodist, araabia kevadest, tagandamisest ja kohtuprotsessidest. Kiire ülevaade elust ja pärandist.

Muhammad Hosni Said Mubarak (araabia keeles: محمد حسنى سيد مبارك; 4. mai 1928 - 25. veebruar 2020), üldtuntud kui Hosni Mubarak (حسنى مبارك), oli Egiptuse poliitik. Ta oli Egiptuse president 14. oktoobrist 1981 kuni 11. veebruarini 2011.

Mubarakist sai Egiptuse Vabariigi asepresident pärast Egiptuse õhujõudude auastmetesse tõusmist. Seejärel sai temast president pärast president Anwar Sadati mõrva 6. oktoobril 1981. aastal. Tema peaaegu kolmkümmend aastat kestnud eesistumine tegi temast Egiptuse pikimaajalise valitseja pärast Muhammad Ali Pashat.

Varasem karjäär ja tõus võimule

Mubarak alustas teenistust Egiptuse relvajõududes, eelkõige õhuväes, kus ta teenis mitmesuguseid ametikohti ja kogus vastutust. Tema militaarne taust ja Sadati usaldus aitasid tal liikuda kõrgetesse riigiametitesse. Asepresidendina toimis ta Sadati kõrval ja jäi riigijuhtimise oluline tegelaseks kuni pärandi üle võtmise hetkeni 1981. aastal.

Presidendiks olemise iseloomustus

Mubarak oli Egiptuse presidendina arvatavasti üks piirkonna võimsamaid juhte. Egiptuse 1971. aasta põhiseaduse kohaselt teostas Mubarak riigi üle tugevat kontrolli ja teda peeti üldiselt diktaatoriks. Tema režiimil oli tugev keskne juhtimine: turvameetmed, julgeolekuteenistuste osalus poliitikas ning piirangud poliitilisele vabadusele ja meediatööle. Samal ajal püüdis valitsus säilitada stabiilsust ja majanduslikku kasvu, jätkates turumajanduslike reformide ja välisinvesteeringute soodustamise poliitikat, mis osaliselt pärinesid Sadati aegadest.

Poliitilised valimised ja kriitika

2005. aastal kuulutas ta välja valimised ja võitis need kergelt. Paljud vastased uskusid, et Mubarak muutis valimistulemusi, et ta saaks võita. Opositsiooni, kodanikuühiskonna ja rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul ei olnud valimiste konkurentsivõime ja õigluse tingimused sageli täidetud: opositsioonimeediat ja -tegevust piirati, valimiste läbiviimine oli kaheldav ning korruptsioon ja nepotism olid laialt levinud.

Välissuhted ja regionaalne roll

Mubarak pidas Egiptust Vahemere ja Lähis-Ida olulise julgeoleku- ning vahendajarina. Tema välispoliitika rõhutas rahu hoidmist ja liitlassuhteid lääneriikidega, eriti Ameerika Ühendriikidega, samas kui ta säilitas rahulikud suhted Iisraeliga pärast Camp David'i kokkuleppeid. Egiptuse strateegiline positsioon, Suez'i kanal ja rahvusvahelised julgeolekupinged andsid tema valitsusele suurt tähtsust regionaalses poliitikas.

Sisest poliitika ja inimõiguste olukord

Mubaraki juhtimisel suurenes riiklik järelevalve, piirati sõnavabadust ning aset leidis korduv repressioon islamiäärmuslaste ja poliitiliste vastaste suhtes. Turvalisusjõud kasutasid sageli rangeid vahendeid rahutuste ja mässude mahasurumiseks. Samuti seostati tema valitsemisajaga laialdane korruptsioon riigijuhtkonnas ning äriringkondades, mis põhjustas ühiskondlikku pahameelt.

2011. aasta protestid ja tagasiastumine

2011. aasta alguses, araabia kevade ajal, toimusid suured protestid tema valitsuse vastu. Liikumine kasvas kiiresti, eriti Tahriri väljakul Kairos, kus nõuti poliitilisi reforme, ametist lahkumist, töökohti ja korrakohast majandust. Pärast päevade ja nädalate vältel kestnud meeleavaldusi ning avalikku survet astus Mubarak 11. veebruaril 2011 tagasi ja andis võimu üle relvajõududele. See lõpetas tema ligikaudu 30-aastase ametiaja ja avas tee üleminekule, mille eesmärgiks olid valimised ja uus valitsus.

Kohtuasjad, süüdistused ja õiguskäik

2. juunil 2012 mõisteti Mubarak eluaegsele vanglakaristusele, kuna ta andis käsu teda kukutanud revolutsiooni käigus protestijate tulistamiseks. Protsessid ja otsused olid keerulised, nende üle toimusid mitmed apellatsioonid ja taaskohtuprotsessid. 13. jaanuaril 2013 tühistas Egiptuse kassatsioonikohus Mubaraki süüdimõistva kohtuotsuse ja määras uue kohtuprotsessi. Taaskohtuprotsessil mõisteti Mubarak ja tema pojad 9. mail 2015 korruptsioonis süüdi ja neile määrati vanglakaristus. Mubarak peeti sõjaväehaiglas kinni ja tema pojad vabastati 12. oktoobril 2015 Kairo kohtu poolt. Kassatsioonikohus mõistis ta 2. märtsil 2017 õigeks ja vabastas ta 24. märtsil 2017.

Lisamärkus: Mubarakil olid isiklikud ja poliitilised sidemed mitmete eraettevõtete ja äriringkondadega; tema kaks poega, Alaa ja Gamal, olid avalikkusele tuntud oma äriliste tegevuste ja ambitsioonide poolest olla poliitikas aktiivsed. Nende ümber käis palju süüdistusi seoses finantstehingute ja korruptsiooniga, mis olid osa laiemast uurimis- ja kohtumenetlusest pärast Mubaraki lahkumist ametist.

Hiljem elu ja surm

Ta suri 25. veebruaril 2020 Kairo haiglas pärast operatsiooni 91-aastaselt. Tema surm lõpetas ühe mõjuka ja vastuolulise peatüki kaasaegse Egiptuse ajaloos ning tekitas erinevaid hinnanguid — alates kriitikast tema autoritaarse režiimi suhtes kuni tunnustuse ja mälestusteni neist, kes pidasid tema ametiaega stabiilsuse perioodiks.

Järeldus

Hosni Mubaraki pärand on keeruline ja vastuoluline: tema juhtimise ajal säilis riiklik stabiilsus ja Egiptuse rahvusvaheline roll, kuid samaaegselt kaasnes see piiratud poliitiliste vabaduste, julgeolekuaparaadi laialdase mõju ja korruptsioonisüüdistustega. 2011. aasta sündmused näitasid laiemat rahvustepõhist soovi poliitiliseks muutuseks Lähis-Idas, mille üks keskseid sümboleid oli ka Mubaraki lahkumine ametist.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Hosni Mubarak?

K: Kuidas sai temast president?

K: Kui kaua ta oli presidendina ametis?

K: Kas teda peeti diktaatoriks?

K: Mis juhtus 2011. aasta alguses?

K: Millise karistuse sai ta 2012. aastal?

K: Millal ta vanglast vabastati?

Otsing