See on nimekiri kõigist riikidest inimarengu indeksi järgi, mis on esitatud ÜRO arenguprogrammi inimarengu aruandes (avaldatud 2. novembril 2011, koostatud 2011. aasta hinnangute alusel). See hõlmab 185 ÜRO liikmesriiki (193-st), koos Hongkongi (Hiina Rahvavabariigi) ja Palestiina territooriumiga; 8 ÜRO liikmesriiki ei ole lisatud, kuna andmeid ei ole piisavalt. Võrdluseks on aruandes lisatud ka maailma piirkondade ja riikide rühmade keskmised HDI-väärtused.

Mis on inimarengu indeks (HDI)?

Inimarengu indeks (HDI) on koostatud, et anda lihtsustatud, kuid laiapõhjaline mõõde inimeste heaolu ja elukvaliteedi kohta riikides. See võrdleb riike kolme põhivaldkonna kaudu:

  • ootatav eluiga (tervis ja pikaealisus),
  • haridus (kirjaoskus ja õppimise kestus),
  • elatustase (sissetulekud inimese kohta).
HDI on mõeldud standardseks viitena heaolu võrdlemiseks ja seda kasutatakse laialdaselt laste ja üldise elukvaliteedi hindamisel ning arenguvõrdluste tegemisel.

Kuidas HDI arvutatakse?

HDI arvutamisel muudetakse iga dimensiooni näitaja ühikuvabaks indeksiks, mis seejärel kombineeritakse üheks üldiseks indeksiks. Alates 2010. aastast kasutab UNDP kombinatsioonina geomeetrilist keskmist kolme dimensiooni indeksitest (eluiga, haridus ja sissetulek), mis vähendab ühe mõõdiku liigselt kompenseerivat mõju teisele. Hariduse mõõtmiseks kasutatakse tavaliselt kahte komponenti: keskmisi õppeaastaid täiskasvanute hulgas (mean years of schooling) ja eeldatavaid õppeaastaid lastel (expected years of schooling). Sissetuleku mõõtmiseks kasutatakse üldiselt ostujõu pariteedis väljendatud rahvamajanduse kogutulu (GNI) ühe elaniku kohta.

Kategooriad ja nende roll

ÜRO inimarengu aruandes rühmitatakse riigid üldjuhul nelja peamisse kategooriasse: väga kõrge inimareng, kõrge inimareng, keskmine inimareng ja madal inimareng. Need rühmad aitavad kiirelt eristada riikide üldist positsiooni inimarengu skaalal ning võimaldavad analüüsida regionaalseid ja ajalisi mustreid. Aruandes on lisaks riikidele sageli toodud ka maailmaregioonide ja eri riigigruppide (nt madala või kõrge sissetulekuga riigid) keskmised HDI-väärtused.

Ajalooline taust

Indeksi töötasid 1990. aastal välja Pakistani majandusteadlane Mahbub ul Haq ja India majandusteadlane Amartya Sen. Aja jooksul on HDI läbinud mitmeid metodoloogilisi uuendusi — näitena asendati mõningad varasemad sissetuleku- või rühmitusmeetodid ning alates 2010. aastast võetakse arvesse geomeetrilist keskmist ja hariduse mitmetahulist mõõtmist.

Varasemad ja praegused rühmitused

Aastatel 2007–2010 nimetati kahte ülemist kategooriat vahel mõnikord arenenud riikideks ja kahte alumist arenguriikideks. Varasemad rühmitused, mis põhinesid vaid sisemajanduse kogutoodangul (SKT) ühe elaniku kohta ostujõu pariteedina, on osaliselt asendatud täpsemate mõõdikute ja uute kategooriatega, mis põhinevad näiteks rahvamajanduse kogutulul (RKT/GNI) ostujõu pariteedina ühe elaniku kohta.

Tähtsad tähelepanekud ja näited

Mõned riigid on läbi aja olnud HDI-s suures muutuses. Näiteks Zimbabwe on näidanud tugevat langust — selle HDI vähenes 1998. aasta 0,514-lt 2010. aasta ligikaudsele 0,140-le (seda perioodi ja hinnanguid kajastavas aruandes). Samuti on teistes riikides olnud järske muutusi sõltuvalt sotsiaalmajanduslikest ja poliitilistest teguritest; aruandes mainitakse, et alates 2009. aastast oli üks suuremaid langusi märgitud Cabo Verde puhul (vähenemine 0,170 võrra vastaval perioodil).

Levik maailmas

Üle poole maailma elanikkonnast elab riikides, mis kuuluvad keskmise inimarengu kategooriasse (~51%), samas kui vähem kui viiendik (~18%) elab madala inimarengukõrge või väga kõrge, elab kokku alla kolmandiku maailma rahvastikust (~30%). Need jaotused aitavad esile tuua globaalset ebavõrdsust ja peegeldavad vajadust sihipärase arengu- ja sotsiaalpoliitika järele.

Piirangud ja kriitika

Kuigi HDI on kasulik lihtsustatud võrdlusvahend, tuleb arvestada selle piirangutega:

  • see ei kajasta sissetulekute ebavõrdsust ega vaesuse sisemist jagunemist (tavaliselt vajatakse selleks täiendavaid näitajaid, nt Inequality-adjusted HDI);
  • see ei hõlma otseselt keskkonna jätkusuutlikkust, inimõigusi ega subjektiivset heaolu ja õnnetunnet;
  • andmete kvaliteet ja kättesaadavus võivad riigiti erineda, mistõttu mõned väiksemad või konfliktialad riigid jäävad aruannetest välja.
HDI on seega kasulik alustalaks, kuid see ei anna kogu pilti — poliitika kujundamisel ja analüüsis tuleb selle kõrval kasutada mitmeid täiendavaid mõõdikuid.

Kasutusvaldkonnad

HDI-d kasutatakse laialdaselt:

  • riikide ja piirkondade arengutaseme võrdlemiseks,
  • poliitikate mõju hindamiseks elukvaliteedile,
  • arengueesmärkide määratlemisel ja ressursside suunamisel.
See aitab nii valitsustel, rahvusvahelistel organisatsioonidel kui ka teadlastel ja kodanikuühiskonnal jälgida arengutrende ja määrata prioriteete.

Allikas ja täpsemad tabelid on leitavad viidatud ÜRO arenguprogrammi inimarengu aruandes, kus on toodud riikide järjestused, piirkondlikud keskmised ja metoodilised märkused antud aruandele vastava aasta andmete kohta.