Australopithecus africanus leiti Taungist (Lõuna-Aafrika) karjäärist ja seda kirjeldas teaduslikult Raymond Dart 1925. aastal. Leiti hästi säilinud kolme kuni nelja-aastase noore australopithecini kolju, mida kutsutakse sageli Taungi lapseks, kuna see tuli päevavalgele Lõuna-Aafrikas asuvast Taungi leiukohast. Taungi laps on üks kõige täielikumaid ja tähtsamaid noorte hominiidide koljusid ning aitas kinnitada, et bipedalism (kõndimine kahe jalaga) tekkis enne märkimisväärset aju suurenemist. Tänapäevased andmed dateerivad A. africanusi umbes 3,03–2,04 miljoni aasta vanuseks.
Anatoomia ja mõõtmed
Australopithecus africanusel oli taldrikukujuline näostruktuur ja suhteliselt suured hambad võrreldes tänapäeva inimesega. Eesmised hambad (incisiivid ja caniined) võisid olla suhteliselt suuremad kui tagumised hambad mõnel isendil, kuid üldiselt oli rõhuasetus tagumiste hammaste lihvimisel — see viitab toitumisele, mis hõlmas kõva või karest taimset ainet. Kisklikule lihmasööjale sarnast lõualuukoormust pidid vähendama tugevad mälumislihased; isastel isenditel esines sageli selgelt eristatav sagitaalharu (sagittal crest), mille külge kinnitusid suured lihased, et toetada rasket lõualuud.
Aju maht oli tunduvalt väiksem kui hilisematel Homo-liikidel — hinnanguliselt ligikaudu 400–500 cm³, sõltuvalt isendist — mis kinnitab, et püstine kõnnak ja muutused toitumises eelnetsid suure aju evolutsiooni. Kolju avause (foramen magnum) asend viitab püstisele kehaasendile. Samas näitavad käe- ja sõrmeluude tunnused ning õlgade ja rindkere morfoloogia, et A. africanus säilitas hästi arenenud ronimisvõime — liikuvus puude vahel võis olla osa igapäevasest käitumisest.
Postkraniaalne luustik ja liikumine
Postkraniaalsest materjalist (nt femur, vaagen ja mõned käsivarre luud) tulenevalt oli A. africanus põhiliselt kahejalakäija: tal olid jalad ja vaagen, mis sobivad tõhusa kõndimise jaoks, kuid säilitas ka ronimisele sobivad tunnused. Kõik see viitab elustiilile, mis oli osaliselt maapealne ja osaliselt puudele orienteeritud — elupaikade mosaiiklus (põõsastik, avatud rohumaad ja puistud) pakkus nii taimi söödavate toiduressursside kui ka ronimisvõimalusi.
Toitumine ja keskkond
Paleoekoloogilised uuringud ja hambapinna kulumise mustrid näitavad, et A. africanus oli peamiselt taimtoiduline ehk üldsõnaliselt taimne-sekundaarne omnivoor: ta kasutas nii pehmemaid puuvilju, seemneid ja juuri kui ka kõvemaid taimeosi. Mõned tõendid viitavad ka kohatiseks loomset päritolu toidu kasutamisele (nt putukad või loomarootsud), kuid selgete tõenditeni selle kohta on keerulisem jõuda.
Levik ja tähtsus evolutsioonis
Australopithecus africanus on leitud peamiselt Lõuna-Aafrikast (Sterkfontein, Makapansgat, Taung jt). Liik on oluliseks piduriks inimeste evolutsiooni mõistmisel, sest ta demonstreerib, et bipedalism võis tekkida enne märkimisväärset aju suuruse kasvu. Dart’i esialgne tõlgendus pälvis alguses vastuseisu ja oli seotud tol ajal eksitava Piltdowni inimese juhtumiga, kuid hilisemad leiud ja analüüsid kinnitasid Taungi lapse olulisust hominiidide evolutsioonis.
Täna vaadeldakse A. africanus tihti kas Homo-liikide otsese eellasena või lähisugulasena/ kõrvalharuna, millel on olulisi morfoloogilisi jooni nii varasemate australopitheciinide kui ka hilisemate Homo-liikide suunas. Kuigi täpsed sugulus- ja pärimuslikud suhted on jätkuvalt teaduslikus diskussioonis, on Australopithecus africanus üks tähtsamaid varajasi inimliike, mis aitab mõista liikumise, toitumise ja aju evolutsiooni varaseid sammuid.