Aserbaidžaanlased: rahvus, keel, levik ja ajalugu

Aserbaidžaanlased ehk aserid on türgi rahvas, kes elab peamiselt Loode-Iraanis ja Aserbaidžaani Vabariigis. Nad elavad ka Gruusias, Venemaal (Dagestanis), Türgis ja varem Armeenias. Aserbaidžaanlased on enamasti šiiitlikud moslemid.

Pärast Vene-Pärsia sõda (1804-1813) ja Vene-Pärsia sõda (1826-1828) anti Iraani Katžarite dünastia maa Kaukaasias Vene impeeriumile, mis moodustab praeguse Aserbaidžaani Vabariigi territooriumi. Maad, mille Iraan säilitas, on nüüd tuntud kui Iraani Aserbaidžaan. Kuigi nad elavad kahel pool rahvusvahelist piiri, on aserbaidžaanlased üks etniline rühm. Siiski erinevad põhjapoolsed ja lõunapoolsed aserbaidžaanlased tänu Iraani aserbaidžaanlaste ja Vene/Sovetliku mõjuga Aserbaidžaani peaaegu kaks sajandit kestnud eraldi sotsiaalsele arengule. Aserbaidžaani keel ühendab aserbaidžaanlasi ja on vastastikku mõistetav turkmeeni, kashaši, gagauzi, türgi ja Iraagi türkmeenide poolt kõneldavate murretega, mis kõik kuuluvad turgi keelte oguzi ehk läänemeresoome keelte rühma.

Päritolu ja ajalugu

Aserbaidžaanlaste etniline taust on seotud lääne-türgi (oguz) rühma rahvastega, kes asustasid Lääne-Aasias ja Kagu-Euroopa aladelt jõudnud rändeslaavist lähtuvaid kihte. Keskaja ja varauusaeg tõid Kaukaasia ja lääne-Iraani aladele mitmeid türgi hõimude laineid ning piirkonna keeleline ja kultuuriline kujunemine sai tugeva oguzi mõjuga.

1800. aastate alguse sõjad (Vene–Pärsia sõjad) ja sellele järgnenud rahulepingud jagasid ajaloolisi aserbaidžaani alasid kahe riigi vahel. 20. sajandi alguses tekkis lühiajaline iseseisev Aserbaidžaani Vabariik (1918–1920), mis liideti hiljem Nõukogude Liidu koosseisu kui Aserbaidžaani Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Aserbaidžaan taastati iseseisvana 1991. aastal Nõukogude Liidu lagunemisel. 20. ja 21. sajandi konfliktid, näiteks Nagorno-Karabakhi konflikt, on mõjutanud rahvuse ajaloolist ja poliitilist narratiivi ning liikumisi piirkonnas.

Geograafiline levik ja diasporad

Põhikoondised asuvad:

• Loode-Iraanis (tuntud kui Iraani Aserbaidžaan) – suur rahvusrühm osa Iraani elanikkonnast;
• Aserbaidžaani Vabariik – riigi enamusrahvus;
• Venemas (eriti Dagestanis), Gruusias ja Türgis – ajaloolised ja tänapäevased vähemused;
• mõned kogukonnad Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Lähis-Idas – diasporaliikumised töö-, paguluse- ja emigratsioonimotiivide tõttu.

Arvulised hinnangud aserite koguarvule varieeruvad ja sõltuvad allikast; Aserbaidžaani Vabariigi elanike hulgas moodustavad nad enamuse, Iraanis aga on tegemist ühe suurima etnilise vähemusega. Põhjapoolsed ja lõunapoolsed aserid on viimaste kahe sajandi jooksul saanud erinevaid poliitilisi ja kultuurilisi mõjutusi, mis kajastub hariduses, kirjanduses ja õigussüsteemides.

Keel

Aserbaidžaani keel kuulub türgi keelte oguzi harusse. Keelel on kaks põhilist standardit: põhjaaserbaidžaani (kasutuses Aserbaidžaani Vabariigis) ja lõunaaserbaidžaani (kasutuses peamiselt Iraanis). Ajalooliselt on kirjutuslik süsteem varieerunud: islami- ja pärsipõhised kirjatüübid, 20. sajandil kasutatud kirillits ning pärast 1991. aastat taas sisse viidud ladina tähestik Aserbaidžaani Vabariigis; Iraanis kasutatakse edasi pärsia (araabia) tähestikku.

Keel on lähedane suhtluslikus mõttes türgi, turkmeni, gagauzi jt oguzikeelsete murretega, mistõttu esineb teatud tasemel vastastikust arusaadavust. Samas on murdeid palju ning piirkondlikud erinevused on märgatavad nii häälduses kui sõnavaras, eriti võrreldes Iraani ja Nõukogude perioodi mõjuga.

Usk, kultuur ja traditsioonid

Enamik aserbaidžaanlasi on šiia-islamit järgivad, kuid piirkondlikud erinevused on olulised: naabruses asuvates riikides leidub ka sunniitlikke kogukondi ja sekulaarseid elemente (eriti Aserbaidžaani Vabariigis). Aserite kultuur on segu islami, türgi, pärsia ja kaukaasia mõjudest.

Tuntud kultuuriväärtuste hulka kuuluvad:

• muusikatraditsioonid nagu mugam ja rahvamuusika ning rahvamuusikariistad;
• rahvuskirjandus ja luule, milles on nii keskaegseid kui ka kaasaegseid autoreid;
• käsitöö ja vaibakudumine, mis on piirkondlikult olulised;
• pühad ja kombetalitused, näiteks novruz (uusaasta/kevadpüha), mis on nii religioosselt kui rahvuslikult tähtis;
• köök: pilaffid, dolmad, kebabid ja muud Lähis-Ida ja Kagu-Euroopa mõjutustega road.

Identiteet ja tänapäeva olukord

Aserbaidžaanlaste identiteet kujuneb ajaloo, keele, usu ja poliitiliste kogemuste koosmõjul. Põhjapoolsete ning lõunapoolsete aserite erinevused ilmnevad haridussüsteemis, õigussüsteemis, meedias ja kultuuripoliitikas: Nõukogude periood ja vene keel mõjutasid põhjapoolseid asere tugevamalt, samas kui lõunapoolseid mõjutas lääne- ja pärsipärane kultuurikeskkond Iraanis.

Tänases maailmas on aserbaidžaanlased nii riigisiseselt kui rahvusvaheliselt aktiivsed: toimuvad kultuurivahetused, teadus- ja ärisuhted ning diaspora rollid aitavad hoida keelt ja traditsioone elus väljaspool ajaloolisi elupaiku. Samas esinevad keerulised poliitilised ja inimõiguste küsimused, eriti seoses minoriteetide õiguste ja regionaalsete konfliktidega.

Kokkuvõte

Aserbaidžaanlased on mitmekesine ja ajalooliselt olulise pärandiga rahvus, kelle keel ja kultuur asetuvad türgi keelte oguzi haru ning idapäraste mõjude ristteele. Nende levik Iraani, Aserbaidžaani Vabariigi ning naaberriikide vahel ja ajaloolised muutused on loonud rikkaliku, kuid ka keeruka identiteedi, mida kujundavad nii keel, usk, ajalugu kui ka kaasaegsed geopoliitilised protsessid.

Küsimused ja vastused

K: Kes on aserbaidžaanlased?

K: Kuidas tekkis praegune Aserbaidžaani Vabariigi territoorium?

Küsimus: Kas aserbaidžaanlasi, kes elavad mõlemal pool rahvusvahelist piiri, peetakse üheks rahvusrühmaks?

K: Milline keel ühendab aserbaidžaani inimesi?

K: Millise usundi järgi on enamik aserbaidžaanlasi?

K: Kas aserbaidžaanlaste seas on erinevusi põhjamaalaste ja lõunamaalaste vahel?

Otsing